„Kui kirjutad, siis tee seda võimalikult lühidalt,“ toonitab õp Reinaru telefonivestluses ajalehe Eesti Kirik ajakirjaniku Liina Raudvassariga, kes Misjonikeskuse juhataja ümmarguse sünnipäeva eel püüab temalt intervjuud saada. 7. aprillil sai Lääne-Nigula koguduse õpetaja, kes teenib hooldajaõpetajana ka Noarootsi kogudust ning on misjonikeskuse juhataja, 65aastaseks.

“Tagasihoidlikkus on õpetaja Leevi Reinarule iseloomulik – suurtele sõnadele eelistab ta tulemuslikkust tegudes,” nendib ajakirjanik Reinaru vastust kuuldes, mis aastatepikkuse koostöökogemuse järel oligi pigem ootuspärane. Tagasihoidlikkus pole aga pelgalt Reinaru iseloomuomadus, vaid üks nurgakive eluhoiakus, mille vaimulik on kaasa saanud lapsepõlvekodust ja oma vaimulikelt mentoritelt. Leevi Reinaru teened kiriku ees ei ole saanud jääda aga märkamata – talle on antud EELK aukiri (2003), EELK III järgu (2007) ja II järgu (2014) Teeneterist ning kuldristi kandmise õigus (2017).

Kõnekas ning meeldejääv oli piiskop Tiit Salumäe rõõmus ja südamest tulnud kommentaar aastal 2018, kui Reinarule omistati Aasta Vaimuliku tiitel: “Kes siis veel?!” Reinaru tunnustamise eel tõid kaasvaimulikud esile tema võimet luua võrgustikku ja juhtida õnnistusrikkalt koguduse tööd ning EELK Misjonikeskust. Veel öeldi, et ta on aastakümneid juhtinud kiriku noorte- ja lastetööd, muusikatööd ja praostkonna rahvusvahelisi suhteid ning saavutanud hea koostöö kohalike omavalitsustega. Märgiti sedagi, et Leevi Reinaru oskab inimesi kaasa haarata, innustada ja inspireerida.

“Misjonitöö on minu kutsumus. 1973. või 1974. a ütles üks inimene mulle, et hakkan misjonit tegema. Siis ei võtnud seda tõsiselt,” sõnastas Misjonikeskuse üles ehitanud ja seda juhtinud vaimulik lühidalt oma missiooni. Endale tänu või tunnustust ootamata on Reinaru leidnud ise palju põhjust tänulikkuseks: “Jumal on saatnud selliseid inimesi, kes on toetanud ja aidanud. Väga palju on Soome kolleegid osanud seda tööd hinnata ja väärtustada,. Teeme siin igaüks oma tööd, palju jõuame teisi jälgida või õla peale patsutada?”

Leevi Reinaru ametlikuks mentoriks on olnud Tallinna Jaani koguduse õpetaja Albert Soosaar, kelle õpetused on vaimulikku saatnud kogu tegevuse jooksul. Eesti Kiriku küsimusele, kuivõrd mõjutasid tulevase elukutse valikut vaimulikust isa Karl Reinaru (1915–2003) ja vaimulikust lell Rudolf Reinaru (1911–1993), vastas ta, et kuna ta oli sisulise kirikutöö sees üles kasvanud, oli see loomulik osa elust. Kitsamalt ameti valiku puhul ta siiski isa mõjutajana esile ei tõsta: „See tuli ühel hetkel. Lihtsalt ja loomulikult. Tekkis seesmine selgus. Ühtäkki teadsin ja väga kindlalt, et vajalik on anda paberid usuteaduse instituuti. Selleks, et kirikuõpetajaks saada. Küllap oli see kutsumus.“

Vaimulikust isa kaasas teoloogiaüliõpilasest poja praktilisse kogudusetöösse – ka ristima, matuseid pidama ja kaasa teenima. UI üliõpilasena oli Reinarul õigus kanda ka ametiriietust. Ordineerimine tuli aastal 1978 – juba poolteist aastat peale õpingute alustamist. Ordinatsioonivend, piiskop Joel Luhamets on öelnud: “Leevi pole tulnud vaimulikuametisse mitte oma mõtte ja nõuga. Teda huvitas kunst. Tal olid oma plaanid, kirikuõpetajaks saamine oli selgelt Jumala plaan.” Reinaru aga kommenteeris, et parem oleks olnud kool enne läbida, kuid kirikul oli töötegijaid vähe. Ajad olid toona aga kõike muud kui vaimulikku tegevust soosivad. „Oli ju nõukogude aeg. Ma ikkagi asusin riigivastasele tööle, sisuliselt nii see oli.“ lisas ta.

