Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Viljandi Jaani koguduse lugu.

Viljandi oli Sakala muinasmaakonna peamine keskus. Aastal 1211 piiras Mõõgavendade ordu Viljandi muinaslinnust. Kui Sakala vanemad lubasid võtta vastu ristiusu, jätsid piirajad linnuse rahule. 12 aastat hiljem hakkas Sakala ordule vastu ja kutsus appi venelased. Siis enam nalja ei olnud. Ordu vägi piiras Viljandit uuesti kuni sakalased alistusid. Venelased poodi üles. Viljandis algas ordulinnuse ehitamine. 

Esimene kirik ehitati Viljandisse juba enne teist piiramist. Katoliku ajal oli Viljandis koguni viis kirikut: linnakirik, lossikirik, Katariina kabel, haigla kabel ja frantsisklaste kloostri kabel. Viimasest ongi saanud tänane Jaani kirik. Täpsemalt pole teada, millist pühakoda nimetati algselt Antoniuse, millist Eliisabeti ja millist Jeruusalemma kabeliks. 

Evangelist Johannesele ja pühale Klaarale pühitseti linnakirik, mis asus praeguse Maakohtu hoone kohal Laidoneri plats 5. See ehitati tõenäoliselt 14. sajandil ning oli pühakojaks nii Viljandi linna kui kihelkonna rahvale. Kirik oli kolmelööviline, polügonaalse koori ja sellest põhja poole jääva käärkambriga. Kirikutorn oli osaliselt pikihoonesse sisse ehitatud. Kiriku ümber oli surnuaed. Linnakirikuga samal ajal või veidi enne seda ehitati Viljandi linna ümbritsev müür. Väike Hansalinn püüdis ennast kaitsta. 

Praeguse Viljandi Jaani kiriku kohal asus varem väike kirik, mille kooriruumi kaarjas osa on nüüdseks renoveeritud ja nähtav kiriku alatariruumi all krüptis. See väike kirik ehitati 13. sajandi lõpul. 1470. aasta paiku rajas Püha Franciscuse ordu reformitud haru (observandid) Viljandisse kloostri ning ehitas väikese kiriku kohale suurema kloostrikiriku. Lähtuvalt kasinuse ja lihtsuse ideaalist ehitati kirik tagasihoidlik ja võlvimata. Ka torni poleks tehtud, kui kirik poleks asunud linnamüüri ääres. Torn oli vajalik linna kaitse seisukohalt. 

Aastal 1500 asutasid frantsisklased Viljandis kooli. Väljaspool linna asunud külakabelitest on kindlalt teada Vanamõisa külas asunud Risti kirik, mille varemed lammutati 1777. aastal. Risti kiriku kohal või selle lähedal peeti 1217 Madisepäeva lahing. Külakabelite jälgi on põhjust otsida ka Verilaske, Vardja ja Tänassilma külades. 

1524 jõudis Viljandisse reformatsioon. Märatsevad sakslased rüüstasid linnakirikut turuväljaku ääres. Kloostri kirikusse nad ei pääsenud. Esimene teadaolev luterlik pastor Viljandis oli Simon Wanradt, kes oli eesti esimese säilinud luterliku katekismuse koostaja. 

Reformatsiooniga läks kaasa ka Wilhelm von Fürstenberg, kellest 1559 sai Viljandi komtuur. Ta sekulariseeris kloostri maad ja kinnisvarad. Mungad lahkusid aastal 1560. Samal suvel pärast munkade lahkumist saabus Viljandi alla Moskva väesalk, mis pommitas Viljandi lossi kolm nädalat järjest. Fürstenbergi käsul lammutati Katariina kabel. Hävis ka linnakirik ja kannatada said frantsisklaste kloostri hooned. Viljandi linnus pidas hästi vastu kuni Fürstenbergil sai otsa raha, millega palgasõduritele töötasu maksta. Ta pakkus isiklikku vara, kuid sellest ei hoolitud ja linn anti vaenlasele üle. Füstenberg suri vangistuses Venemaal. 

Ühe aasta oli Viljandis pastoriks Matthias Grabow, kes jutlustas nii eesti kui saksa keeles. Korra oli ta juba venelaste käes vangis olnud, Viljandis vangistati uuesti. 

1582. aasta rahulepinguga läks Viljandi poolakatele ja 1600 vallutasid selle rootslased. Seejärel käis Viljandi käest kätte kuni seal polnud enam palju midagi lõhkuda. Õpetaja Stephan Badwitz põgenes ära ja vahepeal jäid Viljandi linn ja kihelkond koguni Helme õpetaja teenida. 

Kui seni käis kihelkonna rahvas linnakirikus, siis Rootsi ajal taastati kogudusele hoopis endine frantsisklaste kloostri kirik. Kuna taastatud kirik pühitseti Ristija Johannesele, sai kloostrikirikust Viljandi Jaani kirik. 

Uued katsumused tabasid Viljandi kogudust 1703 ja 1707, kui Põhjasõja ajal rüüstasid linna vene väed. 1710 suri õpetaja Pastelberg katku. 

Nüüd algas jälle kiriku taastamine ning 18. sajandil teisel poolel sai Viljandi Jaani kirik kõrge, vahegaleriiga barokse tornikiivri. Umbes samal ajal, aastal 1770 lammutati katolikuaegse linnakiriku varemed. 

