Tänavu aprillis võeti Haljala kiriku tornist selle restaureerimistööde käigus alla sinna 1865. aastal paigaldatud kullatud rist ja kera. Nagu aastasadu kestnud traditsioon ette näeb, peitus ka Haljala kiriku tornikuulis dokument sõnumiga tulevikku – esmalt leiti hermeetiliselt suletud metallsilinder ja selle seest omakorda kaheksa lehekülge väga hästi säilinud saksakeelset käsikirjalist teksti.

Üriku põgusa uurimise järel arvas Haljala koguduse õpetaja Urmas Karileet, et tõenäoliselt on kirjutise autoriks omaaegne koguduse pastor Thomas Ferdinand Striedter. Teksti algusosa tundus olevat teave kirikutorni restaureerimise teemal, teksti lõpuosa aga koosnevat tornikiivri pühitsemise jumalateenistuse palvetest ja õnnistusest. Selguse saamiseks anti dokument konserveerimiseks ja tõlkimiseks sihtasutuse Virumaa Muuseumid konservaatorile. Nüüd on töö valmis ja õpetaja Karileet tutvustab, milliseid sõnumeid üle 150-aastane ajakapsel tõi.

Kas leidis kinnitust, et leitud teksti algusosa oli koguduse nõukogu koosoleku protokoll ja kirja lõpuosa 1865.a torni renoveerimise jumalateenistuse palved ja õnnistused?

Üldjoontes pidas esialgne mulje paika. Saksakeelne kauni käekirjaga kiri ise on hästi säilinud ja pandud kapslisse 23. juunil 1865. Kirjutanud on selle toonane koguduse õpetaja Thomas Ferdinand Striedter (1810–1880), kes teenis kogudust aastatel 1838–1880 ja on maetud Haljala kirikuaeda. Kiri sisaldab üksikasjalikku kirjeldust kirikuhoone senisest saatusest. Pühakoda, selle katus ja tornikiiver, on korduvalt põlenud, nii sõjarünnakute käigus ja korduvalt ka pikselöökide tõttu, kuid kohalike inimeste toel ikka uuesti üles ehitatud.

Läkitus algab tänuga Jumalale, aga sisaldab ka üksikasjalikke andmeid lähedal asuvatest mõisatest, nende omanikest ja tornikiivri ehitusest. Kirjast selgub, et renoveerimisel otsustati tornikiivri katmiseks kasutada alternatiividena kaalutud kattematerjalidest kõige hinnalisemat, vaskplekki. See oli Vihula mõisa omaniku kaardiväekapteni Alexander Berend von Schuberti ettepanek, kes omalt poolt toetas ettevõtmist, mille kogumaksumus oli 3000 hõberubla, 500 hõberublaga ja muretses lisaks isiklikest vahenditest kirikule ka kullatud risti ja kuuli. Koguduse nõukoguga otsustati tööde jaoks vahendid kokku saada.  Tornikiivri ehitust juhtis Aaspere mõisa omanik Nikolai von Dellingshausen (1827–1896), töölised tulid ümberkaudsetest taludest. Peterburist pärit vaskplaadid pidi tornikiivrile paigaldama Rakverest pärit plekksepp Plöger.

Hakkab silma, et tekstis on tolleaegse valitseja Aleksander II kohta terve rida kauneid epiteete ja esitatud ka pikk nimekiri tolleaegsetest isandatest. Kuidas tänapäeva inimesele sellist rõhuasetust selgitada?

Küllap sellega, et kohalikul aadelkonnal oli kõige enam vahendeid ja võimalusi kirikuid toetada, nad olid kiriku eestseisjaid. Nagu ka eelpool mainitud, tegid nad suuri annetusi ja juhtisid kiriku remonditöid. Ka eelpoolmainitud Nikolai von Dellingshauseni poeg Eduard von Dellingshausen rahastas kirikus märkimisväärseid ümberehitusi, sh tellis uued rõdud ja kirikupingid ning lasi muuta kantsli asukohta võidukaare alt idaseinale. Selle kõrval on aga alati ka kohalik kogudus kiriku ehitustöödesse panustanud ning nende nimed ning päritolu olid samuti kirjas ära toodud.

