Oktoobrikuu tsitaate
Et kuidagigi püüda toime tulla nii demograafiliste kui ka keskkonnaprobleemidega, tuleb armastada Jumalat, pidades meile kingitud elu ja Maad väärtuslikuks ning hoolida ligimesest nagu iseendast. Ma tõesti ei tea, mis saaks sellest käsust veel suurem olla.
Andres Lehestik | Eesti Kirik 19.10.2022
Isegi kõige suuremad vaimulikud annid, karismad, muutuvad tühiseks, lausa ohtlikuks, kui nad ei ole kantud ja ümbritsetud armastusest. Mille armastuse tundest, õrnade emotsioonide tulvast, vaid sellestsamast armastusest, mis on Jumalal inimeste vastu. Armastusest, mis on valmis teenima, alanduma, ennast ohverdama.
Vahel olen märganud, et argiaskelduste keskel jätan just Jumala tagaplaanile, justkui ühe neist kümnetest tuhandetest inimestest, kes mu elu vaid taustavirvendusena läbivad. Ometi vajab minu suhe Jumalaga pidevaid uuendatud kohtumisi – aja, muutuste ja kasvuga arvestamist. Mida rohkem ma end temale häälestan – tõeliselt sünkroniseerida püüan –, seda enam saab tema minus esile tulla.
Jutlus on nagu maja, mis ehitatakse kirikuliste ümber jumalateenistuste käigus. Ta näeb seda kõikjal enese ümber ning võib selle sees liikuda ja ringi vaadata. /…/ See sünnib kantslis kuidagi nii, et kogu aeg meenub kirjakoht Piiblis, lõbusaid lugusid, süsteemset filosoofilist mõtlemist ja rõõmu kõigest sellest.
Inimeste jaoks, kellel pole kindlaid usulisi veendumusi ega ka kogemust üleloomuliku pühadusega, veel vähem Jumalaga, kujunevad välja ilmaliku iseloomuga omad pühad esemed või paigad. Loomulik religioossus ilmneb isegi ennast mittereligioossena identifitseerinud inimestel. Nii võib juhtuda, et põhiseadusest saab kellegi jaoks “pühaseadus”.
Jumala igavikus ei ole kohta lagunemisel, väsimusel, masendusel, pimedusel ja surmal. Saame ohjes hoida sünged mõtted ja tunded, mida sügiskaamos ja maailmast tulevad rasked uudised meieni kannavad.
Misjonikäsk suunab meid vaatama maailma läbi Jumala silmade, kellele on iga inimene kallis, kes tahab anda igaühele pääsemise võimaluse.
Tee evangelistitööd ja diakooniatööd ehk siis kuuluta evangeeliumi ja teeni inimest. Ärrita inimese vaimu – et inimene oleks poolik, kasvav ja avatud. Hoia tema hinge – et inimene oleks kuuldud ja nähtud ja hoitud. Toeta tema keha – et ta suudaks kulgeda ilmas Püha Vaimu templina.
Kutsun sind kaasa üle lühikese päeva, et tabada valgus, mis nähtav vaid otsijaile ja tundmatu taipamatule. Küll leiad sa lootusrikast julgust, mis meelitab tärkama ja haarama kinni suurimast. Jah, siis tõesti taipan suurimat, et mõnest leivast jagub kõikidele ning vähesestki piisab, et ära tunda Jumala hoolt.
Jeesuse elu ja tegevus ei mahu eriti inimese ülesehitatud usuhoonesse. Jeesus lihtsalt on väga palju suurem. Sellise usuhoone puudus on muuhulgas ka see, et me ju tahame asju küll õigesti teha. Kuid kas ka hästi? See tähendab usu, lootuse ja armastusega?
Kannatus on uks tarkusesse. Kui meil seda ei ole, siis me jääme pinnapealseks. Raskus võib olla nii hea kui halb. Sõdadega on sama. Ka ristiinimeseks olemine on karm tee. Ka sõjavabal ajal.
Jah, kiriku sõnum on ajatu ja püha ning just see kannab meid siin ajalikus elus ja annab aimu igaviku sügavusest. Ja ka mõtestab meie olemuse ja aitab näha elu mõtet. Annab kindlust, et kõik ei ole kaduv. Jumal on saatnud oma poja Jeesuse Kristuse, et näidata kaduvale inimesele oma armastust. Ta on meid lunastanud ja viib meid kaduvast kadumatusse. Meil ei ole tõesti midagi enamat vaja.
Selleks, et imelisi asju sünniks, peame kord kannatlikult sammhaaval astuma ja siis jälle aktiivselt tegutsema. Jumala imed meie maailmas sünnivad inimeste kaasabil.
Annetamine õilistab inimest, ohver on vanatestamentlik kujund – kui annad ära midagi sinu jaoks kallist, avad tee hingeõnnistusele. Suuremeelsus ehitab inimestevahelisi suhteid ning on Jumalale meelepärane suhtumine. Tagasi pole vaja anda midagi, anda tuleb edasi.
