Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Rõuge koguduse lugu.

Merepinnast mõõtes on Rõuge kiriku lävepakk umbes 5 meetrit kõrgemal Tallinna Oleviste kiriku torni tipust. Eesti kirikutest asub Rõuge kõige kõrgemal kohal, Baltimaades jääb ta alla vaid naaberkoguduse Oppe kirikule, mille lävepakk on veel 67 meetrit kõrgemal. Rõuge kihelkonnas on Suur Munamägi (317,4 meetrit merepinnast) ja Eesti sügavaim, 38 meetri sügavune Rõuge Suurjärv. 20. sajandi algul oli Rõuge nii pindalalt kui liikmete arvult üks Eesti suuremaid kihelkondi. Aastas ristiti seal toona üle 500 lapse. 

Milline oli elu Rõuge kuplite ja järvesilmade vahel muinasajal, on üpris ebaselge. Vanad linnamäed on Rõuges, Kornetis, Missos… Kes neid kaitsesid ja kelle eest, on jäänud kirja panemata. Kui 1342. aastal rajas Tartu piiskop piirikindluse Vastseliina, oli Rõuge kihelkonna ala seotud just selle kantsiga. 

Rahvapärimus reedab katolikuaegsete külakabelite olemasolu. Iseseisva koguduse loomise aeg ei ole teada. Küllap ta Vastseliinast eraldus. Rõuge kirik ehitati aastal 1550 ehk pisut enne Liivi sõda. Rõuge omanik Kursel kinkis kogudusele Ruuksu küla kõige maade ja metsadega. Ikka selleks, et kindlustada koguduse majanduslikku alust ja iseseisvust. 

Poola ajal asunud Sänna mõisas katoliku kirik, mis kuulus Vastseliina linnusele. Ka luterlikul Rootsi ajal oli Vastseliina ja Rõuge kogudusel esialgu ühine õpetaja. Alles 1661. aastal astus ametisse vaimulik, kes pühendus üksnes Rõuge kogudusele. Selleks oli Nikolaus von Hardung. Enne Rootsi aja lõppu läks ta siiski ära Valmierasse, kus venelased ta Põhjasõja ajal maha lasksid. 

Ei oleks tal Rõugeski kergem põli olnud. Põhjasõja jooksul vahtusid vaimulikud sageli: kaks viidi Venemaale vangi, kaks pääsesid põgenema. Ainult lühikest aega oli Rõuge ilma õpetajata. Sel ajal teenis kogudust Johannes Svenske Võnnust, sest lähemalt ei olnud enam kedagi võtta. Kui Põhjasõda hakkas lõppema, teenis Rõuge kogudust Michael Cavonius, kes pidi Jumala sõna kuulutama ka Vastseliina rahvale – jälle olid Rõuge ja Vastseliina omavahel seotud. 

Pärast Cavoniuse surma asus kogudust teenima Johann Laudien, kelle energilisel eestvõttel ehitati 1729 – 1730 praegune Rõuge kivikirik. See pühitseti 15. augustil ehk rukkimaarjapäeval. Sellest ka Maarja nimi kirikul. 

Rahvajutu järgi hakanud kirikuõpetaja kantslis kord valjusti naerma. Inimeste pärimise peale, milles asi, seletanud ta, et nägi kiriku aknal sarvilist istumas ja magajate nimesid lehma nahale üles kirjutamas. Kui nahk täis, hakanud vanakuri hammastega nahast kinni, et seda suuremaks venitada. Nahk aga katkes ja kurivaim löönud pea valusasti vastu kiriku seina ära. See teinudki kirikuõpetajale nalja. 

Küllap ärkasid ka magajad, sest tubli obaduse andis hingevaenlase kavatsustele vennastekoguduse ärkamine. Rõuges algas see õige varakult. Erinevalt paljudest teistest kihelkondadest ei toodud ususädet siia Urvastest, vaid otse Valmierast, nimelt Vana-Laitsna ja Luutsniku kaudu. Hiljem pidid Urvaste ja Kambja kirikuõpetajad siiski appi tulema, sest Rõuge kihelkonnas kaasnes usulise ärkamisega suur segadus, mille kütsid üles äärmuslike vaadetega Tallima Paap ja Kusma Juhan. Hiljem nad rahunesid ja kord seati jalule. 

1743. aastal sai Rõuge õpetajaks Peter Friedrich Bornwasser, kes oli ka ise vennastekoguduse liige. Nooruses oli ta koduõpetajaks Urvaste kirikuõpetaja lastele. Bornwasser manitses mõisahärrasid, et need ärganute vastu ülekohtused ei oleks. 1765. aastal oli Rõuge kihelkonnas juba üle tuhande ärganu. 

Pärast õpetaja Peter Friedrich Bornwasseri surma jätkas tema tööd poeg Anton Friedrich Bornwasser. Temagi oli ametis surmani. Anton Friedrich suri tüüfusesse ning maeti samal päeval koos abikaasa, tütre ja naise õega. Antoni poeg Peter Friedrich noorem vaakus ka hinge, kuid paranes ja jätkas isa ja vanaisa ametit ning oli herrnhutlaste hinnangul äratusmeelne õpetaja. 

Tasub lisada, et kirikuõpetajad olid nii Anton Friedrich Bornwasseri neli väimeest kui tema kaks poega. Neljandat Bornwasserite põlvkonda ei tulnud. Peter Friedrich noorem läks 1811. aastal Karulasse ja suri seal, kusjuures samuti naisega vaid mõnepäevase ajavahega. 