Läkituses leidub ka emotsionaalselt esitatud poliitilise olukorra kirjeldus.

Tuleb silmas pidada, et läbi kogu 19 sajandi, ja sh ka tornikiivri ehitamise aega mõjutas Eesti elu  venestamine. Sellega kaasnes Eestis paljude õigeusu pühakodade ehitamine. Kirjast selgub, et palvetati ka selle eest, et Jumal hoiaks ja kaitseks luterlikku kirikut „suure panslaavi partei“ eest, mis saksluse ja ühes sellega luterluse vastu astub. Tundeliselt seisab kirjas: „Jumal anna oma teenrile, meie keisrile selleks palju tahtejõudu ja luba meie evangeelsel luterlikul kirikul saada võrdseks ortodokse kirikuga, et ta, mitte kannatliku teenijatüdruku, vaid vabapreilina selle kõrval seisaks.“ Koguduse õpetaja jagas sellele lisaks rõõmu õiglaste reformide üle, mis taotlevad pärisorjuse lõpetamist ning suurema usu- ja mõttevabaduse kehtestamist.

Tornist leitud tekstis sisaldus ka veendumus, et Haljala kirik on avaraim ja kauneim Eestimaal. Mida koguduse õpetajana sellest arvate?

Küllap iga koguduse õpetaja on seda meelt, et pühakoda, kus ta teenib, on kõige kaunim ja kallim. Haljala kirik on aga ehitisena tõepoolest eriline ja seda mitmes mõttes. Kirikul on kaheksanurkne, maakirikute seas üks kõrgemaid torne ning võlvid on lainelised, justkui vaba käega kujundatud. Need võisid tekkida nii, et aegadel pärast kiriku katuse põlenguid võisid võlvid saada kahjustatud ja deformeeruda ja need krohviti üle deformeerunud kujul. See on aga vaid üks võimalikke oletusi. Pikihoone sambad on eri jämedusega ega paikne rivis teistega, need on lausa umbes meetri jagu nihkes kõrval asuva sambaga võrreldes. Selle mõistatuse seletuseks võivad olla taas pikihoone parandustööd pärast järjekordseid purustusi, mis ei võimaldanud sambaid sirgesse ritta joondada. Võiks eeldada, et kiriku ehitamise ajal paiknesid pikihoone sambad sümmeetriliselt.

Ka praegusele kirikule eelnenud kirik Haljalas oli kivikirik, kuid ühelööviline ja ilma võlvideta. Kiriku põranda restaureerimise käigus tuli välja eelmise kiriku vundament praeguse kiriku sees, pikihoone põhja- ja lõunaküljes, praegu kiriku seintest umbes meeter maad seespool. Pikihoone idaseina äärest eelmise kiriku vundamenti ei leitud, võimalik, et eelmise kiriku idaseina olemasoleva kiriku idaseina rajamisel ja osaliselt võis säilida eelmise kiriku idaseina elemente. See võib seletada teatud arhitektuurilisi ja ehitustehnilisi anomaaliaid praeguse kiriku pikihoone idaseinas, millele ei osata selgitust leida. Võimalik, et praeguse kiriku rajamise põhjenduseks eelmise kivikiriku asemele võis olla soov saada võlvitud kirik. Esimese kivikiriku müüride paksus ei olnud piisav võlvitud kiriku rajamiseks.

Kuidas Haljala kogudusel praegu läheb?

Kogudusel läheb hästi, see on viimasel kolmel aastal kasvanud. Haljala kirikust võiks ka saada näidiskirik Eesti riigi ja kohaliku omavalitsuse ning Saksa riigi ja sealse Balti-Saksa rüütelkondade sihtasutuse heast ja tulemuslikust koostööst. Kogudusele on olnud aastaid suureks abiks Balti-Saksa rüütelkondade esindajad Saksamaal, kes soovivad selliselt oma esivanemate mälestust jäädvustada ja nende elutööd sel moel jätkata, teiste hulgas Haljala kihelkonna juurtega von Schubertid, von Dehnid, von Brevernid ja von Dellingshausenid.

