Urmas Viilma selgitas, miks on elu lõppu sekkumine moraalselt küsitav

“Riikides, kus abistatud enesetapp või eutanaasia on lubatud, on seaduste muutmiste kaudu neid probleeme üksnes pisendatud. Lõplikult pole neid lahendatud,” kirjutas peapiiskop 30. novembril Eesti Päevalehes Urmas Viilma elu ja surma piiril vaevlevate inimeste abistamise teemal. Ta leidis, et isegi kui abistatud enesetapp või ka eutanaasia ei ole enam seaduse alusel karistatav, jääb see tegu moraalselt alati küsitavaks, kaheldavaks ja rünnatavaks.

Urmas Viilma ei ole selle poolt, et nii komplitseeritud teemale lähenetakse kõiki selle tahke läbi mõtlemata kergekäeliselt “jah” ja “ei”-seisukohti väljendades. Ta selgitas: “Ristiusu õpetuse kohaselt seisabki iga inimene eraldi ja üksi Jumala ees, mistõttu tuleb vaadata kõiki olukordi ja juhtumeid üksikult. Öelda mõne kommenteeriva lausega abistatud enesetapule, eriti mõnele konkreetsele näidisjuhtumile tuginedes „jah” või „ei”, ei ava kõiki tahke ega lohuta kannatavat haiget ega teda põetavat lähedast.”

Kiriku suhtumine aktiivsesse eutanaasiasse ja abistatud enesetappu on mittenõustuv, nagu ka lootusetus seisundis patsiendi elu kunstliku alalhoidmisse ja ebaloomulikku pikendamisse. “Loomuliku ja paratamatu surma saabumise iga hinna eest edasilükkamisel ei ole erinevalt surma kiirendamise ettepanekust kiriku toetust,” nentis ta. Viilma sõnul on kõige olulisem tegeleda raskelt haigete elukvaliteedi hoidmise ja parandamisega, valude ja vaevuste leevendamisega.

8. detsembri ajalehes “Sakala” arutleb eutanaasia teemal ka poliitik Jaak Allik, kes ühest küljest tunnustab peapiiskopi tasakaalukat teemakäsitlust, kuid miskipärast vastandab tema seisukohavõtule erinevate poliitikute seni väljaöeldu. Kirjutise autor paraku ei taba enda viidatud sõnavõttude puhul ühist – nimelt esindavad need autori väljaöeldud seisukohtadest erinevat kristlikku arusaama: meie keha ei kuulu meile. Inimene ei tohi võtta endale Jumala positsiooni.