Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Pindi koguduse lugu.

Pindi kogudus asutati EELK Konsistooriumi otsusega 18. septembril 1935 Rõuge kogudusest eraldumise teel. Asutamise hetkeks oli Pindi kogudusel seljataga juba pikk ajalugu. 

Kui 16. sajandil eraldus Rõuge kihelkond Vastseliinast, oli Ruusmäe ja Pindi mõisadel ühine omanik. Tõenäoliselt sellest tingituna jäi Pindi lahustükina Rõuge kihelkonda kuuluvaks. Oma kabel oli Pindi mõisapiirkonnas juba Rootsi ajal 1630. aastal. See „Jaani abikirik“ põles Põhjasõja ajal maha. Ainult vundamendi kivid meenutasid veel mitu sajandit kunagise kabeli asukohta. 

1860. aastal tegi Rõuge koguduse õpetaja Friedrich Hollmann ettepaneku eraldada 13 000 hingega Rõuge kihelkonnast iseseisevad Pindi ja Roosa kogudused. Paraku ei leidnud ettepanek mõisaomanike toetust. See-eest sai õpetaja Hollmann 1861. aastal Liivimaa konsistooriumilt loa kabeli ehitamiseks Pindi mõisa maale. Juba sama aasta sügisel pühitseti Pindi surnuaed. 

Ehkki Pindi mõisa tollane omanik Julius von Maydell ja järgmine omanik Georg Friedrich von zu Mühlen toetasid uue kiriku rajamist tasuta maa ning ehitusmaterjaliga, ei piisanud sellest kavatsuse elluviimiseks. Kogutud raha eest valati Bochumis kirikukell, mis seati 1863. aastal üles surnuaia äärde. Naabermõisa Lasva omaniku vastuseisu tõttu lükkus kiriku ehitus paarkümmend aastat edasi.

Samal ajal oli Pindis aktiivne vennastekoguduse liikumine. Kuna palvemaja ei olnud, käidi koos Rusima koolis. Et vendadele mitte alla jääda, hakkas ka Rõuge õpetaja Hollmann Rusima koolis palvetunde pidama. 

Igal jaanipäeval peeti Pindis surnuaiapüha. 1879. aastal sadas aga nii kõvasti vihma, et surnuaias ei olnudki võimalik jumalateenistust pidada, see peeti ära Pässa koolimajas. Nüüd sai rahval mõõt täis, sest hädasti oli tarvis varjulist hoonet, „kon vihmatsõl ajal Jummalaorjust võis pitta.“ 18. detsembril 1879 löödigi käed ja samal talvel alustati ehitusmaterjali kohalevedu. Kevadel pandi kirikule nurgakivi, ehitustöödega liitusid vabatahtlikult paljud Pindi, Leevi, Lasva, Loosi, Orava, Vahtsõ-Koiola ja Võru valla Kääpa küla talupidajad. Telliseid Rõugest aitasid kohale vedada isegi Viitina talumehed. 

Kirik ehitati Pindi surnuaia äärde arhitekt Johann Gottfried Mühlhauseni projekti järgi. Seinad laoti maakivist, torn laoti tellistest, puumaterjali võimaldasid tasuta ümberkaudsete mõisade omanikud ja rentnikud. Nelja aasta ja nelja kuuga oli kirik valmis. Kiriku pühitsemise päeval, 23. septembril 1881 müüdi üle 3000 laululehe. 

Kell, mida juba 18 aastat oli kasutatud, tõsteti nüüd kiriku torni. Sama kell heliseb seal praegugi. Sibulate perest on neli põlvkonda olnud Pindi kiriku kellalööjad. 

Kõik kiriku uksed ja aknad on teravkaarsed. Kiriku pikihoone on lameda laudlaega ning ilma eraldi kooriruumita. Kirikus on uusgooti stiilis altar, kantsel ja oreliväär. Altarimaal on koopia Rudolf von zur Mühleni maalitud Rõuge kiriku altarimaalist. 

Umbes 15 näitemängu ja kontserdi tuludest ning vabatahtlike annetuste eest muretseti Pindi kirikule 1903. aastal vendade Kriisade orel. Vana orel viidi Pikäkannu koolimajja. 

Nii Vabadussõja kui Teise maailmasõja lahingud säästsid pedajate vahel asuvat Pindi kirikut. 1924. aastal esitati konsistooriumile iseseisva koguduse asutamise palve. Kuigi palvekirjale oli alla kirjutanud 723 inimest, lükati ettepanek tagasi. Korduvate palvete peale olukord siiski muutus ja 1935. aastal sai koguduse iseseisvumine teoks. Uue kogudusega liitus ka palju Põlva ja Vastseliina koguduste liikmeid, kellele uus kirik asus kodukirikuga võrreldes lähemal. 

