Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tori koguduse lugu.

Tori kihelkond asub Pärnu jõe kallastel. Pulli küla lähedalt on leitud asula, kus elati juba 9000 aastat enne Kristust. Võimalik, et muinasajal ulatus siia Alempoisi maakond. 13. sajandil arvati ala Pärnu komtuurkonda ning Torisse rajati ordukomtuuri peamõis. Kirjalikult on seda mainitud 1528. aastal. 

Katoliku ajal asus Toris jõe paremal kaldal Maarja kabel. Oore külas on lähestikku kaks kunagist surnuaeda: Roomamägi ja Poola kirikuase. Rahvapärimuse järgi on mõlemas kohas kabel asunud. Roomamäelt olla leitud vundamendi kive, Poola kirikuasemelt aga telliseprahti. 

Pärast reformatsiooni, aastal 1544 oli siin pastoriks Michael Schweders. Seejärel oli Tori rahvas pikka aega Pärnu kirikuõpetaja teenida. Aastal 1634 oli Tori kogudusel taas oma vaimulik. Ilmselt Rootsi aja alguses ehitati puukirik praeguse kiriku kohale. Pastor Nils elas esialgu Tori mõisa vastas jõe paremal kaldal Papimaa karjamõisas. 1640. a. andis Pärnu krahvinna von Thurn kirikuõpetajale uue elupaiga pool miili Pärnu suunas Oore külla. Seal vana Nils ka suri. Ametit jätkas tema väimees Simon Schilling. Kuna Oore küla maa oli Papimaast kehvem, leiti uus eluase vaimulikule jõe vasakul kaldal, kirikust umbes kilomeetri kaugusel. Seal on pastoraat tänaseni.

1680. a. liideti Tori kihelkonnaga Tahkuranna kabel. Rootsi aja lõpul teenisid Tori kogudust mitut puhku Vändra vaimulikud ja pärast Põhjasõda Pärnu eesti koguduse õpetaja. 

1713. aastal kirjutas Pärnu kirikuõpetaja Vestring Tori kohta: „Kirikuriistad on vaenlane ära viinud ja alles on vaid tinakarikas ja messingist ristimisvaagen. [Kiriku]kell oli metsa peidetud, kuid venelased leidsid selle üles ja viisid minema. Kirik oli väga vana ja halvas olukorras, pastoraat lagunenud ning maa laastatud ning tühi.“ 

Vestringi mantlipärija Wilhelm Gabriel Wagner oli nõus tulema Pärnu koguduse õpetajaks tingimusel, kui ta ei pea hakkama käima Toris ja Tahkurannas. Sellepärast tuli Tori kogudusele leida eraldi kirikuõpetaja. Õpetaja Johann Gottfried Pfündel tuli siia Saardest. Ta oli Vestringi väimees, kuid juba küpses eas ning mõne aasta pärast tuli pidada tema matused. 

Järgmine õpetaja Gustav Friedrich Cappel elas siin viletsates tingimustes ja pidi sageli laenama leiba ja toidupoolist. 1760. a. võttis ta rõõmuga vastu kutse Tartumaalt Maarja-Magdaleena kogudusest. 

Kolm aastat otsis Tori kogudus endale uut õpetajat. Nõusse saadi Paul Johann Körber, kes ei olnud Helmes ametisse saanud mõisahärra vastuseisu tõttu. Körber oli Tarvastu pastori poeg. Gümnaasiumi ajal oli ta roninud Riia Peetri kiriku torni otsa. Toris elas ta 28 aastat majandusliku häda paine all, sest kogudus oli üks vaesemaid Liivimaal. 22. juulil 1772. a. kaotas Körber sellegi vähese, mis tal oli. Samal ajal, kui ta ise kirikus viibis, põles pastoraat. 2-aastane poeg Eduard õnnestus leekidest päästa. Hiljem sai Eduardist Võnnu pastor. 