Haljala kiriku tornikiivri restaureerimistööd läksid maksma kokku 274 000 eurot. 90% töödest rahastas Muinsuskaitseamet ja 10% Haljala vald. Tööd peaksid valmis saama novembri alguses. 1. advendil on koguduses pidupäev ja poolteist aastat kestnud kiriku tornikiivri restaureerimise tulemust oodatakse õnnistama peapiiskop Urmas Viilmad.

….

Haljala tornikuulist leitud kirja tõlge: 

Jumala nimel!

Haljala kiriku tornikiiver ehitati Jeesuse Kristuse aastal 1865, meie suursuguse Isanda ja Keisri ALEXANDER II NIKOLAJEVICHI, kõikide venelaste ainuvalitseja 10. hiilgaval valitsusaastal.

Sel ajal elasid kihelkonnas järgmised pärishärrad:

1. Idavere (Itfer) – kihelkonnakohtunik Hermann Baron von Tiesenhausen.
2. Vanamõisa (Altenhof) – kaardiväe staabirittmeister Gregor von Brevern ja sama mõisa rentnik Theodor Dittmar.
3. Annikvere (Annigfer), Karula (Karol) kui ka poole Valjala (Woljel) mõisa omanik Kaardiväeleitnant Nikolai von Essen.
4. Essu mõis – ooberst Friedrich Baron von Dellingshausen, Essu, Hulja, Udriku ja Andja pärishärra. Tema asemel valitseb seal hetkel leitnant Iwan von Dellingshausen.
5. Tammispea (Tammispä) poolmõis, mis kuulub Alexander von Dehnile Rägaverest (Rogafer).
6. Kandle (Kandel) mõis – pr. Julie von Tritthoff (sündinud von Harpe, Äntu mõisast) elab hetkel Stuttgardis. Praegu on mõis rendil tema venna, kapten Richhard von Harpe käes, kes mõisa valdab ja seal elab.
7. Karula vt. Annikvere.
8. Aaspere (Kattentack) ja Sauste (Sauß) – kaardiväeleitnant Nikolai von Dellingshausen, ka Loobu (Loop), Vatku (Watkül) ja Hõbeda (Höbbet) pärishärra.
9. Kavastu (Kawast) – Richard von Maydell.
10. Loobu vt. Aaspere.
11. Metsiku (Mettsikus) – kreisisaadik parun Ludwig Uexküll-Güldeband.
12. Sagadi (Saggad) – Tema Ekstsellents maanõunik Eduard von Fock, maanõunike kolleegiumi president.
13. Selja (Selgs) – parun John Girard de Soucanton, Kunda pärishärra.
14. Tatruse (Tatters) vt. Varangu (Wrangelshof).
15. Vihula (Viol) – kaardiväekapten Alexander von Schubert.
16. Varasemast Võle mõisast pool kuulus Karula ja teine pool Vanamõisa mõisale.
17.  Veltsi (Veltz) – kreisikohtunik August von Dehn.
18. Varangu (Wrangelshof) – Tema Ekstsellents kindralmajor Magnus von Lüder, ka Tatruse pärishärra. Viimasest pärineb ka tema abikaasa Marie, sündinud von Essen.

Muudest küladest kuuluvad sellesse kihelkonda:

1. Ama ja Rõmeda Vatku mõisa küljest, Kadrina kihelkonnast. Vt. Aaspere.
2. Auküla, Kihlevere mõisa küljest, Kadrina kihelkonnast. Kreisisaadik Alexander Baer von Huthorn.
3. Haljala ja Kisuvere, Kloodi mõisa küljest, Rakvere kihelkonnast. Kuulub Major Jacob von Derfeldenile ja tema abikaasale Juliele, sündinud von Kloth.
4. Kaliküla, Kunda mõisa küljest, Viru-Nigula kihelkonnast. Kuulub Parun John Girad de Soucantonile.
5. Katela ja Marinu Andja mõisa küljest, Viru-Nigula kihelkonnast, kuulub ooberst Friedrich von Dellingshausenile.
6. Sakussaare karjamõis koos nelja Palmse vabadikuperega Kadrina kihelkonnast, kuulub Tema Ektsellents Alexander von der Pahlenile.

Patronus ecclesiae (kiriku patroon) on Hermann von Tiesenhausen, Idavere mõisnik, kirikueestseisjad on parun Nikolai von Dellingshausen Aasperest ja parun Richard von Maydell Kavastust, kellest esimese eestvedamisel see ehitus ka aset leiab.

