Dietrich Brauer (39), Venemaa Euroopa-osa Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop aastast 2011 ja Evangeelse Luterliku Kiriku Venemaal peapiiskop aastast 2014, põgenes paar päeva tagasi koos perega Venemaalt Saksamaale. Intervjuus Magdalena Smetanale Evangeelsest Maakirikust Württembergis räägib piiskop Brauer sõjast Ukrainas ning kirikute positsioonist ja rollist selles olukorras.

Kui rääkisime sinuga Zoomis vahetult pärast Ukraina sõja puhkemist, ütlesid: “Nüüd on piir ületatud, nüüd ei saa ma enam vaikida.” Milline hetk pani sind olukorda selliselt hindama?

Dietrich Brauer: 24. veebruaril kell 6 ärkasin uues maailmas. Kaks päeva enne seda oleksin olnud valmis rääkima, kohanema või ümber orienteeruma. Aga sel hommikul tundsin: see pole enam võimalik. Ma lootsin, et see on valeinfo. Siis aga võtsin ühendust kolleegidega Ukrainas, oma vendade ja õdedega partnerkirikutes, ja selgus: nüüd pole enam mingit „aga“.

Mida selle „aga“ all mõtled?

Dietrich Brauer: Meie kirik on alati otsinud lahendusi. Oma ülesastumistes olen püüdnud sildu ehitada, olla vahendaja ja näidata mõlema poole suhtes üles mõistmist. Olen püüdnud jääda vaoshoituks, isegi siis, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja toimusid Donbassi sündmused. Püüdsime keskenduda dialoogile ja mõelda ühiselt, kuidas saame kogudusi toetada.

Aga nüüd on piir ületatud.

Dietrich Brauer: Jah, olukord on läinud hullemaks ja praegusel moel jätkamine on mõeldamatu. Me ei tohtinud rääkida sõjast, me ei tohtinud palvetada rahu eest ja meil ei lubatud suhelda oma Ukraina vendade ja õdedega.

Pühapäevasel teenistusel rääkisid sa teenistusel otsesõnu sõjast. Milline oli reaktsioon?

Dietrich Brauer: Kartsin, et inimesed kas ei usu, ei võta seda vastu või süüdistavad mõlemat poolt. Aga ma olin meeldivalt üllatunud, kui hästi reageeriti. Ma ei kõnelenud poliitikuna, aga minu sõnum oli selge. Rääkisin sõjast ja sellest jõuetuse tundest, mida paljud tunnevad, kuid mille väljendamiseks nad ei leia sõnu. See on nagu kitsas ruum, millest puudub väljapääs. Paljud nutsid, rääkisid oma hirmudest, paljud avaldasid tänulikkust.

Mis on saanud edasi?

Dietrich Brauer: Presidendi kantselei esitas selge nõude, et kõik usujuhid peavad sõjale toetust avaldama. Enamik ongi seda teinud. Katoliiklasest kolleeg viitas Vatikanile ja vaikis, tarku sõnu leidis ka juudi pearabi, kel endal on olemas ka Ameerika kodakondsus. Ta kutsus üles kõiki tegutsema rahu saavutamise nimel. Tahtsin kirjutada koos teiste usukogukondadega ühisdeklaratsiooni, kuid teised sellega ei liitunud.

2015. aastal määrati sind Venemaa Föderatsiooni presidendi alluvuses oleva Nõukogu Koostööks Usuliste Ühendustega liikmeks.

Dietrich Brauer: Selles on esindatud kõik traditsioonilised usukogukonnad. Luterlik kirik polnud juba mitmeid aastaid seal esindatud, sest meil olid vaid Saksa piiskopid ja neid ei määratud nõukogusse. Meie kiriku kaasamine oli selles osas samm edasi. Saime oma muresid väljendada, kontakte luua ja sildu ehitada. See oli ka minu jaoks võimalus suhelda otse vastutavate isikutega.

Te ütlesite tookord, et see on positiivne märk ja avalik tunnustus väikesele vähemusrahvuskirikule. Kuid tänase päeva vaates: kui tõsiseltvõetavad olid õigeusukiriku kui enamuskiriku ja riigi sammud luterliku kiriku suunas?

Dietrich Brauer: Seda saame arvatavasti hinnata alles tagantjärele. Riigi poolt ei kuulu nõukogusse ühtki teoloogi, kuid siiski saime loota otsesuhtlusele. Sain pöörduda otse inimeste poole, lõin kontakte, tegin projekte. Näiteks 2020. aastal õnnestus meil tuua “Stalingradi Madonna” (Neitsi Maarja pilt, mille Saksa sõdur Kurt Reuber joonistas 1942. aastal Stalingradi lahingu ajal – e-Kirik) koopia Berliinist Moskvasse, kus see nüüd püsivalt Peeter-Pauli katedraalis asub. Selle eest peame olema tänulikud.

Kolmanda katse järel viidi ka Moskva katedraali hoone tagasi kiriku haldusesse. Millised lootused on olnud sinul selle sammuga seoses?