Tugeva bassihäälega Paul Körber oli täis elevust ja jutukust. Flöödil mängis ta tantsutükke. Alates 1770. aastast oli tal abiliseks köster Carl Friedrich Habicht, kes tuli siia Saaremaalt Karja kihelkonnast. Kusjuures Habichti onu Hans, kes oli 18. sajandi esimesel veerandil Pärnu köster, oli leidnud endale naise Tori kihelkonnast. Carl Friedrich pani aga aluse 200 aasta pikkusele isalt pojale edasi antud köstriameti pidamisele Toris. 

1776. a. liideti Tori kogudusega Häädemeeste, mis seni kuulus Saarde alla. Vaimulikule tuli sellega juurde tööd ja leiba, kuid Võnnu kogudus pakkus sellestki neli korda kõrgemat töötasu ja kutsus Paul Johann Körberi endale. Torist kutsuti ära ka järgnevad vaimulikud: õpetaja Moritz kutsuti Tarvastusse ja õpetaja Barendt läks Harkivi ülikooli professoriks. Gustav Albrecht Haller kutsuti Läänemaale Hanila koguduse abiõpetajaks, Wilhelm Friedrich Steingrüber Võrtsjärve äärde Rannu koguduse õpetajaks, Johann Heinrich Rosenplänteril oli otsetee Pärnusse ning alles Benedict Offe oli esimene, kes Tori kogudusse pidama jäi, pealegi kauemaks kui ükski teine vaimulik enne või pärast teda. 

Õpetaja Offe neljakümnele ametiaastale lisas tema poeg veel 27. Mõnda aega kündsid siin vaimupõldu isa ja poeg kõrvuti. 

Benedict Offe asutas Tori kihelkonna esimesed koolid ja valmistas ise ette koolmeistrid. Karmilt kutsus ta korrale joodikuid ja hoorajaid. Kiriku maad lasi ta oma kulul mõõdistada ning pika kohtuprotsessi tulemusena vabanes kogudus kroonule makstavast rendist. Sellega paranes koguduse majanduslik järg. 

Juba 1831. a. peeti nõu uue kiriku ehitamise asjus, sest vana oli väike ja lagunenud. Ehitus läks lahti noorema Offe ametiajal. Nurgakivi sai Tori kivikirik 17. septembril 1852. Töid juhatas Viljandi ehitusmeister Heinrich Paslack, projekti täiendas Liivimaa kubermangu arhitekt David Olltoff. Kaks aastat hiljem tõsteti torni tippu rist. Praost Wilhelm Schneider pühitses kiriku 10. oktoobril 1854. a. Teda assisteerisid kõik Pärnu praostkonna vaimulikud. Kirik oli lämbumiseni tulvil. Pole ka ime – see päev laskis end oodata 26 aastat. Uus kirik asub kümme sammu ida pool kohast, kus varem seisis vana puust kirik. Riia meister Martin valmistas 1857. a. Tori kirikule oreli. 

Sellega ehitused ei lõppenud. 1861. a. avastati majavamm ning kõik puitosad põrandast ja pinkidest altari ja kantslini tuli välja vahetada. Uus põrand ja rõdusambad valmistati kivist. Käärkamber ehitati kiriku jõepoolsele küljele. Varem asus see kirikus sees ja võttis palju ruumi. Koguduse liikmed polnud rahul ja maksid kinni käärkambri kolimise. Vabanenud pind, millel õpetaja sõnul sai rahulikult seista kuni 150 inimest, maksis ei vähem ega rohkem kui 800 hõberubla: „Aga nad tahtsid seda ju iga hinna eest saada. Oo, et kogu ilm oleks täis selliseid rahulolematuid!“ 

Altarimaali jaoks korraldati 1863. aastal loterii. Inimesed annetasid auhindadeks esemeid. Loteriipiletite müügitulu eest telliti akadeemik Kirill Antonovitš Gorbunovilt maal, millel oli kujutatud Jeesuse ristilt mahavõtmist. 

