Raadio 7  ja luterliku kiriku veebisaate “Taevas tuleb appi” koostööna toome teieni saate “Mõttekoda” videosalvestuse. Kirikuteemadel vaimse toimetuleku võtmes arutlesid peapiiskop Urmas Viilma, õigusteadlane ja vaimulik Igor Gräzin ning saatejuhina ettevõtja ja EELK Toetusfondi nõukogu liige Janek Mäggi.

Saatejuht Janek Mäggi tõi alustuseks välja, et nii BBC vahendusel kui ka kohalikus meedias on osutatud probleemile, et rikkad riigid on saanud vaktsineerimisel eelist. Probleemi on püstitanud Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), kelle väitel jõukamad riigid ei aktsepteeri võrdse vaktsineerimise printsiipi ja keelduvad nende etteanekutega arvestamast. Ta palus õigluse teemat kommenteerida Peapiiskop Viilmal.

Urmas Viilma konstateeris, et kel raha, sel õigus” (ja tervis) printsiip on maailmas paraku ikka kehtinud, kuid loomulikult peaksime püüdema moraalsema ühiskonna poole. Ta osutas aga ka terviseteema transedentsele mõõtmele ehk siis üldisele suhtumisele elusse ja surma. Vaktsineerimise võidujooksul võib võitjaks tulla, kuid tervisest ja heaolust on kasu siiski üürike, kui inimesed ei ole teinud midagi selle heaks, et neil oleks igavene elu. Käitumine on aga vastupidine – usku kardetakse, nagu oleks see viirus.

“Usk ei ole viirus – ei ole nii, et oleme koos ja kohe nakkab,” ütles ta. Ometi ei või lasteaias tähistada kirikupühi ega jõule kirikupühana, küll aga võib tähistada näiteks halloweeni. Ka kooli jumalateenistusi ei tohi läbi viia, sest usku peetakse viiruseks. “Et meie sõnum nakkaks, peame tegema palju tööd,” tõdes ta ja lisas, et praegusel ajal on Aafrika, Aasia usulises mõttes palju paremini päästetud kui Vana Maailm.

Igor Gräzin leidis, et ehkki WHO-d on palju kritiseeritud, täidab see organisatsioon laias laastus oma funktsiooni. Vaktsiiniteema on aga teinud avalikuks, et võrdsuse printsiipi eiramise Euroopa Liidus “Euroopa Liit ajab mingit üksikute riikide asja,” sõnas Gräzin. “Teiste sõnadega, Euroopa Liit ütleb, et “kuulake mu juttu, aga ärge vaadake, mida ma teen – meie, rikkad, võtame vaktsiini teie eest ära.” Kuhu vaktsiin võib jõuda hiljem, on näiteks Ungari ja Poola, tõi ta näiteks.

Urmas Viilma ütles, et tuli sama teemaga saab tulla ka oma koduõuele: kes määrab ja otsustab siin, kes saab vaktsiini esimeses järjekorras. Riikide praktika on siin olnud erinev, aga Eestis oli tema sõnul hea lahendus see, et vaktsiini sai esimesena  Ida-Virumaa meditsiinitöötaja. Samas tuli aga uudis, et haigla nõukogu liikmed, kes juhuslikult olid ka poliitikud, on juba vaktsineeritud ja see tekitas vaatajais loomulikult nurinaid. Viilma ise oleks esimesena valinud vaktsineeritavaks hoopis Arvo Pädrile abikaasaga, kes on tema sõnul meie rahvuslik rikkus. Urmas Viilma lisas, et tema enda katse vaktsiinikalkulaatoril näitas, et vaktsineerimisaeg talle ja abikaasale jõuaks kätte alles kolme aasta pärast.

Viilma lisas, et kõik, kelleni järjekord jõuab, ei soovi seda alati kasutada – näiteks võimalike kõrvalmõjude tõttu. Siinohal toodi välja Norra näide, kus vaktsiini saamise järel lühikese ajaga suri üle 80-aastast inimest.

Janek Mäggi uuris külalistelt, miks on kirik olnud ikkagi eristaatuses – miks peab inimene koroona eriolukorra tingimustes saama palvetada just kirikuhoones?

Igor Gräzin osutas siiskohal saates juba arutletud päästmise teemale: üks on lihalik pääste, mille annab vaktsiin, kuid vaimulkule päästele võib ikkagi loota palvetades. Viimast teha on aga suures kirikus parem kui kodus. Tema sõnul on inimestel igas külas või väikelinnas hea teada, kui kirikuuks on avatud “ja seal saan jutud Jumalaga räägitud”. Gräzin lisas veel tähelepaneku, et kirikuõpetajad on hakanud rohkem esinema sotsiaalmeedias ja püüdnud seal kaashingedele olla toeks nii palju kui võimalik.