Kihelkonnakohtunikuks on parun Ludwig Uexküll-Güldenband, kaasistujateks kogukonna poolt on Hants Plunt Kavastust ja Jaagub Uukkiwi Annikverest.

Selle kihelkonna pastoriks on Thomas Ferdinand Striedter, kes 18. detsembril 1838 ordineeriti ja introdutseeriti. Köster Carl Wilhelm Johannson astus ametisse 8. märtsil 1859.

Selle kiriku abikirikud on Aaspere mõisale kuuluv Käsmu (Kasperwiek), Sagadi mõisale kuuluv Esku ja Karula mõisale kuuluv Vainupea (Wainupä).

Teade!

Aastal 1703. aastal põletati Haljala kirik koos pastoraadihoonetega tolleaegsete sõjakäikude ajal ühe Vene üksuse poolt maha, põlengus sulasid ka mõlemad kirikukellad. Võlvid seisid kuni 1717 aastani avatult, kuni lõpuks tolleaegne maanõunik Stael von Holstein ja rittmeister von Helfreich täie tõsidusega ehituse ette võtsid. 1735. aastal ehitati kiriku tornikiiver sileeslase Johann Kötleri poolt. 1761 aasta 1. mail koondus kohutav äike neljast ilmakaarest, pilved kogunesid kiriku kohale kokku ja põhjustasid hirmsaid äikselööke, millest tugevaim kirikutorni tabas ning katuse ja tornikiivri tuhaks põletas. Sama aasta sügisel kaeti kirik uue katusega. Tornikiivri ehitus teostati aastatel 1766–67, kirikueestseisja paruni ja assessori Michael Bilsky (Itfer) ja leitnant Gottlob Wilhelm Uexkülli (Altenhof) ajal ehitusmeister Johann Betzigi poolt. Torni kõrgus tornisarikateni oli 22 sülda (46,86 m), tornisarikate kõrgus vasetatud risti ja tornikukeni 3 sülda (6,4 m).[1]

29. juulil 1831 süütas äike taas tornikiivri ja katuse ning mõlemad langesid tuleroaks. 1832. aastal kaeti lööv laudkatusega rüütelkonnasekretäri Reinhold von Staelborni (Wrangelshof) ja Moritz von Gerneti (Itfer) ajal. Korduvate arutluste tulemusena otsustati kirikule ehitada hädapärane ajutine tornikiiver ja vahendid täielikuks ehituseks iga-aastaste maksete – viis rubla bankoassignaatides adramaalt näol – aja jooksul kokku koguda. Ajutise tornikiivri plaan esitati 8. veebruaril 1835 kirikukonvendile, kes selle heaks kiitis. Selsamal suvel ehitati ajutine tornikiiver valmis tänu kirikueestseisja parun Hermann von Tiesenhausenile ja rittmeister Hermann von Harpele. Ajutise tornikiivri kõrgus oli 30 jalga (~9,1 m) – kuna see üsna kindel sai ehitatud ning tornis olnud varasemaid sarikaid kasutati, sai see iga-aastase 5 bankorublaste annetustega tehtud. Viiekümnendatel aastatel hakati muret tundma ajutise tornikiivri vastupidavuse osas ja otsustati mitte õnnetusejärgse, vaid sellele eelnenud aegade maksete – kaks rubla hõbedas adramaa kohta – vahendid uusehituseks kokku saada. Eelmise (1864) aasta lõpuks oli suurem osa vahenditest kokku kogutud. Selleks ajaks oli esitatud erinevaid ehitusplaane – ehitusmeister Alisch Preisimaalt, Augustin Mecklenburgist ja kohalik Mühlen (loetamatu sõna – tõlkija) – mis sügavamaks järelemõtlemiseks kirikuarhiivi deponeeriti.

Augustini plaan kogus hääletusel kõige rohkem hääli ning tornikiiver otsustati tema plaani järgi 72 jala (32,7 m) kõrgusena ehitada. Materjal – palgid, lauad ja talad – veeti kokku talvel 1864–65 aastal ja ehitus algas 1865. aasta varakevadel.