1994. aastal Leevi Reinaru kutsel Lääne-Nigulasse diakooniatööle ja peagi koguduse juhatuse esimeheks valitud Tiina Võsu on iseloomustanud vaimulikku nõnda: „Leevi on uuendusmeelne, natuke ka riskialdis. Samal ajal hoiab vana traditsiooni, aga käib seejuures ajaga ühte sammu.” Kauaaegne kaasteeline tõstis esile koguduse noortetööd ja Doxa ansamblit, mille rütmikat muusikat ei peetud esialgu kirikusse sobivaks. „Leevi usaldab noori. Ta teab, mis koguduses toimub, aga ta pole kontrollifriik. Kui eksibki keegi, võib ta üles tõusta ja edasi minna. Kui Leevi on milleski kindel, ajab seda jäärapäiselt ja selgub, et tal oligi õigus. Kui Jumal on andnud talle ülesande, püüab ta oma parimal viisil kaasata teisi, ta ei ole üksi rügaja.”

Tiina Võsu viitas ka Leevi Reinaru suurele mootorrattahuvile: „Leevi oli õnnelik, kui mootorratta sai,” meenutas kauaaegne kaasteeline. “Varases nooruses tahtis saada, aga isa ei lubanud. Sai keskealise mehena. Ta kuulub mootorrattaklubisse Gospel Riders. Suvel sõidab tsikliga päris palju, sh Noarootsi teenistusele.” Koos kristlike motomeestega põristatakse ringi tänini. Paari aasta eest Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ja Missio 30. aastapäeva puhul korraldati Haapsalus motomeeste uhke lipusõit.

Misjonikeskuse juhatamist lubab Leevi Reinaru jätkata ka 65aastaseks saades, kuid koomale tõmmata tööd koguduse teenimises. Tööjärje Lääne-Nigula koguduse õpetajana loodab Reinaru üle anda noorele õpetajale Kristo Hüdsile, kui ta valitakse ja jätkana tema kõrval abiõpetajana.

Mitme koguduse ja juhirolliga hõivatud vaimulik on alatihti olnud tööl ja ära, kuid Leevi Reinaru on õnnistatud, sest pere on olnud toetav. “Olen olnud kodust väga palju väljas. Lapsed võiksid selle pinnal olla sellised, kes ei taha kiriku poole vaadatagi, sest kirik on nende isa nii palju ära viinud. On suur õnn ja Jumala arm, et see nii pole ja et mu lapsed annavad igaüks oma panuse kirikutöösse. Meil on hea osadus,” tõdes ta. Leevi Reinaru on abielus Helle Reinaruga; neil on pojad Daniel, Joel ja Samuel Markus, kel omakorda lapsed.

Jaanuaris 2018 ilmus ajalehes Lääne Elu ajakirjanik Lehte Ilvese artikkel “Leevi Reinaru teekond innustajaks ja eestvedajaks”, kus vaimulik kirjeldab olulisi teetähiseid ja mõjutajaid oma elus:

Isa

Elukutse valikul pole mul isaga tõsist jutuajamist olnud. Isa oli hingelt vaimulik, julge, evangelist. Küllap ta mõjutas mind oma eeskujuga. Ta oli minu mentor ja hingehoidja. Isa alustas kirikutööd juba esimesel eestiajal, vabas maailmas. Kui meil vabadus koitis, teadis isa täpselt, mida tegema peab: tal olid Rannamõisa koguduses suured noortelaagrid, pühapäevakool, töö noortega, skaudid. Lääne-Nigula ja Rannamõisa koguduse lapsed pidasid ühiseid laagreid.

Vene sõjavägi

Sain Avinurmes ja Tudulinnas teenida 1,5 aastat, siis hakkas sõjakomissariaat mind pommitama. Mul oli sõjaväepiletis märge, et rahuajal teenistuseks kõlbmatu, aga Moskva olümpia aastal 1980 sokutati aktiivsed noored kindlasse kohta. Olin mitu korda haiglas, uuriti ja öeldi, et vabastus on õige, aga sõjaväkke peab ikka minema.

