Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Jõhvi koguduse lugu.

Alutaguse muinaskihelkond ehk Alulinna tagune maa hõlmas suurema osa tänasest Ida-Viru maakonnast. Asustus koondus siin praeguse Jõhvi ja Kohtla-Järve piirkonda. 11. ja 12. sajandi vahetusel asustasid vadjalased kihelkonna lõunaosa, hilisema Iisaku kihelkonna. 

Jõhvi kiriku kohal oli kristlik surnuaed juba 12. sajandil. Ka Kukruse matmispaik kinnitab, et ristiusk jõudis Alutagusele 12. sajandi rahuaja tingimustes. Legendi järgi olevat kiriku ehitamise plaan olnud juba Kalevipojal. 

Kivikirik kerkis Jõhvis 13. sajandi keskel. See on Eesti suurim ühelööviline kirik. Altari all on säilinud kaheosaline krüpt, mis on iseloomulik kloostrikirikutele. Käärkambrit ei olnud, seda asendas krüpt. Kirik oli esialgu ilma tornita, kuna tsistertslased pidasid seda kergemeelseks liialduseks. Pole võimatu, et esimesed võlvid ehitati juba enne 1268. aastat. 

1367. aasta sõjaretkel purustasid venelased Jõhvi kiriku. Rahutu idapiiri lähedus sundis rohkem kaitsele mõtlema. Suured ehitustööd algasid Narvas. Hiljemalt siis, kui Jõhvi kirik taastati, ehitati selle ülaosa ümber kaitserõdu. Eestis on küll mitmeid kirikuid peetud kindluskirikuteks, kuid niisugust rõdu pole kusagil peale Jõhvi. 15. sajandil ümbritseti kirik valli ja kraaviga ning 16. sajandi algul ehitati laskeavadega torn. Rahvajutu järgi olevatki tahetud kindlust ehitada ja alles hiljem tehtud sellest kirik. Väidetavalt ühendab kirikut Edise lossiga maa-alune käik. 

1502. aastal tegid venelased taas Virumaal oma hävitustööd. Muuhulgas hävis Jõhvi kiriku torni ülakorruse võlv. Kirik taastati 1520. aastatel. Katoliku aja lõpul oli Jõhvi Mihkli kirikus vähemalt kaks kõrvalaltarit: perekond Lode kinkis Maarja altari ja perekond Taube Kolmekuninga altari. Võimalik, et need asusid krüptis. Reformatsiooni järel jäid kõrvalaltarid kasutuseta. 

Aastal 1557 rändas läbi Riia, Pärnu ja Tallinna Narva poole mees nimega Jorgen. Ta oli Saksamaalt pärit, kõndis paljajalu ning keeldust söögist ja joogist kui ta polnud seda tööga ära teeninud. Kõikjal manitses ta rahvast patukahetsusele: „Oh häda Liivimaale, parandage meelt!“ Kui ta Vene piirile jõudis, siis Alutaguse talupojad lõid ta maha. 

Aga häda tuli ja kirikuõpetaja põgenes Lüübekisse. Jaanuaris 1558 tungis Ivan Julma sõjavägi üle Narva jõe, Jõhvi kihelkond jäi esimesena ette. Kaitsjad kiriku tornis ja kaitserõdul sundisid piirajad taganema. 3. veebruaril tuli vaenuvägi tagasi, süütas kiriku ümber suured lõkked ja vallutas tormijooksuga pühakoja. Mitte kedagi ei jäetud ellu. 

1581. a. vallutasid rootslased Alutaguse kihelkonna ning jagasid Jõhvi ordumõisa neljaks lääniks: Lüganuse, Jõhvi, Vaivara ja Iisaku. Lüganuse oli juba ammu iseseisev kihelkond, teised eraldusid hiljem Jõhvist. Lisaks eraldati Jõhvist ka Pühajõe kogudus. Rootsi ajast on kirikus säilinud üks laelühter (1641), armulauakarikas (1652) ja tornikell (1696). 