Kõige rohkem mõtteainet põhjustas küsimus, millist materjali – kas laaste, sindleid või rauaplekki – tornikiivri katmiseks kasutada, kuni kaardiväekapten Alexander von Schubert Vihulast, konvendile ettepaneku tegi, pakkudes välja, et lisaks oma tavapärasele kontributsioonile ehitusfondi, muretseb ta isiklikest vahenditest kullatud risti ja kuuli ning lisab vabatahtliku annetusena 500 hõberubla, kui austatud koguduseliikmed otsustavad tornikiivri vaskplaatidega katta. 3. veebruaril võeti ettepanek vastu ja otsustati vabatahtlike iga-aastaste annetustega, mis seks puhuks välja pandud poognale kirja pandi, vahendid ehituseks kokku saada. Sellele järgnevalt algas ehitus 16. märtsil 1865 ehitusmeister Augustini järelevalve all. Kogu ehituse juhtimise võttis enda kätte parun Dellingshausen Aasperest. Ehitusmeister saab palgaks 300 rubla hõbedas. Ehituse viivad läbi kõrvalasuvad vallakogukonnad, kes vastavalt taluadramaade hulgale töölisi palkavad, keskmise päevapalgaga 50 kopikat päevas. Ehituse lõpetamiseks on tarvis umbes 1200 tööpäeva, mis teeb keskmiselt 5 tööpäeva adramaa kohta. Keskmine hind ühe setverti (209,9 l) rukki eest on viis rubla 50 kopikat. Praeguseks hetkeks on ehitusel töötanud: Essust Aadam Weltman, Vatkust Jaagub Talwelt, kes on Tõdva-Kõnnust pärit, Varangust Jaan Loosberk, Kavastust Jaagub Klaas, Sagadist Jaan Lemet, Seljalt Nigulas Loor, Vihulast Jaan Tingas, Aasperest Joosep Kool, Kihleverest Kaarel Puks, Tatruselt Hants Klingrus, Idaverest Aadu Lilleperk, Kandlest Siim Aleksei, Metsikust Jürg Pluman, Kloodist Kustaw Wreudental teiste seas, Veltsist Tanel Läts, Vanamõisa jaoks Jaagub Tinnuri Kihleverest, Annikverest, Karulast, Loobust, Kundast ja Tammispealt pole veel töölisi nõutud.

Tornikiivri katmise võtab enda peale plekksepp Plöger Rakverest (Wesenberg) hinnaga 3⅖  rubla kuuejalase ruutsülla (3,34 m²) kohta. Tornikiivri pindalaks on umbes 58 seitsmejalast ruutsülda (~ 264 m²) ja iga ruutsülla kohta on arvestatud kümme arssinasuurust (0,7112 m) vaskplaati. Plaadid on valtsitud ja tulevad Peterburist hinnaga 14 ¼ rubla ruutsüld. Ruutarssin (0,5 m²) kaalub 6½ kuni 6¾ naela (2,56 kg – 2,76 kg). Eelarve järgi läheb kulumaterjalidele, va puit, rist, kuul ja tööpäevad, sularahas 3000 rubla hõbedas. Ehitus peaks lõppema augustikuu jooksul.

1831. aasta põlengu ajal põles sisse ka tolleaegne kirikukell. Ehituse jaoks mõeldud vahenditest telliti uus kell, mis ka tänapäeval kasutuses on. Eesti kogukond toetas küll elavalt kogu ehitust tehtud tööpäevade näol, kuid kui sellegipoolest paluti neil – tõendiks tänulikkusest härrasrahva poolt toodud ohvritele, mis käesoleva ehituse jaoks vajalikud olid ja selle ehituse mälestuseks – vahendeid koguda uue suurema kella ostmiseks, tegid nad seda.  Suurem osa vahenditest on juba kokku kogutud. Kirikukell telliti Tallinnast (Reval), kellameister Feldmani käest ja selle kaal on 26½ puuda (~ 426 kg), koos kiivri ja rautisega maksab see umbes 530 hõberubla. Kella valamine ja kellatooli asetamine peaks olema lõppenud juuli lõpuks.