Kui Eestis oli vennaste ärkamine eelkõige talurahva liikumine, siis Venemaal puudutas see kõrgklassi eesotsas keisriga. 1812. aastal tungis Napoleon Venemaale ja Aleksander I palus Jumala abi. Abi tuli, olukorrad pöördusid. Aleksander lõi Napoleoni Leipzigi lahingus ning teel sinna peatus väikeses Herrnhuti linnakeses. See, mida ta seal nägi ja kuulis, muutis selle mehe elu täielikult. Aleksander I andis loa piibliseltside asutamiseks ja vabastas eestlased pärisorjusest, ka vennastekoguduse ärkamises algas uus tõusuaeg. 

Saksamaal kohtus Aleksander uskliku aadliproua Barbara von Krüdeneriga, kellest sai tema nõuandja, kui 1815. aastal sõlmisid Püha Liidu õigeusklik Vene keiser Aleksander I, katoliiklasest Austria keiser Franz II ja luterlasest Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III. Just Krüdener olevat nime andnud sellele liidule. 

Hiljem elas Barbara von Krüdener oma lapsepõlve mail Rõuge kihelkonna Viitina mõisas. Varem, 1792. aastal oli ta asutanud siin kooli ja alustanud laste vaktsineerimist. Rõuge pastor Marpurg pidas lugu Krüdeneri jumalakartlikkusest ja kohtus temaga sageli. Viitina mõisas peeti pühapäeviti pärast jumalateenistust palvetunde. Enne palvetunni algust andis Krüdener rahvale korralikult süüa, manitses töökusele ja puhtusele ning jagas vaestele paremaid riideid. Lisaks korraldas ta vaimulike raamatute tõlkimist ja väljaandmist. 

Pärast Marpurgi oli Rõuge koguduse õpetajaks Gottlieb Reinthal, kes tõlkis „Kalevipoja“ saksa keelde. Seejärel teenisid kogudust isa ja poeg, kõigepealt Rudolf Hollmann, seejärel Friedrich Hollmann. Viimane oli hiljem Liivimaa kindralsuperintendent Riias. 

Hollmannide ajal tehti Rõuge kirikus remonti. 1847 ja 1848 valati pronksist kellad. Esimesel on (Ilm 3,11) sõnad: „Minna tulle pea. Pea sedda mes sul om et keake sinno wannikut ei votta“ (vanikut ehk pärga) ja teisel (Ilm 2,10) sõnad: „Olle usstaw surmani sis tahha minna sulle ello wannikut anda“. 

1846. aastal ehitati Haanja valla Plaani külla õigeusu kirik. 21. sajandi algul mõeldi sinna koguni mungakloostrit rajada, mida seni pole veel sündinud. 

1854 sai Rõuge kirik oma oreli, sest eelmine (1836) oli renditud. 

1880. aastatel maalis Tartu kunstnik Rudolf von zur Mühlen uue altaripildi, mis kujutab üksnes Jeesust ristil. Sama kunstnik valmistas ka Rannu, Kambja ja Roosa altarimaalid. Rõuge vanale altarimaalile Jeesust, kes palvetab Ketsemani aias, leiti koht kiriku käärkambris.

19. sajandi lõpul teenisid Rõuge kogudust Elieser Traugott Hahn ja tema järel Rudolf Kallas. Viimane oli silmapaistev jutlustaja ning on paljude raamatute kõrval tuntuks saanud sellega, et pühitses 1884. aastal Otepää pastoraadis esimese sini-must-valge lipu. 

1915. aastal põles kiriku tornikiiver piksest süüdatuna, aga ehitati kohe endisel kujul üles. Vabadussõja ajal liikus rindejoon kuus korda üle Rõuge. Kuulirahe purustas kiriku katuse ja lae, kannatas kiriku sisustus, sh orel ja altarimaal. Pärast sõda tehti kirikus remonti ja 1930. aastal ehitasid vennad Kriisad oma kodukirikule uue oreli, mis pühitseti kiriku 200. aastapäeval. 

Juba ammu mõeldi suurt kihelkonda mitmeks jagada. Teoks sai see 1930. aastatel, kui Rõugest eraldusid Pindi ja Roosa kogudused. 

Pärast Ruusmäe kooli kolimist mõisahoonesse muudeti senine koolimaja 1935. aastal abikirikuks. Vennaste palvemajad olid Jaanimäe, Lüütsepa, Vaarkali ja Saarlase külas. 1937. aastal pühitseti Laitsna palvemaja. Ärkamine haaras seal kaasa kogu ümbruskonna. Teiste seas tulid seal elavale usule piiskop Joel Luhametsa ema ja isa. 1960. aastatel võttis nõukogude võim palvemaja ära. See lammutati traktori jõul. Täna tegutsevad palvemajad Ruusmäel ja Jaanimäel. 

Teises maailmasõjas sai Rõuge kirik haavata. Plahvatuse jäljed on kiriku põrandas siiamaani näha. Kiriku kandekonstruktsioonid on täis pommikilde ja haavleid. 1953. aastal saadeti Siberi vangilaagrisse Rõuge koguduse õpetaja Arved Paul, Toomas Pauli isa, kelle vaimulik luule on avaldatud kogumikus „Ja nutan tuuldetallatavaid karjamaid“.  

Rõuge köstriks oli siis Karl Reinaru, kellest hiljem sai kirikuõpetaja Rannamõisas ning kelle poeg Leevi Reinaru teenib nüüd Lääne-Nigula kogudust. 

Aastal 2020. sai Rõuge kirik keskküttesüsteemi. Esimese kirikuna on annab seal sooja õhk-vesi soojuspump. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.