„Kui inimene ei palu, siis sünnib inimese enda või kellegi teise tahtmine. Nii on Jumal seadnud. Kui sa tahad, et valitseks jumalik harmoonia, et sa osaled selles sümfoonias oma õige partiiga, siis pead dirigenti kuulama ja noodist kinni pidama. Muidu mängid võib-olla ilusat lugu küll, aga tulemuseks on lihtsalt kära,“ selgitab e-Kirikule palve olemust ja olulisust piiskop Joel Luhamets.

Täna on paastu- ja palvepäev. Milline on selle koht kirikukalendris kristlase jaoks?

Palvepäevad on erilisele süvenemisele, Jumalaga suhtlemisele kutsumise päevad. Lisaks tänasele võib palvepäevi alati välja kuulutada ka peapiiskop, kui on keerulised olukorrad. See on olnud üsna pikk traditsioon, et meil on olnud aastas neli sellist palvepäeva, igas kvartalis üks. Tihtipeale on ka riigipea neid teemasid üles tõstnud, mille pärast palvetada.

Palve on see, mida tuleb alati endale meelde tuletada. Argielu tegemiste sees võib palvetamine kergesti jääda pealiskaudseks. Nii et tuleb hoolitseda, et palvetav eluviis meie hulgas püsiks.

Kristlased räägivad ikka paastumise ja palvetamise vajalikkusest, kui elus kerkivad esile keerulised probleemid. Kas saab kinnitada, et see mõjub?

See tõesti mõjub.

Esmalt selgitan, mida ma palve all mõtlen. Palvetamisel on kaks väga suurt aspekti: suhtlemine Jumalaga ja suhte hoidmine Jumalaga. Selle juurde kuulub Temaga koos olemine, Jumala otsimine.

See, mida inimene kõige rohkem vajab, ei ole Jumala annid. Kui palutakse ande ja need kätte saadakse, siis Jumal võib ununeda kohe, sest „ei ole rohkem vaja“. Tegelikult vajame kõige rohkem just Jumalat ennast. Kui Jumal on meie juures ja oleme temaga osaduses, siis Jumala abi, tahtmine, õnnistused saadavad meid ka siis, kui me otseselt neid asju ei palu.

Meil on mustmiljon asja, mida vajame ja mida Jumal annab meile ilma, et oleksime osanud seda tema käest küsida. Imeväike on see osa, mida me ise oskame küsida. Jumal hoolitseb meie eest ka siis, kui me pole teda palunud ja enamiku asju annab ta meile ilma palveta, kuid kõik mis tuleb, kõik sõltub Jumalast. Palve on see, et Jumal oleks meie juures, et meie elus oleks Jumala hoolitsus ja õnnistus.

Palvetamine ei ole monoloog, et ma räägin Jumalale kõik oma kurvad lood ära – sõjad ja verevalamised, haigused ja rasked ajad -, vaid see on Jumala kuulamine. Me küll räägime ka, aga Jumala kuulamine on olulisem kui see, kui ma räägin. Palve all ei tule mõelda oma vajaduste nimekirja esitamist Jumalale, vaid Jumalaga suhtlemist. See on nagu praeguse intervjuu tegemine – küsid temalt küsimusi.

Ka iga jumalateenistus ise on palve, seda on ka armulaud ja jutlus. On öeldud, et jumalateenistuse ajal ei palvetata, vaid jumalateenistust palvetatakse.

Jumalaga suhtlemisel hoiame Jumalat oma elus. Minu vanemad olid usklikud inimesed ja meie kodus olid pikad palveõhtud. Mina jäin poisina selle ajal tihtipeale magama ja kui ärkasin, siis oli juba hommik. Inimesed, kes käisid, ütlesid palvetamise kohta, et „käisime Jumala palet otsimas“.

Peab ka silmas pidama, et mõned asjad sõltuvad töötegemisest, mõned asjad ainult palvest ja mõned asjad nii tööst kui palvest. Meie Isa Palve kõik alalõigud sõltuvad eelkõige just palvest. Taevatähed liiguvad oma rada, looduses tuleb kevad ja pungad puhkevad meist sõltumata, aga inimese elus sünnib Jumala tahtmine ainult siis, kui inimene seda palub.

Kui inimene ei palu, siis sünnib inimese enda või kellegi teise tahtmine. Nii on Jumal seadnud. Kui sa tahad, et valitseks jumalik harmoonia, et sa osaled selles sümfoonias oma õige partiiga, siis pead dirigenti kuulama ja noodist kinni pidama. Muidu mängid võib-olla ilusat lugu küll, aga tulemuseks on lihtsalt kära.

Aeg-ajalt me peame ka ise endale teadvustama, mis meil on viga ja mis meile on vajalik. Jeesus küsib korduvalt haigete käest, et mida sa tahad, et ma sulle teeksin? Pime peab ju tunnistama endale, et ta on pime ja tahab nägijaks saada.

Tegelikult on aga inimene keerulisem, ta ei tahagi alati saada seda, mille pärast ta palvetab. Kui olin noor, siis oli mul üks kirjanikust sõber, kõva viinavõtja  – küll me palusime, et ta joomisest lahti saaks. Järgmisel päeval tuli ta ikka, viinahaisud juures. Küsisime: kas sa tahad joomisest lahti saada? Ütles: ei taha!

Tihti meile ei meeldi need patuse elu tagajärjed, aga meeldivad mõnusad asjad, mis sinna juhivad… Või küsi pimedalt, kas sa tahad nägijaks saada. Kas alati ikka tahab? Ta laulab pimedate kooris, ta visatakse koorist välja! Tal on harjavabrikus töö!