Urmas Viilma lausus, et kirikud ise ei teinud mingeid erijõupingutusi, et välja vaielda või võidelda endale eristaatust. Valitsusega kontakteeruti läbi minister Riina Solmani. Kui koroona levik intensiivistus, siis oldi valmis otsusteks, et kirik suletakse, kuid seda korraldust valitsus ei andnud. Tagantjärele vaadates sulges kirik ennast hoopis ise.

Selle teema puhul ei tohi Viilma sõnul ära unustada, et usuvabadus on universaalne inimõigus, mis on põhiseadusega kaitstud. Piirata tohib seda kõlbluse, turvalisuse ja tõepoolest ka tervise kaalutlustel, kuid viimasel juhul peab olema selgelt tõendatud, et terviseriskid on usu praktiseerimise tõttu tekkinud.

Janek Mäggi uuris, millega konkreetsemalt kirikud eriolukorrale reageerisid.

Urmas Viilma tõ välja, et suhteliselt operatiivselt püüti jõuda jumalateenistuste veebiülekanneteni. Kirikuelu kolis paljuski üle internetti või loodi selleks võimalusi. Toimus kirikute tiigrihüpe. Teistpidi liiuti aga “juurte juurde” ja nutiseadmetest said uuesti telefonid. Olukorras, kus inimestega ei olnud võimalik kohtuda ega neid külastada, räägiti telefoni teel. Aasta tagasi käivitas kirikute nõukogi ka hoolekande kaplanaadi ja see alustas kevadel, just vahetult enne koroona eriolukorda.

Täne ei pea kaplanaatide vajalikkust tema sõnul enam tõestama. Just kaplanid olid need, kes pääsesid suletud hoolekandeasutustessse, kuhu enam ka lähedasi ei lubatud. Eriolukorra ajal käivitati ka hingehoiutelefon, mis on vastu võtnud kümneid tuhandeid kõnesid ja väidetavalt päästnud ka kümneid elusid.

Igor Gräzin täiendas, et esimene uus asi oli see, et vaimulikud on võtnud rohkem aega, et inimestega rääkida. Samas nende inimeste hulk, kes pühapäeiti kirikus käivad, ei ole vähenenud.

Veel tõi ta välja, et kirikus käimisega kaasneb inimeste tervislik harimine: peale teenistust tuleb ikka jutuks, miks ettevaatusabinõud, nagu maski kandmine, on tähtsad. See teadmine jõuab ka kogudesse. Kurvem on tema sõnul see, et mõnel pool kippus piirangute ajal pühapäevane jutlus ära jääma. Inimestele on aga tähtus teadmine, et kirik on alati siin ja selle uks on avatud.

Janek Mäggi küsis lõpetuseks, kas luterlik kirik mõtleb ka oma liikmete vaimsele julgeolekule.

Urmas Viilma leidis, et kirik teeb seda kogu aeg, kuid on tunne, et koroona tingimustes paljude silmad ja kõrvad avanesid sellele, mis on kiriku tähendus. Ent sama pilguga tuleb vaadata teisigi institutsioone. Vaimse julgeoleku tagamiseks tegi tema sõnul tõreda avalduse õiguskantsler Üle Madise, kes rõhutas, et ka sport ja füüsiline aktiivsus on vaimse toimetuleku jaoks paljude inimeste jaoks väga oluline.

Viilma ütles, et kiriku roll kriisiolukorras on palvetada. Seda tehakse ka tavaolukorras: palvetatakse maailma rahu pärast, valitsuse ja riigijuhtide pärast, et Jumal annaks neile tarkust teha õigeid otsuseid.

Peapiiskop lisas, et kirikule võiks mõelda ka riiklike kriisiplaanide tegemisel, et mõtestada selles olukorras kiriku rolli. Kui aastavahetusel on inimeste lemmiklektüür horoskoobid, siis kas kriisi tulles otsitakse üles sensitiivid? Viilma möönis, et küllap pöördutakse siis ikka kiriku poole, kuid seda, mida kirikult täpsemalt oodatakse, oleks siiski hea kriisiplaanist teada saada. Igor Gräzin lisas näite Soome talvesõjast; noortel meestel oli kaks asja millele psüühilise tasakaalu leidmiseks toetuda: kirik ja ema.

Kuula lisa saatest!