Kristus jättis oma jüngritele ülesande: Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! (Mt 28:19) Nii täidab kristlik kirik ka tänapäeval inimesi ristides oma Issanda käsku. Ristimine on uuestisünd – ristimisest algab uus elu, olgu ta imik või täiskasvanu. Ristimisega saab inimene kristlaseks. Ristitav saab osa armust, mida Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine on toonud kogu inimkonnale. Kristlased on algristikoguduse päevadest alates ristinud nii täiskasvanuid kui ka lapsi, sest lapski vajab võrdselt täiskasvanuga Jumala päästvat armu ja lastelegi kehtib Kristuse saavutatud lunastus. Ristimisel kasutatakse vett ja Piibel kasutabki vahel ristimise kohta mõistet uuestisünni pesemine. Piibel ei anna juhiseid, kui palju ristimisel vett vajatakse, kas piisab vee valamisest, piserdamisest või tuleb ristitav vee alla kasta. Vaatamata vee hulgale peseb ristimine maha kõik patud. Ristimisega liidetakse meid Jumala rahva osaduskonda – Kirikusse. Me ütleme selle kohta ka nii: kristlane kuulub Kristuse ihusse.

Ristimiseks valmistumine
Inimest ristida pole kunagi hilja. Vahel tulevad vanemad kirikuõpetaja juurde sooviga oma laps ristida, kuid enda ristimisele pole nad veel mõtelnud. Jeesus aga ütleb: Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. (Jh 3:5) Inimese usk või uskmatus, eelarvamused ja lihtsalt teadmatus ei vähenda ristimise tähtsust. Inimene ristitakse vaid üks kord elus. Ka siis, kui ristitu ei taha kristlasena elada, ei saa ristimistalitust tühistada. Sakrament on Kristuse enda tegu. Ristimisega algab elu, mis annab võimaluse usus pidevalt edasi kasvada: päev-päevalt otsida Jumalat sõnas, armusakramendis ja palves; osadust Kristusega ning igapäevast meeleparandust ja tahet elada Jumala käskude kohaselt. On loomulik, et vastne ilmakodanik ristitakse nii ruttu kui võimalik. Parim ristimisaeg on lapse esimestel elukuudel. Laps ristitakse vanemate soovi alusel, kes tahavad ja tõotavad last kristlikult kasvatada. Sellepärast peavad ka lapse vanemad olema ise koguduseliikmed, see tähendab ristitud ja leeritatud.

Talituse aeg ja koht lepitakse kokku kirikuõpetajaga. Tema käest saab nõu küsida ka muude üleskerkinud küsimuste kohta. Ristimistalitus toimetatakse reeglina kirikus, erandjuhul kodus, haiglas või mujal. Talituseks pannakse valmis ristimisnõu puhta veega. Tavakohaselt riietatakse ristitav valgesse. Valge on puhtuse ja rõõmu värv ning valge pikk rüü sümboliseerib Kristuse kingitud uut elu. Beebile sobib panna selga nn ristimiskleit. Ristimistalitusele sobib kutsuda ka sugulasi ja sõpru, et nemadki saaksid tulla vaatama uut ilmakodanikku, osalema tema elu suurpäeval ning õnnitlema vanemaid ja vanavanemaid. Pärast talitust võib korraldada kodus või koguduse ruumides külalistele pidulaua.

Ristivanemad
Lapse ristimisel valitakse ka ristivanemad. Tavaks on võtta poisile kaks ristiisa ja üks ristiema, tüdrukule kaks ristiema ja üks ristiisa. Ristivanemaid võib olla ka rohkem või vähem. Nad võtavad endale kaasvastutuse lapse kristliku kasvatamise ja käekäigu eest. Sellepärast ei saa võtta ristivanemaks inimest, kes ise ei ole ristitud ja leeritatud. Sageli on probleemiks see, et need, keda ema-isa sooviks oma lapse ristivanemateks, ei ole ise ristiinimesed. On kurb, kui laps jääb ristimata täiskasvanute usulise ükskõiksuse, hooletuse või laiskuse pärast. Aga vahel on just ristivanemaks kutsumine saanud inimesele selleks tõukeks, mis aitab ületada oma sisemisi tõkkeid ning tulla ise ristimisele ja ühineda kogudusega. Ühel inimesel võib olla ka mitu ristilast. Nii ei peaks tänapäeval küll lapse ristimine ristivanemate puuduse taha takerduma. Ka noor või täiskasvanu võib ristimisel endale valida ristivanemad, kuigi see ei ole kohustuslik. Noor inimene oskab juba ise otsustada, et ta tahab saada ristitud, kuid tublist ristivanemast on temalegi rõõmu.