Mind saadeti Peterburi (tollal Leningrad) lähedale Puškinosse. Sõjaväepiletis oli mu amet kirjas – pastor. Esimesel ööl jaotuspunktis oli kohe ülekuulamine – kolm tundi külmas ruumis. Puškinos olin ehituspataljonis, seal teenisid kohtus karistatud mehed. Esimesel õhtul võtsid starikud, st vanemad ajateenijad Lenini toas mind ette. Küsisid: püha isa, miks sa tulid sõjaväkke? Minu õnn, et olin „püha isa”, Venemaal peetakse batjuškast lugu. Mind väga ei rünnatud, pigem vastupidi. Praporštšik (üleajateenija) lubas mul kirikus käia, Puškinos oli just avatud ingeri luteri kirik. Seal saime Tiit Salumäega kokku, tema teenis aastaid Puškino kogudust.

Nii elasin kaks aastat teistsugust elu. Sain tuttavaks Arvo Survoga, ta on väga tuntud ingerlane. Sain tuttavaks ingeri kiriku praeguse piiskopi Aare Kuukauppiga. Pidasin noortele piiblitundi.

Üks tore lugu oli, kuidas ma Kuukauppiga esimest korda kohtusin. Laupäeviti pidin kell 14 tööl olema, siis läksin väeosast välja ja tulin esmaspäevaks tagasi. Kord läksin Kuukauppi peret otsima, nad elasid külas teisel pool Leningradi. Jõudsin kella poole ühe paiku öösel külla. Kuhugi minna ei osanud. Nägin äkki, üks inimene oli õues. Küsisin Kuukauppi järele. Selgus, et see naine on Aarre ema. Ema oli palves olnud, kui korraga saanud käsu: mine õue. Läks õue ja mina just tulin.

Kodused ja sõbrad palvetasid minu eest, need mind hoidsid. Nii ei juhtunud sõja- väes midagi, millest ei tahaks rääkida. Hoopis sõjaväekaaslased kurtsid mulle oma elu: „Sina võid rääkida Jumalast ja armastusest, aga meie oleme tänaval kasvanud, pole tundnud ei Jumalat ega armastust, pidime kaklema ja enda eest seisma, Jumala-jutt ei maksa meile midagi.”

Pärast sõjaväge tahtis pea piiskop Hark saata mind teise kohta teenima, aga Tiit Salumäe mõjutas teda, sest Lääne-Nigula õpetaja oli juba väga eakas.

Töö ja lõbu

Tegelikult on mul kaks ratast, ühega sõidan õues, teisega toas. Toa omaga on hea uudiseid vaadata, ei istu niisama teleka ees. Kolm korda nädalas kindlasti sõidan toas, nii pool tunnikest. Tsikliga olen vähem sõitnud, pole aega, tööjärg on ees, kogu aeg on tunne, et ei jõua kõike teha. Praegugi laud pabereid täis.

Leevi Reinaru

• Sündinud 7. aprillil 1957 Rõuges
• Õppinud Tallinna 4. keskkoolis ja usuteaduse instituudis
• Ordineeritud aseõpetajaks 1978, õpetaja õigused sai 1994
• 1978–1980 teenis Avinurme ja Tudulinna kogudust
• 1982. aastast Lääne-Nigula koguduse õpetaja
• 1992–2015 Lääne praostkonna abipraost, praost 2015-2019
• Misjonikeskuse juhataja 1997–2007 ja aastast 2010
• Noarootsi ja Nõva koguduste hooldajaõpetaja
• Kirikukogu liige 1992. aastast
• Autasud: EELK aukiri 2003, EELK III järgu teeneterist 2007, Läänemaa sädeinimene 2011, EELK II järgu teeneterist 2014, EELK kuldristi kandmise õigus 2017. EELK aasta õpetaja 2018
• Abielus Helle Reinaruga; pojad Daniel, Joel ja Samuel Markus

Palju õnne ja õnnistust tähtpäeva puhul ka e-Kiriku toimetuse poolt!

Lisaks:

Andra Kirna “Kirikuõpetaja Leevi Reinaru läheb sinna, kuhu Jumal juhatab”, Lääne Elu 10.04.2022