Tallinna Jaani koguduse ja kiriku Facebooki lehel soovivad õp Arne Hiobile õnne ja jagavad temast meenutusi õpetajad Toomas Paul, Jaan Tammsalu ja Eve Kruus ning koguduse sekretär Aili Paas.

Õpetaja Toomas Paul meenutas seda, kuidas Arne Hiob kiirel 1990. aastal piiskop Einar Soone heakskiidul Tallinna Jaani kogudusse tööle asus: „Arne Hiob oli sel ajal just lõpetanud oma stuudiumi ja töötas õpetajana väikeses Koeru koguduses, kus tal jäi jõudu väga paljuks üle. Ehk oleks ta selle ära kasutanud teadustööks ja uuringuteks, aga kui ma piiskop Einar Soonega rääkisin, siis arvas tema, et ma võiksin Arne Hiobi kutsuda siia. Ega Arne pikalt mõtelnud, ta oli nõus tulema. Niimoodi me mõned aastad koos hästi tihedat tööd rahmeldasime, enne kui minul tuli aeg ohjad käest anda.”

Toomas Paul meenutab kolleegide ühiseid mõttevahetusi: “Ühed mõnusamad asjad olid siis pühapäevahommikud. Me tulime koos jumalateenistusele – tund aega varem, st mitte kella kümneks, vaid juba üheksaks. Meile mõlemale Arnega oli see hommikune teeletulek võimalus teoloogilisi küsimusi arutada: mida me lugenud oleme, mida nendest mõtleme… Praegu ma täitsa tunnen sellest puudust – et ei ole neutraalsel, lihtsal, inimlikul pinnal nendest asjadest rääkimist, mis teisele ka on olulised. Selleks peab praegu eraldi ette võtma, kellegi külla kutsuma või ise külla minema. Kuid need pühapäevahommikud olid loomulikud.”

Õpetaja Paul tunnustab, et suures koguduses teenides on Arne Hiob olnud võimeline lisaks kogudusetööle väga palju muud tegema, juurde on tulnud giidindus ja raamatute kirjutamine. “Kui mõelda Arne Hiobile ja Jaani kirikule, siis küllap see on väga hea kombinatsioon. Kirik ei ole talt jõudu ära võtnud, nii et ta ei jaksaks muud teha, aga teiselt poolt on ka tema tarkusele siin väljund – nii sule kui sõna jaoks,” leiab ta ja annab edasi head soovid: “Tahan soovida Arnele jaksu – et sa jaksaksid kõike seda teha, mis siitsaadik on. Et sa oskaksid parajad proportsioonid leida, kuhu just jõudu rakendada, ja et Jumal ise õnnistaks, annaks sulle tarkust ja väge.“

Tallinna Jaani koguduse peaõpetaja Jaan Tammsalu tõdeb, et hea kolleeg on nüüdseks peaaegu poole oma elust, 27 aastat ja ligi viis kuud, töötanud Tallinna Jaani koguduse abiõpetajana. Arne Hiobi leidmisel ja täälevõtmisel tunnustab ta õpetaja Toomas Pauli: „1. september 1993 … Paljudele oli see koolimineku päev, aga Arne Hiob asus siis tööle Tallinna Jaani kirikusse. Toomas Paul oli ta sinna kutsunud, kuna eelmine abiõpetaja oli lahkunud ja Toomas oli püstihädas, oli tohutult palju tööd ja üksinda vaimulikuna seda ära teha ta ei suutnud. Toomasel oli silma, ta märkas meest, keda paljud polnud tähele pannud – ühes külakirikus töötanud vaimulikku. Ta kutsus ta Tallinna Jaani kirikusse enda kõrvale.”

Vaimulike koostöö ja kahe targa inimese ühised arutelud kandsid vilja, leiab Jaan Tammsalu: “Peagi ei olnud ka Arne Hiob enam lihtsalt maalt suurde kogudusse tulnud õpetaja, vaid oli saanud doktoriks – sest Toomase kõrval oleks vist olnud keeruline mitte doktor olla.”

Jaan Tammsalu sõnab, et teda on üllatanud ja taas ja taas imestama pannud kolleegi imeline muutumine läbi aja. “Arne on suutnud imeliselt muutuda ja veel imelisem on see, et ta on sel muutuse rajal suutnud väga korralikult püsida. Tema teadmised on põhjatud. Ta suudab pühakirja tundmisega ikka ja jälle üllatada. Nähtavasti tal on väga hea mälu, aga ega see üksi ei aitaks, kui väga palju tööd ei teeks.” Veel tõstab ta esile Hiobi peasträäkimise oskust: “Ta võib rahulikult lugeda kirjakoha paberi pealt või Piiblist, siis tõsta pea ja silmad üles ning pikkade minutite jooksul enam paberile mitte vaadata, aga samas püsida kindlal joonel, mille ta on välja valinud.” Kolmandaks tunnustab ta kolleegi sihikindlust: “Paljud on alustanud kõikvõimalike õpingutega, kuid need pooleli jätnud. Kuid Arne doktoriks saamine on tõepoolest üks sihikindluse selgetest näidetest.”

Tammsalu lõpetab südamlike õnnesoovidega: “Palju õnne sellele vahetevahel kikivarvule tõusvale mehele, kes suudab tohutult palju raamatuid kokku panna ja kirjutada, süveneda eri teemadesse, ning tahab jälle õhku tõusta, et lennata taas Iisraeli, Rooma või kuhugi mujale – et seal innustunult rääkida nendele, kes temaga ekskursioonidele kaasa lähevad, sellest, mis teda ennast on seal väga paelunud ja innustanud. Palju õnne ja õnnistust!“

Õpetaja Eve Kruus teab enda sõnul Arne Hiobit nägupidi juba enne seda, kui ta tuli Tallinna Jaani kogudusse abiõpetajaks. “Ta õppis Usuteaduse Instituudis ja oli ühtlasi seal raamatukoguhoidja – tema käest sai õpikuid laenutada.” Jaani kirikus oldud ajaga on kolleeg tema arvates palju muutunud: “Kui esialgu oli tegemist „riidepuuga“ – veidi kange, kohmakas, natuke ennast justkui iga hinnaga tõestada püüdev –, siis ajapikku on ta muutunud inimlikumaks. Ta ei pea ennast enam igal hetkel tõestama, ta on näidanud, mida on väärt.”

Eve Kruus tõstab esile, et teadlase, õpetlasena oskab Arne Hiob siiski ajada lihtsat, kõigile arusaadavat juttu, olemata seejuures lapsik. On inimestega sõbralik ja lahke, kuid tunneb enda väärtust ega muutu pugejalikuks. Kolleegina toetav, kuid oma veendumustes kangekaelne, kuni pole saanud tõestust. Just selgitamisoskus ja faktidele toetumine teeb Kruusi sõnul Arne Hiobist paljude lemmikõpetaja, kuid tema talitusi läbi viies on ta ka südamlik. Veel kaunistab Hiobit kolleegi sõnul huumorimeel, mistõttu on temaga mõnus koos olla. Kruus märgib ka, et Arne Hiob on ka suurepärane pianist. “Nooruses oli ta muusik ega ole oma oskusi sugugi unustanud – ta demonstreerib neid vahel suure rõõmuga ja tema klaverimängu on tõesti väga vahva kuulata.”

Lustakaid meenutusi jagub Arne Hiobist ka Tallinna Jaani koguduse sekretäril Aili Paasil, kes enda sõnul on ära näinud kogu tema pere kasvamise ja laste sünnid. Ta leiab, et teenimise alguses õpetaja Hiob alati ei taibanud, kuidas teenistuse ajal tuleks olla: “Ma mäletan, kuidas Arne oli siin juba üle aasta olnud, kui raamatupidaja Anu Ratas pidi talle ikka seletama: „Kui lähed hardushetkele, siis esmalt tuleb muusikaline osa, siis pead kantslist oma mõtte maha ja siis tuleb jälle muusikaline osa. Ära tuled alles siis, kui kogu teenistus on läbi.“ Aga Arne läks kantslisse ja nii kui oli mõtiskluse ära pidanud, tuli kupsti! kantseleisse tagasi. Nii kulus üsna mitu korda, enne kui hardushetke kord temasse kinnistus.” Ka teinud Arne Hiob suitsu ja kandnud suuremat habet kui praegu. “Ma mäletan, kuidas kirikuteenija Veera käskis tal habeme maha ajada, et ta korralikum välja näeks, ja suitsetamise maha jätta.” Ta on märganud ka vaimuliku suurt magusaarmastust, mille ta Saksamaal doktoritööd kirjutades külge sai. “Ikka ühe koogitüki asemel kaks koogitükki ning siis käis ja vaatas, kas saaks veel,” kirjeldab Paas. Talitusi pidades on Arne tema arvates üsna ametlik, aga seda, mida ta ise mõtleb, ta teenistusel väga ei avalda. Eriti hästi saab vaimulik tema sõnul läbi reedehommikuse koristusbrigaadiga: “Kirikukoristajad väga naudivad tema reedehommikusi kõnelusi. Siis nad saavad küsida ja Arne õpetab neid – võib öelda, et seal on tema jüngrid.“

Palju õnne ja rohkelt õnnistusi soovib auväärt juubilarile ka e-Kiriku toimetus!

Loe lisa:

• Tallinna Jaani koguduse ja kiriku Facebooki leht