Ristimistalitus
Ristimistalitust raamistab ühine laul, Jumala sõna lugemine ja palve. Pärast alguslaulu loetakse Pühakirja ja vaimulik peab kõne. Ristitavale tehakse ristimärk laubale ja rinnale. Rist on kurjast puhastumise märk ja sellega antakse inimene Jumala juhtimise alla. Seejärel peab õpetaja veepühitsuspalve. Loetakse apostlik usutunnistus. Selles on lühidalt sõnastatud meie usk, milles ka meid endid on ristitud. Enne ristimist küsib vaimulik vanemate ja ristivanemate käest: Kas te tahate, et see laps ristitaks selles pühas usus Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning kas tahate talle anda kristliku kasvatuse? Vanemad ja ristivanemad vastavad: Jah! Täiskasvanu vastab ristimisküsimusele ise. Siis toimub talituse kõige tähtsam osa: ristimine. Õpetaja valab ristimisvett kolm korda ristitava pea peale, nimetab ristitava nime ja ütleb: Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Vesi märgib sündi; sõna sündimise kvaliteeti: Püha Vaim tuleb inimesse, kingib talle uue elu ning teeb ta taevase Isa lapseks, kristliku kiriku liikmeks. On toimunud midagi erilist ja suurt, mida me ei suuda lõpuni seletada ega mõista. Aga me saame usus vastu võtta, mida Jumal on tõotanud ja siira rõõmuga tervitada uut kaaskristlast: Tere tulemast Jumala perekonda!

Tavaks on anda ristitavale põlev küünal – Kristuse valguse sümbol. Kristus on maailma valgus ja teda järgides käime ka meie valguses. Ristimisküünalt on sobiv kodus süüdata sünni- ja nimepäevadel ning ristimise aastapäevadel, iga kord, kui meenutame oma ristimist. Talituse lõpus annab õpetaja ristitule ja ristivanematele vastavad tunnistused. Ristivanematel ja külalistel on tavaks kinkida lilli või midagi sellist, mis võiks olla lapsele abiks kristlaseks kasvamisel. Asjakohaseim kingitus on kindlasti kaelarist, kristlase märk ja Kristuse kingitud uue elu tunnistaja. Väike hõbe- või kuldlusikas sümboliseerib soovi osaleda lapse toitmisel ja kasvatamisel. Kaelaristi võib anda juba enne ristimistalitust vaimuliku kätte, kes selle talituse käigus ära pühitseb ning vastavate saatesõnadega ristitavale üle annab.

Kristlik kasvatatus
Ristitud lapsel on õigus oodata oma vanematelt ja ristivanematelt, et nad õpetatavad teda tundma seda usku ja elama selles usus, milles ta ristiti. Söögipalve ja õhtupalve kuuluvad lapse kõige esimeste ja vajalikumate harjumuste hulka. Lapsed võetakse kirikusse kaasa nii noorena ja nii sagedasti, kui iganes võimalik. Kogudus saab vanemaid selles kasvatustöös aidata. Koguduse juures tegutsev pühapäevakool on kõige sobilikum lapse usulise arengu suunamiseks ja õpetamiseks. Ristitud lapse kasvatus on suunatud konfirmatsiooni- ehk leeripäevaks ettevalmistusele, et ta iseseisvaks inimeseks sirgudes võiks saada ka iseseisvaks kristlaseks. Noorele ja täiskasvanutele antaksegi enne ristimist õpetust ristiusu põhitõdedest. Enamasti toimub see leerikursuse näol ja sel juhul toimub loomulikult pärast ristimist ka konfirmatsioon ehk leeritamine.

On vanemaid, kes väidavad, et nad tahavad lasta oma lapsel endal otsustada, kas saada usklikuks või ei. Nad jätavad lapse ristimata, ei võta teda kaasa kirikusse ega õpeta palvetama.  Kuid kui vanemad saavad kinkida väikelapsele Jumala õnnistust ja kaitset ning ristivanemate hoolt, siis on see parim, mida me saame vanematena veel lisaks igapäevasele hoolitsusele ja armastusele anda.

Allikas: Tallinna toomkoguduse koduleht ja raamat Kiriku teejuht (EELK Lääne praostkond, Haapsalu 1997)