Viimastel aastatel on kirikuremondi juures palju juhtunud. Meie luteriusu kogukond on tugevat kiriklikku huvi jumalakodade renoveerimise vastu üles näidanud. Nii tehtud tööpäevade, kui ka üksikute kogukonnaliikmete vabatahtlike annetuste toel soetati kiriku jaoks järgmist:

1852 – uus orel 12 heliseva registriga Tallinna (Reval) orelimeistri Normani käest.

1857 – põlengus kahjustada saanud kaks kroonlühtrit, mis kolikambrisse olid visatud, tehti korda ja soetati kolmas, samas sai ka löövi katus uute katusekividega kaetud.

1858 – asendati vanad kirikuaknad uutega, piidad tammepuust, klaasid asetati tinavaltsidesse.

1859 – uus hõbedast ristimisvaagen.

1860 – täiesti uus altar, maalitud Peterburis kunstnik Huhni poolt akadeemik Bruni originaali järgi, samuti puidutöö orelimeister Normanni poolt. Kõik need uuendused tõid kaasa märkimisväärseid kulutusi, millele lisandusid teised, mitte vähemtähtsad kulutused erinevate pastoraadihoonete ehitusele ja ülalpidamisele.

Kui see ehitus, Jumala armulisel juuresolekul, peaks selle aasta augustikuu lõpuks valmis saama, võin täie kindlusega välja öelda, et teist sellist kirikut jumalakodade seast Eestimaa tasasel pinnal lihtsalt leida ei või, mis oma avaruselt ja väliselt ilult Haljala kirikust üle oleks.

Aga meie Issand, kes ei ela inimkätega ehitatud templeis, õnnista kõiki andumusega toodud ohvreid, mis Tema Püha Nime auks toodud on. Peale selle, aita edendada iga üksiku kogukonnaliikme südames Tema kaduva pühakoja ehitamist. Selleks hoia ja õnnista minu Evangeeliumi kuulutamist ja et see ka nende suist tugevalt kostuks, kes siin pühamus praegu ja edaspidi kuulutavad, et Ta hoiaks ning rõõmu annaks ka kõige kitsamatesse elamutesse ning kõige sügavamatesse südamesoppidesse, et paljud õndsaks saaksid läbi meie Issanda Jeesuse Kristuse. Tema nimel hoia, tugevda ja suurenda meie luterlikku kirikut, ja kaitse teda eriti seal, kus praegusel ajal meie riigis üks suur panslaavi partei suure jõu ja hingega kogu saksluse vastu lahinguväljale astub, varjatult ka kõige vastu, mis evangeelne-luterlik on.

Õigusteadlased on vaenlase rünnakud purustanud ning annavad meie kõikvõimsale Isandale ja Keisrile kasulikku nõu õiglaste reformide suunal. Ta alustas nende läbiviimist hea ja õiglase tahtega lootust külvata: Ta purustas pärisorjuse kütked oma suures riigis ning plaanib korraldust suurema usu- ja mõttevabaduse kehtestamiseks. Kuigi seda pole veel selgesõnaliselt välja öeldud, on esimene samm selle vabaduse ja õiguse suunas tehtud.

Jumal anna oma teenrile, meie keisrile selleks palju tahtejõudu ja luba meie evangeelsel luterlikul kirikul saada võrdseks ortodokse kirikuga, et ta, mitte kannatliku teenijatüdruku, vaid vabapreilina selle kõrval seisaks. Seda soovigu armuline Jumal, Aamen.

Ülal olev teade on kirjutatud selleaegse Haljala kiriku pastori Thomas Ferdinand Stiedteri poolt ja samal päeval, 23. juunil 1865 kuuli sisse asetatud ning järgmiste põlvede tarvis tornitippu tõstetud.

Jumal, hoia seda ehitist!

Jumal, hoia meid, oma kogukonda, ja õnnista meid!

Jumal, lase oma seadustel meie üle paista ja ole meile armuline!

Jumal, tõsta oma seadus meist kõrgemale ja anna meile rahu!

Jeesuse Kristuse nimel, Aamen.

---

[1]Siin ja edaspidi on teisendamisel kasutatud vene sülda, mille pikkus on seitse jalga, va juhul, kui oli eraldi nimetatud, et kasutati kuue jalast sülda.

Vaata lisa:

Video Haljala kirikust (Haljala koguduse Facebooki leht)