Pindi koguduse esimeseks õpetajaks sai senine Rõuge abiõpetaja Karl Puusemp. Ta oli ühiskondlikult aktiivne mees ja Riigivolikogu liige. 1939. aastal sai valmis Pindi koguduse pastoraadi hoone. Teise maailmasõja ajal oli Puusemp abiks Petseri ja Võru koguduse teenimisel. 

1948. aastal sai Puusemp teada, et teda kavatsetakse vahistada. Kiiresti andis ta teada, et kavatseb sõita Krimmi tervist kosutama ja palus luba konsistooriumit, et kuni ta sanatooriumis viibib, võiks jutlustajana töötada tema naine Hilja. Tegelikult asus Puusemp ennast varjama. Ta oli kuus aastat peidus oma kodus nii osavalt, et isegi lapsed ei arvanud ära, kus isa on. Ei leidnud läbiotsijadki teda üles, kuigi olid väga-väga lähedal. Mõnikord maskeeris Karl Puusemp end vanaks naiseks ja läks metsa selga sirutama. 

Kogudus oli üllatunud, kui kuulis Hilja Puusempi häid jutluseid. Alles tagantjärgi selgus, et need jutlused valmistas ette Karl Puusemp ise. 

Kui Stalini surmast oli möödunud enam kui aasta, julges Karl Puusemp peidikust välja tulla. Ta andis ennast üles Võru linnas. Seal küsiti tema käest: „Kus sa olid?“ „Kodus olin.“ „Valetad, ma käisin sind otsimas. Sind polnud kodus.“ „Olin küll! Ma nägin, kuidas sa meie kanapesast kaks muna varastasid.“ „Pass välja kirjutada…“ 

Karl Puusemp võis jälle tööle asuda. Esimest korda astus ta koguduse ette oma tütre leeripäeval. Kui siis leerilaste rongkäik kirikusse saabus ja õpetaja sammus kõige ees, nuttis kogu rahvas meeleliigutusest, samuti õpetaja ise. 

1958. aastal läks Karl Puusemp Türi koguduse õpetajaks. Pindi koguduse teiseks õpetajaks sai August Arumäe – endine Pärnu praost, kes 1941. aastal Siberisse saadeti ning nüüd 17 aastat hiljem sealt tagasi tuli. Sel õpetajate vahetuse ajal paigaldati Pindi kirikusse elekter. 

August Arumäe oli Pindis kuus aastat ning läks 1964. aastal Pärnumaale. Tema asemele tuli Pindi kogudust teenima Laine Villenthal. Kümme aastat oli ta Misso abikirikus jutlustanud ja nüüd värskelt Usuteaduse Instituudi lõpetanud. Ka Pindis oli ta esimesed kolm aastat jutlustaja kuni peapiiskop Alfred Tooming ta 16. novembril 1967 Tallinna toomkirikus kirikuõpetajaks ordineeris. Laine Villenthalist sai Eesti esimene naisvaimulik. 

Kogudus võttis ta hästi vastu. Veel olid värsked mälestused vaprast naisest Hilja Puusempist, kes raskuste kiuste kogudust teenis. Sellest tänulikust hoiakust Jumala sõna kuulutava naisterahva vastu sai osa ka Laine Villenthal. 

Pinti jäi Laine Villenthal ligi 40 aastaks ning veetis seejärel vanaduspõlve oma lapsepõlvemail Nissi kihelkonnas. Ta on kirjutanud palju luuletusi. Mõnel laulul kiriku lauluraamatus on tema loodud sõnad. Näiteks laul, mis algab sõnadega: „Pühakoda teiseks koduks ristimises mulle sai.“ 

Pärast Laine Villenthali teenis Pindi kogudust Mait Mölder ning alates 2009. aastast Argo Olesk. 

Kes soovib Pindi kirikut külastada, peab otsima seda Lasvalt ja mitte Pindi külast. Nimelt ehitati kirik kunagise Pindi valla servale, Rõuge ja Vastseliina kihelkonna piirile, Pindi külast enam kui 6 km kaugusele paika, mis täna on osa Lasva külast. 

Kohanimi Pindi on tuletatud eesnimest Bentens, mis on lühem vorm Benedictusest. See on ilus nimi, mis tähendab õnnistust. Kahtlemata on ka Pindi kirik ja kogudus olnud õnnistuse paigaks paljudele. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1