Kaua aega oli Jõhvi kirik viletsas olukorras kuni pühakoda 1637. a. korda tehti. Ometi mitte kauaks – paarikümne aasta pärast puhkes Vene-Rootsi sõda ja 1657 rüüstasid venelased jälle Jõhvi kirikut. Taas tuli parandustöid kaua oodata. 1677 nõudis haagikohtunik tarviliste sammude astumist, et kirikuhoone sootuks ei häviks. Aastal 1698 oli kirik jälle otsekui uus. 

Õpetaja Stephan Kniper oli hea eesti keele tundja. Hoolega redigeeris ta Uue Testamendi tõlget. Esimese kooli asutas Jõhvis kirikuõpetaja Thomas Kniper. Ta oli Stephani vanaonu pojapoeg, kes abiellus Stephani lesega. Enne Jõhvi kooli asutamist oli Virumaa ainus kool Haljalas. Õpetaja Thomas Kniper suri katku ajal ning tema tööd jätkas tema poeg Paul Johann Kniper, kes ülikoolihariduse oli saanud Pärnus. 

Taaskord rüüstasid venelased Jõhvi kiriku Põhjasõja ajal aastal 1703. Ka sel korral edenesid taastamistööd visalt, tornikiiver valmis alles 1748. a. Teise tornikella kinkisid krahv Otto von Welling ja krahvinna Johanna Margaretha von Tiesenhausen Jõhvi kirikule 1727. aastal. Aasta hiljem valmistas meister Johann Valentin Rabe altari, kantsli ja võidukaare grupi. Kaks viimast on tänaseni alles. Pärast Jõhvit osales sama meister Haljala ja Rakvere kirikute taastamisel. 

Pärast Paul Johann Kniperi surma kutsuti Jõhvi kogudust teenima Kniperi vanaonu pojapojapoeg Johann Christian Koch. Kochile järgnesid omakorda tema poeg ja pojapoeg. Kõik Kochid pöörasid palju tähelepanu talurahvakoolidele ning 19. sajandi keskpaigaks oli Jõhvi kihelkonnas kogu Põhja-Eesti parim koolivõrk. 

Kaua aega polnud Jõhvis vennastekoguduse palvemaja, sest ärganuid oli vähe ja koos käidi Pühajõe köstrimajas või Iisaku palvemajas. Hiljemalt 1833 oli palvemaja ka Jõhvi kiriku lähedal. Viis aastat hiljem oli siin juba suur hulk ärganuid. Kuigi õpetaja Koch polnud vennaste suhtes eriti sõbralik, nägi ta neis siiski abimeest rahva usulise ja kõlbelise elu edendajana ja vene usku minemise eest hoidjana. 1849. a. ehitati Mäetaguse palvemaja. 

Kui Ferdinand Meyer Jõhvi koguduses tööle asus, muretses ta esimese asjana kirikule oreli. Tallinna meister Gustav Normann ehitas selle 1848. aastal. 1852 avas õpetaja Meyer köstrikooli, mis kümme aastat hiljem muudeti kihelkonnakooliks. 2. juulil 1865 korraldas ta Jõhvi kirikus laulupüha. Viru-Nigulast, Lüganuselt ja Jõhvist tuli kokku 119 lauljat, nii meest kui naist. See oli Eesti esimene piirkondlik laulupidu. Lauljad ja kuulajad lahkusid sooviga, et niisugune pidupäev pea jälle tagasi tuleks. Meyeri sõnul on laulukoorid „kuldne side, mis kirikud, koolid ja koguduseliikmed ühes tõsises armastuses kokku seob“.

Ferdinand Meyeri tööd jätkas Jõhvi koguduses tema väimees, õpetaja Christoph. Sel ajal, aastal 1900 sai Jõhvi kirik uue altari. Nimelt kinkis Kiikla omanik von Dehn kirikule maali, millel kunstnik Ernst Friedrich von Liphardt on kujutanud Kristuse taevasseminemist. Vana barokne altar vahetati uue neogooti stiilis altari vastu. Kiriku siseremondi käigus müüri kinni altari kohal asunud aken ja keldrisse viiv müürikäik. 