Juba esimesed Herrnhuti vennad, kes 1730. aastal Tallinnasse jõudsid – Christian David ja Timotheus Fiedler – reisisid Viljandi kaudu. Nii võinuks ka Viljandi olla vennaste ärkamise läte meie maal. Ka olid siin ametis pietistliku Halle ülikooli haridusega kirikuõpetajad. Tegelikkuses läksid asjad teisiti ning vennastekoguduse ärkamine jõudis Viljandi kihelkonda alles sadakond aastat hiljem. 

1811. a. põles Viljandi Jaani kiriku torn. Uus sai valmis neli aastat hiljem ja püsib tänaseni. 

Ajapikku jäi kirik kasvavale kogudusele kitsaks. 1860. aastal otsustati maakogudus eraldada linnakogudusest. Maakogudus sai endale kirikumõisa koos maaga ning ehitas endale Pauluse kiriku. Jaani kirik jäi linnakogudusele. Uus pastoraat ehitati linnakogududusele 1895. a. 

1907. a. leiti Viljandi mõisapargist ehk praeguse laululava tagant kunagise Katariina kabeli varemed. Toona oli see paik kasutusel mõisnike surnuaiana ning varemetele satuti peale seoses pargiteede rajamisega. 

20. sajandi algul teenis Jaani kogudust õpetaja Ernst Mickwitz, kes rajas koguduse diakoonia ja lastehoiu asutuse. Vabadussõja ajal põgenes ta kommunistide eest Saksamaale. Kaks järgmist õpetajat, Schiele ja Westrèn-Doll läksid mõlemad 1939. aastal samuti Saksamaale. Seejärel teenis kogudust Mihkel Laid, kes asus Saksamaale 1941. aastal. Ta tuli aga tagasi ja NKVD mõistis ta surma. Pärast Laidi teenis Jaani kogudust Elmar Tõldsepp, kes põgenes 1944. aastal Rootsi. 

Jumalateenistused ja kiriklikud talitused jätkusid ka peale sõda nõukogude ajal. Paraku arreteeriti õpetaja Henn Unt Viljandis Pikal tänaval ning saadeti vangilaagrisse. Seejärel jäi Jaani kogudus Pauluse õpetaja Alfred Toominga teenida. 

Nõukogude võim otsustas Jaani kiriku 1952. aastal sulgeda. Kiriku sisustus anti üle teistele kogudustele. Kirikuhoone muudeti kaubalaoks. 1972. aastal ei andnud peaarhitekt Ülo Stöör ega tuletõrje ülem Adolf Jürna luba ehitada kirikusse raudbetoonist vahelage. Kuna valdaja hoonet ei remontinud, jooksis katus läbi ja kirik hakkas lagunema. Katus oli selline, et kirikusse hakkas paistma taevas. Ent taevas hakkas paistma ka ülekantud tähenduses. 

1986. aastal alustati kiriku ehitamist kontserdisaaliks, kuigi tegijad unistasid ikka kiriku taastamisest. Samal ajal arheoloogilise uurimistööga valmistasid arhitekt Merle Kinks ja kunstiajaloolane Kaur Alttoa ehituseks vajaliku projekti. Soovimata rikkuda kirikusaali, kavandati abiruumide jaoks keldrikorrus. 

8. mail 1991 peeti Viljandi Jaani koguduse taasloomise koosolek, mida juhatas praost Herbert Kuurme. Koosolekust võtsid osa ka endised koguduse liikmed. Samal ajal taotles Viljandi Rajooni RSN Täitevkomitee Kultuuriosakond kirikuhoonet Kultuurimajale, kuid Viljandi Linnavalitsus vastas sellele eitavalt ja tagastas kirikuhoone õigusjärgsele omanikule, Viljandi Jaani kogudusele. Nii oli võimalik taastada pühakoda tema õigeks otstarbeks. 

Esimene jumalateenistus peeti Jaani kirikus peale 40-aastast vaheaega 1991. aasta jõululaupäeval. Rahvast tulvil kirikus kuulati jutlust, rõõmupisarad silmis. Kohal oli eakaid inimesi, kes olid olnud koguduse liikmed enne kiriku sulgemist. Rahvas tänas Jumalat, sest kirik oli avatud ja Eesti Vabariik taastatud. Kirik pühitseti taas evangelist Johannese päeval 27. detsembril 1992. 

Kiriku sisekujunduse kavandas Ene Odraks ja altari Aivar Oja. 1992. aastal tuli Saaremaalt Viljandisse Jaani kogudust teenima Jaan Tammsalu. Altar on valmistatud Saaremaa dolomiidist. Ristimiskivi kinkisid Gildemanni meistrid Raplamaalt. Oreli, mis oli ehitatud Hamburgis 1965, kinkis Viljandi sõpruslinn Ahrensburg. Kõik vitraažaknad tegi Reneé Aua. Vaibad “Taevaredel” ja “Ristivaip” kiriku seintel kavandas ja kudus professor Anu Raud. Kuusalu kirikusse viidud tornikell toodi tagasi, restaureeriti torn, katus ja lagi. 

Taasloodud Viljandi Jaani kogudus kasvas kiiresti ning paistis silma elava noortetööga. Juba praegu võib öelda, et siin paigas tehtud töö viljad on olnud õnnistuseks tervele Eestimaale. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.