Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)

Kirikuaasta viimast pühapäeva nimetatakse veel Kuningas Kristuse pühaks ja vana traditsiooni järgi ka surnute mälestuspühaks või surnutepühaks. Sel päeval loetakse evangeeliumist Jeesuse tähendamissõna rahvaste kohtust, kus Kristus, kõiksuse Issand ja kuningate Kuningas eraldab kõik rahvad nagu karjane eraldab sikud lammastest. Need, kes on osutunud õigeteks, lähevad igavesse ellu (Mt 25:31-46).

Igavikupühapäeva tähendust kirikukalendris on ajalehes Eesti Kirik selgitanud Tartu praostkonna vikaarõpetaja Kaido Soom: “Kirikuaasta viimasel pühapäeval on mitu nime. Me võime kõnelda igavikupühapäevast, surnute mälestuspühast, kuningas Kristuse pühast ning Kristusest taeva ja maa Issandana. Kõik need pühapäeva nimetused kõnelevad tegelikult ühest ja samast asjast: kõige lõpust, mis on jälle samas kõige algus.
Kõigel siin maailmas on oma algus: maailm on Jumala loodud, inimene on siia sündinud, kirikuaasta algab advendiga, kalendriaasta esimese jaanuariga. Ja samas on kõigel lõpp: oleme kirikuaasta lõpus, kord lõpeb iga inimese elutee, ka maailm pole igavene ning vähem kui pooleteise kuu pärast on kalendriaasta läbi.
On loomulik heita iga asja lõpus pilk tagasi ja samas vaadata ka edasi. Kirikuaasta lõppedes on viimane pühapäev surnute mälestamise pühana tagasivaatamiseks. Meenutame omakseid, kes on siit maailmast lahkunud.
Samas on igavikupühapäev tulevikku vaatav, sest uskliku inimese jaoks pole surm kõige lõpuks, vaid hoopis ukseks, mis viib igavikku. Igavikku jõuame siis, kui Kristus on kord kohut mõistnud. Ta teeb seda taevase kuningana, andes igavese elu neile, kes on temasse uskunud.
Nüüd on veel aeg vaadata tagasi ja ka lootuses edasi ning see aeg on antud meeleparanduseks ja Jumala poole pöördumiseks. Praeguse elu valikutest sõltub igavik, mis annabki meie hetkele kadumatu väärtuse.”