1862. a. eraldati Häädemeeste ja Tahkuranna iseseisvaks kihelkonnaks. 

1864. s. anti kirikuõpetaja kohtu alla, kuna ta meelitavat õigeusklikke tagasi luteri kirikusse. Õpetaja vastas, et „see usuline ärevus on niisama vähe vastsündinud laps, kui vähe on tõsi, et selle lapse isaks on luteriusu pastor.“ Samal ajal käis Randivälja õigeusu kiriku ehitus pastoraadile nii lähedal, et õpetaja Offe võis kuulda haamrilööke. 

Sindi kalevivabrik rajati 1833. aastal. 1867. a. alustas Tori köstrimaja lähedal tööd ketrusvabrik. Kirikuõpetajale tegi muret tööliste kõlbeline elu. Alates 1843. aastast peeti Sindis regulaarseid jumalateenistusi ning hiljem kasvas see iseseisevaks koguduseks. 

1820. aastatel renditi Tori mõis Liivimaa rüütelkonnale meriino lammaste ja tõuveiste pidamiseks. 1854. a. sai peasuunaks hobusekasvatus ning 1892. a. algas siin Tori tõu aretus. 

1880. aastal algas Tori kihelkonnas usuline ärkamine. Sellest ajendatuna hakkas Tori pastor järgmisel aastal ka ise piiblitunde pidama. Ärkamine vaibus, kuid valmistas teed uutele liikumistele. 1884. aastal ristis Riia baptistipastor Julius Hermann Sindi jões kaheksa inimest. Torist on pärit Pärnu esimene baptistipastor Jüri Mill. 

1874. a. asutati Tori kihelkonnakool. 1878. a. sündis Tori köstri poeg Arnold Habicht, kellest sai Tartus Pauluse koguduse asutaja ja kirikuehituse eestvedaja. 

Aastatel 1882 – 1883 ehitati Riia arhitekt Otto Reinhold August Sieversi kavandi järgi ja meister Jaan Liedemanni juhatusel Tori kiriku altaripoolne osa külgedelt laiemaks ja vana altariruum kujundati käärkambriks. Eesti Vabariigi ajal teenis Tori kogudust õpetaja Juhan Reidak. Tema ajal remonditi kirikut seest ja väljast, löödi uus katus, suurendati orelirõdu, muretseti uus tornikell (valati 1927 Tartu Teguris), kooti uued kantsli ja altari katted, remonditi surnuaia kabel ja rajati kaev. 

22. septembril 1944. a. panid taganevad Saksa väed Tori kiriku põlema. Pooleks sajandiks jäi kirik varemetesse. Jumalateenistusi peeti edasi pastoraadi saalis. Samal sügisel halvenes õpetaja Reidaku tervis järsult ja uue aasta hommikul ütles ta viimase jutluse. Ta palus puhkust 1. märtsini ja täpselt 1. märtsi varahommikul suri ta vaikselt, peaaegu rõõmsalt oma Issanda Jeesuse Kristuse armu ja halastuse peale kindlasti lootes. 

Kiriku varemete vahele rajati nõukogude ajal lasketiir, kaaluti ka varemete lammutamist. 7. aprillil 1990. a. algasid taastamistööd. Kolm aastat hiljem oli kirik katuse all. Ehitus edenes järk-järgult rahva ühisel jõul. 2001. aasta jüripäeval anti kirikule Püha Jüri nimi, kirik pühitseti Eesti sõjameeste mälestuskirikuks ning kiriku põhjaküljel avati kolumbaarium. 

2003. aastal avati kiriku kõrval Mati Karmini pronksskulptuur „Püha Jüri võitlus lohega“, mis on esimene taasiseseisvunud Eestis loodud ratsamonument. Iga aasta võidupühal süüdatakse Toris tuli, mis suundub võiduparaadile ning sealt kõikjale üle Eesti. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2