Olen palju kordi rääkinud lugu ühest mehest, kes oli 70ndatel metodisti kirikus kirikuteenija. Tal oli üks jalg teisest lühem ja ta käis ringi paksu puutallaga saapaga, nagu tol ajal oli.

Metodisti kirikus olid tookord vennad Ameerikast, kes teiste eest palvetasid. Mees pandi laua peale istuma, jalad sätiti ette sirgeks ja palve ajal teine jalg kasvas teisega sama pikaks! Aga siis mõtles mees oma pensionile ning jalg tõmbus tema nähes kiiresti lühikeseks tagasi. Ta ütles hiljem: „Seda ma ei tea, kas mu jalg ka päriselt kasvas või kujutasin seda ette, aga seda ma tean kindlalt, et kui ma tundsin, et jalg on terve, oli mul pensionist kahju!“ Ja võib-olla Jumal tõesti halastas: ta oli juba vana mees, poleks selle pensionita ehk hakkama saanud.

Nii et inimene peab endale aru andma, et kas see, mida ta palub, on see, mida ta ka tahab.  Võib ju veiderdada Jumala ees ja viriseda, tegelikult soovimata mingit muutust.

Enamasti hoiab meid see, et meile on kingitud mõistus ja Jumal saab seda kasutada. Paari nädala eest juhtus minu endaga siiski nii, et minu mõistust kasutada ei saanud, siis hoidis Jumal. (Piiskop Luhamets jutustab siinkohal loo, kuidas ta oma katkise käeluuga tuli mõttele sõbra juures saunas olles jääauku hüpata, aga järvel oli ootamatult vett ringi ajav pump töötamast lakanud. Nagu arvata oligi, töötas pump järgmisel päeval jälle nagu muiste).  

Nii et püüame käia Jumala järgi nagu oskame, meil ei ole vaja pigistada endast mingit vagadust välja ega nägusid teha. Peame vaid siiralt Jumalat otsima ja tema hoolitseb ise meie eest.  

Kas leidub mõni praktiline nõuanne inimesele, kes seni palvetanud ei ole – kuidas end selleks ette valmistada?

Enne palvetamist on alati hea lugeda pühakirja. Alusta sellest, et võta selle jaoks vaikne aeg või kui oled seda eelnevalt juba teinud, siis küllap mäletad palju Jumala tõotusi – mida Jumal on maailma algusest peale teinud, Jeesuse elu… Kui sa selle peale mõtled, siis sa küsid, mida see mulle tähendab – nagu meiegi jutuajamine lähtub sellest, mida sa küsisid või ütlesid, nii ka palve.

Oleks hea, kui see jutuajamine saaks alguse sellest, mida ütles Jumal. Et just see inspireeriks meid palvetama ja mitte meie ilmalikud himud või hädad – need võivad viia meid hoopis Jumalast kaugemale.

Kui Jumalasõna lugemisest tuleb välja, millest Jumal märku annab, siis selle põhjal võib paluda, et ta neid puudusi või vigu minu juures likvideeriks.

Ukrainas on sõda. Sotsiaalmeedias jagatakse videoid, kus inimesed põlvitavad otse sõiduteede ääres ning väljakutel ja lahingusse minevad sõdurid on lausa silmili maas. See on südantlõhestav vaatepilt. Kuidas saame meie kõige paremal moel aidata nendel ja teistel kannatavatel inimestel koormaid kanda?

Kui meil on kaastunnet ja armastust, siis küll leiame ka üles viisi, kuidas aidata. Eks igaüks tegutseb vastavalt oma võimetele ja andidele.

Meenub üks hiljutine uudis, et mustlased varastasid tanki ära. Pärast küll selgus, et see päris tank ei olnud, aga…

Kirikus on oma kindel koht koguduse eestpalvetel. Miks on koos palvetada parem kui üksi?

Palve kaudu õnnistusest osa saamisega on nii, et mõningad asjad puudutavad ainult mind, aga vahel on teiste inimeste elus asju, mis on jäetud just minu palvest sõltuvaks. Palve muutub eriliseks, kui palutakse ühiselt, kus kaks või kolm on minu nimel koos (Mt 18:20). Pühakiri ütleb, et sellel on eriline mõju. Need on aga sellised jumalikud saladused, mille puhul me ei saa iialgi aru, miks nii on.

Piiblis on arvukalt näiteid, mil ühispalve on elu muutnud. Kas ka omaaegset Eesti iseseisvumise aegset koosolemist ja -laulmist lauluväljakul võib ühispalveks pidada? Või rahva miitingut Vabaduse väljakul Ukraina vabaduse eest?

Ma arvan, et võib, sest seal on ikkagi väga suur üksmeel. Samas, palve puhul on kõige tähtsam asi, et sünniks Jumala tahtmine – see on palve võti.

Mida saame teha paastuajal, et siin Eestis oma kalleid ja kodu kaitsta?

Eeskätt oma igapäevase vaimuliku elu jaoks natuke rohkem aega võtta ja nende ilmalike asjade pärast muretsemisega vähem tegeleda.

Paastuajal peab silmas pidama, et paastumine ei tähenda söömisega tegelemist, vaid just sellega vähem tegelemist. Ära mõtle, mida sa pead sööma – söö, mis sul on ja ära nurise toidu pärast!

Kui me muretseme, kuidas Ukrainal või Eestil läheb, siis Jumal kuuleb, paneb tähele. Kui sa mõne pisarakese poetad, siis see on ka suur väärtus – need kõik kogutakse taevastesse kuldkausikestesse.

Oma igapäevamuredele võiksime pöörata vähem tähelepanu ja rohkem võiksime võtta aega vaimuliku elu mõtestamiseks, et Jumal saaks meid kõiki õnnistada.

Kirja pani Regina Hansen

Lisaks:

Palvetest EELK kodulehel

Piibel.net