Raadio 7 ja veebisaate “Taevas tuleb appi” koostöös valmivas vestlussaates „Mõttekoda“ arutlesid iseseisvuspäevaga haakuvatel teemadel peapiiskop Urmas Viilma, õigusteadlane ja EELK diakon Igor Gräzin ning ettevõtja ja EELK Toetusfondi nõukogu liige Janek Mäggi.

Janek Mäggi palus esmalt Igor Gräzinil lahti mõtestada, mida tähendab põhiseaduse paragrahv, et Eestis riigikirikut ei ole. Gräzin tõi välja ajaloolised põhjused, miks see omal ajal põhiseadusesse kirja läks. Tema sõnul oli eelkõige eesmärk enneteda kiriku väga suurt rolli riigielus, nagu see on näiteks olnud Venemaal ja ta märkis, et Eesti juhtivad riigitegelased olid valdavalt õigeusu kiriku liikmed. Gräzin tõi selle kõrval välja ja tunnustas toonast kooliseadust, millega reguleeriti muu hulgas usuõpetust koolides: kohustuslik koolidele, vabatahtlik õpilastele.

Urmas Viilma ütles, et kiriku roll aastapäevasündmustes on välja kujunenud taasiseseisvumisaja 30 aasta jooksul. Ta leidis, et kiriku roll on siin päris piisav ja ei ole millegi üle nuriseda, vaid on põhjust olla selle üle rõõmsad, kui arvestada, mitu korda ametlike ürituste käigus on vaimulikel võimalik oma sõna öelda – alates lipu heiskamise õnnistussõnadest, pärgade asetamisest kuni iseseisvuspäeva jumalateenistuseni, mis riigi poolt protokollilise sündmusena tellitakse. Lisaks toimub paraad, kus kaitseväe peakaplan on traditsioonliselt lausunud oma õnnistussõnad ja Vabariigi Presidendi kontsert, kus koos riigi ja diplomaatilise korpuse esindajatega on kohale kutsutud ka kirikute esindajad. Viilma kahtles vaid, kas alati kõik saavad aru, et osalemine riigi pidupäevasündmustel ei ole kiriku enda lobitöö tulemus, vaid osa Vabariigi aastapäeva traditsioonist. Jumalateenistus toimub ka tänavu ja hoolimata sellest, kas riigi aukandjaid tänavu osalema oodata ei ole.

Igor Gräzin leidis, et justkui enesestmõistetavalt on aastapäeva keskne sündmus presidendi vastuvõtt, kuid oma olemuselt on sellise peo korraldamine iseenesest valedel alustel: rangelt põhiseadusest lähtuvalt mingit presidendi vastuvõttu parlamendile olla ei tohiks: parlament ei ole ju nimetatud presidendi poolt, ta ei teeni presidenti ega allu presidendile. On vastupidi – president on alluv parlamendi suhtes.

Janek Mäggi märkis, et korduvalt on olnud kaalumisel, kas presidendi vastuvõtt jätta ära, kuid aastal 2011 jäeti ära vaid tants. Sündmus ise on tema hinnangul snobistlik ja kindlasti mitte mitte arvestav kogu Eesti suhtes, pigem on see meelelahutusüritus seltskonnameediale.

Saates osalenud arutlesid, et sellest aastast oleks teoreetiline võimalus teha pööre ja peo formaati muuta – edaspidi kätlemisstseremooniast loobuda. Urmas Viilma leidis, et seda oleks kõige kergem teha praegusel presidendil Kersti Kaljulaidil. Kui peaks valitama järgmine president, siis avaldatakse talle survet nende poolt, kes kätlemistseremooniat oluliseks peavad.

Poliitilised manifestatsioonid pole Urmas Viilma hinnangul vabariigi aastapäeval siiski kohased ja neid ei tohiks olla ei presidendi suunalt poliitikutele ega ka vastupidi. Ta tunnustas seda, et olenemata sellest, kas Kadrioru ja kiriku vahel on olnud päri- või vastutuuled, on protokoll sündmuste osas alati toiminud.

Presidendi vastuvõtt ja teenetemärkide jagamine on märgiline seetõttu, et selle kaudu saab riigipea kedagi esile tuua ja kedagi tagaplaanile jätta. Saatekülalised korrigeerisid siiski on vaid 10-20 inimest, keda saab peole kutsuda väljaspool igasuguseid raame. Nii ei saa näiteks kutsuda vaid vaid ühe kiriku esindajat või jätta kutsumaata poliitikut, kes mingil põhjusel ei ole sümpaatne.

Rohkem vabadust on teenetemärkidega, millega erinevad presidendid on tunnustanud väga erinevaid inimesi. Janek Mäggi leidis, et selle kaudu pole presidendid mitte ainult sekkunud päevapoliitikasse, vaid andnud ka suuna, kes hetkel avalikus avalikus ruumis sõna saab. Ta rõhutas aga, et see tõdemus on hinnanguvaba. Lisaks nentis mägi, et märkimisväärset mõju presidendil poliitikaelukujundamisele  ei ole, sest riiki saab ikkagi juhtida läbi eelarve – mis valdkondadele sa raha annad, need õitsevad, millelt raha võtad, seal on kärbumine.

Saateosalised leidsid, et ehkki probleeme võib riigi toimimises veel ikka leida ja “kahest Eestist” niipeal lahti ei saa, püsib kõik siiski normaalse paradigma raamides ning on kindlasti põhjust tänulikkuseks.

Saate külalised on riigi pidupäeval mõttes nendega, kes üha tühjenevates maakohtades elu alal hoiavad. Kiriku roll on olla kohal seal, kus korstnast tuleb veel suitsu. “Me jääme koos teiega sinna,” lubas kirikupea Urmas Viilma. Kuulajaile sooviti kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva.