Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Narva Mihkli koguduse lugu.

Vadjamaalt tulnud inimesed moodustasid katoliku ajal olulise osa Narva elanikkonnast. Hiljemalt reformatsioonist saadik olid Narva Johannese kirikus eraldi eesti ja saksa kogudus. Kummalgi olid oma vaimulikud. Tõenäoliselt juba 16. sajandil ehitas eesti kogudus endale omaette kiriku, ilmselt puukiriku. 

6. septembril 1581 vallutasid Rootsi Kuningriigi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Narva linna. Narvas loodi rootsi kogudus ja soome kogudus. Eraldi pastor pandi ametisse Narva kindluses ja Narva vaimulikel tuli rahvast teenida ka haiglas ja Rootsi garnisonis. 

Kui Narva linn 1610. aastal suures osas maha põles, hävis ka eestlaste kirik. Linna magistraat ulatas abikäe ja 1616. a. oli uus kirik valmis. Uues kirikus leidis eestlaste kõrval kodu ka Narva soome kogudus. Piiskop Jheringi sõnul polnud aga see pühakoda 1638. aastal sugugi kiriku moodi. Ta tegi ettepaneku ehitada mõlemale kogudusele uus kirik. Eestlaste kiriku soovitas ta ehitada eeslinna, kus eestlased peamiselt elasid. Aasta hiljem kirjutas praost Falck, et eesti ja soome koguduse kirik on endiselt halb ja vilets. Värvikamalt kirjeldas kiriku seisukorda eesti koguduse õpetaja Petrus Duncan, kelle sõnul oli kirik tuhat korda halvemas korras kui ausa mehe sealaut. Igast kohast sadavat vihma otse pinkidele. Eesti kogudusel polnud ei pastoraati ega surnuaeda. Õpetaja Duncan oli pahane linna magistraadi peale: „Kerjusele, köstrile, magistraadi teenijale, isegi timukale on nad muretsenud majad, kuid kirikuõpetajale ei suuda nad seda hankida.“ Püsiva elupaiga puudumisel pidi eesti koguduse õpetaja igal aastal kaks või kolm korda oma vähesed kompsud ühest kohast teise kolima. 

1641. aastal palus piiskop Jhering uuesti linna magistraadi abi. Soomlased oli selleks ajaks juba alustanud oma kiriku ehitamisega, kuid ei neil ega eesti kogudusel jätkunud raha tööd lõpule viia. Magistraat ei tahtnud aidata, kui aga piiskop uuesti rääkis, lubasid nad kohe, kui võimalus avaneb, alustada kiriku ehitamisega. No ei avanenud võimalust. 

Eesti koguduse olukorda püüti parandada sellega, et osa Vaivara liikmeid, nimelt Hämamäe piirkond toodi üle Narva eesti kogudusse. Abi sellest ei olnud, sest Härmamäele ehitati oma kirik, mis kümme aastat hiljem koguni oma õpetaja sai, tõsi küll, vaid lühikeseks ajaks, ning edaspidi kuulus Härmamäe jälle Vaivara kogudusele. Lisaks oli Narva eesti kogudusel filiaal Vasknarvas, kus mõnikümmend aastat oli kohapeal ka oma vaimulik. 

Rootsi riigil olid Narva linnaga suured plaanid. Heinrich Stahl, kes 1637. aastal oli avaldanud esimese eesti keele grammatika, tõsteti neli aastat hiljem Ingerimaa superintendendiks ja ülendati aadli seisusesse. Sellega sai Narvast piiskopilinn. Kivikiriku, mille ehitamist soomlased olid alustanud, kinnitas Rootsi valitsus 1645. aastal Narva toomkirikuks ja andis selle rootsi kogudusele. Samal aastal pärandas Narva bürgermeister Diedrich Warnecken toomkiriku ülalpidamiseks Päite mõisa. 1649. aastal liideti Jaanilinn Narvaga ja Narva tõsteti Ingerimaa pealinnaks. 

Soome ja eesti kogudused liideti kokku üheks soome-eesti koguduseks. Eestlastele näis olevat ükskõik, kas Jumala sõna kuulutati eesti või soome keeles. Küllap mõistsid nad paljurahvuselises linnas nagunii mitut keelt. Seoses koguduste liitmisega kaotas töö senine eesti koguduse õpetaja Duncan, kes saadeti jutlustajaks Narva vaestemajja. 

1659. aastal langes soome-eesti puukirik koos suure osa Narva linnaga hirmsa tulekahju ohvriks. Kogudusele oli see omal moel kergenduseks, sest hävinud kirik oli niigi pehkinud ja mädanenud ning jumalateenistuste pidamine oli seal muutunud eluohtlikuks. Lõpuks ometi algas uue soome-eesti kiriku ehitus, mis sai palju parem kui eelmine kunagi oli olnud. 

20. augustil 1704 vallutas Vene sõjavägi tormijooksuga Narva linna. Teiste seas hukkus Narva rootsi koguduse õpetaja, superintendent Johannes Rungius. Tuleroaks läks soome-eesti kirik. Rootsi toomkirik anti õigeusklikele ja pühitseti Aleksander Nevski kirikuks. 

Aastatel 1704 – 1727 pidas soome-eesti kogudus oma jumalateenistused Narva raekoja saalis. 

1708. a. küüditati Narva elanikud Venemaale. Õigeusu kogudus kolis endisest toomkirikust Narva Johannese kirikusse, mis pühitseti Issanda Muutmise peakirikuks. Kui küüditatud luterlased kümme aastat hiljem koju jõudsid, tuli neilgi pidada jumalateenistusi esialgu raekoja saalis. 

Narva Johannese kirik jäigi õigeusklikele, kuid vahepeal tühjana seisnud toomkiriku võttis 1733. aastal kasutusele saksakeelne Narva Jaani kogudus. Vähesed allesjäänud rootslased liideti soome-eesti kogudusega. 

1726. aastal sai Narva soome-eesti-rootsi kogudus loa uue kiriku ehitamiseks ning juba järgmisel aastal oli valmis ristikujuline pühakoda, mis pühitseti mihklipäeval peaingel Miikaeli nimele. Siit õigupoolest algab Narva Mihkli koguduse lugu. 

1732. a. ehitati Kosemkinasse Narva Mihkli koguduse abikirik. Kosemkinas elas rohkem  soomlasi, vähem eestlasi. Narva Mihkli koguduse õpetajad käisid seal sealset rahvast Jumala sõnaga teenimas. 

9. augustil 1773 põles Narvas maha ristikujuline Mihkli kirik. Järgmised 32 aastat peeti jumalateenistusi börsisaalis. Samal sügisel astus koguduse abiõpetaja ametisse soomlane Heinrich Lindström. Ta oli vennastekoguduses elavale usule tulnud. Narvas hakkas ta pidama ekstaatilisi palvetunde suurele kuulajaskonnale. 1775. aastal tõusis tal sellest tüli koguduse õpetaja Jacob Alopäusiga. Mitu aastat olid kahe vaimuliku suhted pingelised kuni Lindström lahkus Narvast. Ta teenis Koporje ja Uusi Puura kogudusi ning pärast Alupäusi surma pöördus tagasi Narva, kus temast sai kaheks aastaks Mihkli koguduse õpetaja. Seejärel läks Lindstöm Soome, viibis vahepeal vangistuses, teenis seejärel Loviisa kogudust kuni tal vaimuliku ameti pidamine üldse ära keelati. 

1805. aastal sai valmis Narva Mihkli koguduse uus kirik vanalinna põhjapiiril Gloria bastionil Lese tn 6, mis asub praegusest Vestervalli tänavast lõunapool. 

Õpetaja Philip Modén oli kõrgelt hinnatud vaimulik, kes talle kuulsust toonud teod tegi Ingerimaal, kuhu ta pärast Narva Mihkli koguduse teenimist siirdus. Näiteks asutas ta Tyrö esimese rahvakooli ja tõlkis Venemaa luterlike koguduste uue kirikukäsiraamatu soome ja rootsi keelde. 

Õpetaja Andreas Schening alustas 1860. aastal korjandust oreli muretsemiseks Narva Mihkli kirikusse. Arvata võib, et viis aastat hiljem saavutas ettevõtmine oma eesmärgi. 

Mihkli oli valdavalt soomekeelne kogudus. Narva eestlased käisid Peeterristi kabelis, mida teenis Vaivara koguduse õpetaja. Kuna eestlaste arv linnas kasvas, hakati Mihkli kirikus 1863. aastal korrapäraselt eestikeelseid jumalateenistusi pidama. Selleks palus õpetaja Schening endale appi noored vaimulikud Paul Loppenowe, kes küll varsti Jõelähtme koguduse õpetajaks kutsuti, ja Narva Jaani koguduse õpetaja Ferdinand Tannenbergi, kelle elutööks kujuneski Narva eesti koguduste loomine. Narva Mihkli koguduse eestlased asutasid Narva Peetri koguduse, samal ajal eraldus Vaivara kihelkonnast Kreenholmi tööliste Narva Aleksandri kogudus. 

Narva Mihkli koguduse õpetaja pidas neli korda aastas eestikeelse jumalateenistuse Korovina külas Kosemkina lähedal, kuhu 1864. aastal ehitati kabel. 1879 ehitati uus kirik ka Kosemnikasse. 

1884. a. sai Mihkli kirik altarimaali, millel Jeesus kutsub patuseid. 1913. a. valmis uus, 20 registriga orel, mille ehitas Walckeri firma Saksamaal. 1898. a. avas kogudus oma hooldekodu ehk seegi, kus oli ruumi 12 inimesele. 

Tartu rahuga tõmmati riigipiir läbi Kosemkina kihelkonna Narva jõest ida pool. Kirik jäi Venemaale, suur osa kihelkonnast Eesti koosseisu. Vanaküla ja Kallivere vahele ehitati avar koolimaja, piirivalve komandantuur ja sidekontor, sealsamas oli Venskede maja koos veskiga. 16. mail 1930 pandi seal kirikule nurgakivi. Kallivere kiriku pühitses Soome piiskop Jaakko Gummerus 25. oktoobril 1931. Ta tegi seda Eesti kiriku korra kohaselt, sest haigestunud piiskop Jakob Kukk palus teda ennast asendama. Kallivere jäi Narva Mihkli abikirikuks. 

Viimase Mihkli koguduse õpetaja Reino Ylöneni vahistasid kommunistid 1940. aastal. Narva-Jõesuu kirikuõpetaja hooldas Mihkli kogudust kuni 1944. aastani, mil Narva puruks pommitati ja Mihkli kirik jäi varemetesse. Varemed lammutati 1950. aastatel. Samal ajal võeti Kallivere kirik palkideks lahti ja viidi Venekülla, kus sellest tehti algul klubi, siis ladu ja lõpuks pandi põlema.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

3