Urmas Viilma: usuline skepsis on tuttav juba Piiblist

„Tänagi tunnistavad sajad ja tuhanded Jeesuse järgijad oma usku veenvamalt, kui ükskõik kui hiilgav või särav taevane ingel. See on tunnistus usust ja vabadusest usaldada Jumalat enam kui omaenese silmi, või loogilist-pragmaatilist kalkuleerivat mõistust, või libauudiseid, mida ülestõusmishommiku kohta on läbi ajaloo levitatud,“ ütleb peapiiskop Urmas Viilma tänases Postimehes avaldatud arvamusartiklis.

Peapiiskop leiab, et Jeesuse ülestõusmises kahtlemine on täiesti loomulik, sest sündmus ise oli üleloomulik. „On loomulik kahelda kõiges, mis on üleloomulik. Võime uhkusega arvata, et usuline skepsis on ainult eestlastele omane. Tegelikult leiame sarnast skepsist juba Piiblist.“

Urmas Viilma tõdeb 2000 aasta tagustele ülestõusmishommiku sündmustele mõeldes, et hoolimata Jeesuse haua valve alla võtmisest juudi ülikute palvel Pontius Pilaatuse poolt, väljus olukord võimude jaoks kontrolli alt. Ei suutnud koidikul sündinut takistada üksi inimlik valvevägi.

Paljud ei suuda ega suutnud ka siis uskuda, et inimese kontrolli alla võetud olukord võiks päädida ettearvamatu tulemusega, nagu seda oli ka Jeesuse surnukeha kadumine valvatud ja pitseeritud hauast. Jeesuse vahetud jüngridki ei suutnud tõsiselt võtta tühja haua juurest ülestõusmise sõnumiga naasvaid naisi, pidades nende edastatud uudist tühjaks jutuks. Urmas Viilma tõdes, et isegi Jeesuse lähim jünger, hiljem esimeseks Rooma paavstiks saanud Peetrus lahkus tühjast hauast suure imestusega. „Ta ei näinud seda, mida oli eeldanud, et ühes värskes hauas näeb. Surnut ei olnud!“ Evangelist Markuse sõnul pidi Jeesus lõpuks ise oma jüngreid lausa noomina nende uskmatuse pärast.

“Kristlased on oma usku elus hoidnud lugematu arv inimpõlvi veendumuses, et nagu inimsuheteski, peitub õnn ja tunnetatav tõde usalduses ja armastuses, mitte faktiteadmiste rohkuses või alatises isiklikus kogemuses kõike mõõta või kaaluda. Ütles ju Ülestõusnugi: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“ (Jh 20:29),” lausub peapiiskop Viilma.