Dietrich Brauer: See on järjekordne näide: meil oli õigus üksnes kirikut kasutada, kuigi kirik oli tegelikult meie omand. Valitsus luges seda endale kuuluvaks, sõltusime neist täielikult. Meid kiusati taga igasuguste asjade pärast ja pidevalt oli õhus oht lepingu lõpetamiseks. Reformatsiooni aastapäeva tajusin võimalusena kirikuga seotud protsessi kiirendada. Selle jaoks olid kontaktid üliolulised ja vastutavatele isikutele avaldas muljet, et Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier tõepoolest osales. Tseremoonial ütles ta, et sellest katedraalist võib saada kohtumispaik kõigile konfessioonidele.

Lääne ajakirjandusest saame lugeda patriarh Kirilli avaldust sõja kohta. Kas teda on veel võimalik mõjutada?

Seda on raske öelda. Aastate jooksul oleme õigeusu kirikult kuulnud lugusid kristlaste tagakiusamisest ja genotsiidist Ukrainas. Tema tegevus on selle kõige loogiline jätk. Järjekindlad on sõnumid ka jutlustel, mida kuuleme. Aga paljud inimesed siiski ootasid temalt midagi.

Kuidas hinnata õigeusu kiriku rolli tervikuna praegusel ajal? Kas on võimalus, et protest tõuseb alt üles?

Dietrich Brauer: Mõned piiskopid võtavad sõna, kuid paljud preestrid ja usklikud kardavad. Lisaks muule survele on kirikus ka sisemised vastuolud. Eri uske esindavad venelased ja ukrainlased elasid rahulikult koos. Aga nüüd? Kui nad näevad surnuid ja tanke – mida nad peavad arvama?

Vastutad piiskopi ja peapiiskopina 170 koguduse, 50 vaimuliku ja paljude koguduseliikmete eest. Kuidas neil läheb?

Dietrich Brauer: Igas kirikus on meil piiskop, kes oma piirkonna eest vastutab, aga me elame lähedases kirikuosaduses ja meid seob leping. Raske on öelda, kui palju inimesi alles jääb, kirik on hädaohus. Meie ajalugu on olnud kurb – minevikus stigmatiseeriti meid sakslasteks olemise pärast, isegi mind, kuigi olen repressioonide ajast arvates juba kolmas põlvkond ja mul on ainult vene pass. Me oleme alati lootnud, et endine aeg ei tule kunagi tagasi. Nüüd aga tuleb uuesti alustada.

Kas kirik suudab üle piiride koostööd jätkata?

Dietrich Brauer: Ma tõesti loodan seda. Olukord on teistsugune kui 2014. aastal. Praegu on suur ühtekuuluvus ja inimesed ütlevad, et vihkamine ei peaks meie üle valitsema ja nüüd on aeg tegutseda ja üksteist aidata, mitte süüdistada. Olen selle eest tänulik.

Mida saame kristlastena oma usuvendade ja -õdede heaks Venemaal teha?

Dietrich Brauer: Hea küsimus, aga mul ei ole vastust. Proovin läbi mõelda erinevaid stsenaariume. Kui olukord läheb hullemaks, kui tuleb suur sõda, siis peaksime püüdma inimesi evakueerida. Teine võimalus on, et praegune olukord kestab veel pikka aega, mis tähendab, et me ei saa teha veel mingeid plaane. Arutame kirikute juhtkondadega, kuidas edasi minna, kuidas püsima jääda. Aga keegi ei oska öelda, milline on olukord kahe kuu pärast. Loodan, et läheb paremaks. Ka see on võimalik.

Millised on sinu pikemaajalised plaanid? Kas saad Venemaale tagasi minna?

Dietrich Brauer: Praegu mitte. Kahjuks on praegu küsimusi õhus rohkem kui vastuseid. Ma distantseerun selgelt ja avalikult sellest sõjast, mis ei ole üksnes sõda Ukraina vastu, vaid ka sõda inimsuse vastu. See ei toimu meie nimel.

Osaled reedel Berliini toomkirikus rahupalvusel ja pühapäevasel teleteenistusel. Milline on sinu sõnum?

Dietrich Brauer: See on rahu sõnum. Ma soovin meile õiglast rahu, mida me tõesti tõsiselt võtame. Sõna “rahu” võime oma kirikutes kuulda väga tihti. See rahu saab konkreetseks Kristuse kannatuses. Üksinduses ja teadmatuses selle kohta, mida tulevik toob. Karikas, millest peame jooma, et oleks võimalik uus algus. Jumala ligiolu saab tuntavaks inimestes, kes palvetavad, silme ees inimesed – nutvad vastsündinud punkrites, noorsõdurid rindejoonel ja emad, kes saavad teateid oma poegade surmast. Selle kannatuse jaoks meil pole sõnu, see on kannatuslugu. Aga ka selles põrgus on lootus rahule.

Mis on sulle praeguse ajal toeks, mis annab jõudu?

Dietrich Brauer: Minu perekond, sõbrad ja koostööpartnerid. Samuti ka inimesed Venemaal, kes seal elamist vapralt jätkavad. Oluliseks allikaks on “Vennastekoguduse loosungiraamat”, mida igapäevaselt loen. Mind hämmastab, kuidas Jumala Sõna meiega praeguses olukorras kõneleb. See tõesti puudutab mu südant.

Allikas: https://www.elk-wue.de/…