Detsembris 1918 jäi Jõhvi mõneks ajaks kommunistide meelevalda. Nad viisid kirikuõpetaja Carl Hesse Maidla mõisasse ja nõusid, et ta kõik oma jutlused pettuseks tunnistaks. Piinamise käigus torgati õpetaja Hessel silmad peast ja 18. detsembri hommikul lasti ta maha. 

Eesti Vabariigi päevil teenis Jõhvi kogudust õpetaja Jaak Varik. Tema ajal pandi kirikusse elektrivalgus ja küte (1929). Mäetaguse vana palvemaja asemele ehitati uus. 1940. a. nõudis linnavalitsus, et Jõhvi varisemisohtlik palvemaja lammutataks. Põhjus oli arusaadav ning vennastekogudus ei vaielnud vastu. Kahjuks kujunes Jaak Variku saatus sarnaseks õpetaja Hesse omaga. 9. juulil 1941 lasid hävituspataljonlased ta Kõrve metsas maha. Jaak Variku väimees ja tütrepoeg ehk Jaan Kiivit vanem ja noorem olid mõlemad hiljem peapiiskopid. 

3. augustil 1943 süttis Jõhvi koguduse leerimaja, mille saksa sõdurid enda valdusesse olid võtnud. Ilm oli tuuline ja mõnekümne minutiga oli terve tänav tulemõllus. Hävis 92 elumaja ja 129 kõrvalhoonet, kaks inimest sai surma ja kümned põletushaavu. 729 inimest kaotas kodu. Nende aitamiseks korraldati üle Eesti korjandusi. Kirik kaotas tornikiivri ja katuse. Kellad kukkusid alla ja mõranesid. Veekahjustuste tõttu lakkas töötamast orel. 1944. a. põgenes õpetaja Hans Rebane läheneva Punaväe eest. 

Kuna nõukogude võim keelas vennastekoguduse tegevuse, muudeti Mäetaguse palvemaja 1948. a. Jõhvi koguduse filiaaliks. Sagenevate rüüstamiste tõttu otsustas Jõhvi koguduse juhatus 1965. a. filiaali sulgeda. Otsus tõi kaasa rahva pahameele kirikuõpetaja vastu. Palvemaja kasutati spordisaalina kuni see 1993. aastal kurja käe läbi süüdati. 

Kui riik võttis koguduselt pastoraadi, ehitas kogudus kirikuõpetajale elumaja, mis on kasutusel tänaseni. Alates 1980. aastast elab seal Jõhvi kogudust läbi aegade kõige kauem teeninud õpetaja Peeter Kaldur. Tema eestvõttel taastati 1984. aastal kiriku torn. Suure töö tegi torni ehitusel koguduse liige Üllar Nõlv, kes aasta hiljem pühitseti Tapa koguduse õpetajaks. 

Aastal 1958 sai Jõhvi kirik uue, 24 registriga oreli. Eduard Kriisa ehitas selle koos poja Hardoga. Vanast orelist jäi alles prospekt. See on Eesti luterlikes kirikutes ainus nõukogude ajal ehitatud orel. Aastal 2000 paigutati altariruumi Rootsi sõpruskoguduse kingitud orel (John Grönvall, 1967). Selle pühitsesid peapiiskop emeeritus Kuno Paljula ja Uddevalla koguduse õpetaja Uno Ivarsson. 

Vanad tornikellad olid mõranenud. 2009 ja 2012 valati nende asemele uued. Jõhvi koguduse tormiderohke ajaloo võib kokku võtta lauliku sõnadega (Ps 118,17): „Ei ma sure, vaid jään elama, ja jutustan Issanda tegusid.“ 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. 

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• Jõhvi Mihkli koguduse koduleht