Veiko Vihuri: pühakodade ehitamisest, kasutamisest ja hoidmisest läbi sajandite

Karja, Jaani ja Pöide koguduse õpetaja Veiko Vihuri pidas 22. oktoobril Muinsuskaitseameti ja EELK ühisel sümpoosionil „Pühakodade hoidmine“ avaettekande sellest, kuidas Eesti pühakodu on läbi sajandite ehitatud, kasutatud ja hoitud. Ta tõi rohkesti näiteid selle kohta, et kodukandi kiriku ehitamisse ja püsimisse on panustanud ka koguduste lihtliikmed.

Ettekannet saab järele vaadata Nõmme Rahu koguduse YouTube’i kanalil sümpoosioni videosalvestuses alates 29:55.

Pühakodade ehitamisest, kasutamisest ja hoidmisest läbi sajandite

Head sümpoosionist „Pühakodade hoidmine“ osavõtjad, mina olen Karja, Jaani ja Pöide koguduse õpetaja Veiko Vihuri ja ma tervitan teid seekord teisel pool ekraani. Minu ettekande teema on „Pühakodade ehitamisest, kasutamisest ja hoidmisest läbi sajandite“ ja loodetavasti saate seda jälgida videosalvestuse vahendusel.

Eestit katab kirikute ja kihelkondade võrgustik, millele pandi alus juba keskajal, 13.–14. sajandil, ja mille võttis hiljem üle ja arendas edasi luterlik kirik. Pühakojad on saanud Eesti ajaloolise maastiku osaks ja nii mõnelgi juhul on kirjutatud ka meie kirjandus- ja kultuurilukku. Näiteks Tallinna Pühavaimu kirik, kus teenis kroonikakirjutajast pastor Balthasar Russow, kes on Jaan Krossi ajalooromaani „Kolme katku vahel“ peategelane. Reigi kirik Hiiumaal seostub Aino Kallase novelliga „Reigi õpetaja“, ehkki praegune kirikuhoone on valminud hiljem. Kullamaa kirik Risti-Virtsu maantee ääres toob meelde 16. sajandi vakuraamatu eestikeelsete palvetega ja 17. sajandi pastori Heinrich Gösekeni töö eesti keele alal. Kolga-Jaanis teenis Villem Reiman, Otepääl Jakob Hurt. Jne.

Kirik on mõistagi eeskätt pühakoda või jumalakoda, s.t ehitatud Jumala austamise eesmärgil. Samas oli sel avaliku hoonena n-ö kogukonnakeskuse funktsioon. Ta oli kogukonna väljapaistvamate liikmete leina- ja matmispaik, mõnel juhul paljude hauatähiste ja epitaafidega. Kirikusse võidi matta ka talupoegadest vöörmündreid (vähemalt kuni 18. sajandi kolmanda veerandini). Kirik oli teatud mõttes avalik „infopunkt“, kus pastor kuulutas kantslist välja ametivõimude teadaanded ning informeeris kogudust kihlustest, surmadest ja muustki. Sõja ajal võis kirik muutuda moodsalt väljendudes „varjumispaigaks“. Kuid kirik võis täita ka sotsiaalhoolkande asutuse rolli, kus lasti kerjustel ehk kirikusantidel sandikojas almust küsida.

Kõrvalepõike korras: hiljuti eesti keeles ilmunud Georg Martin Knüpfferi mälestustest võib lugeda lõiku Väike-Maarja kiriku vaestest kirikusantidest, millest selgub, et kindel koht kiriku sandikojas kuulus kirikusandile elu lõpuni ja et mõnikord võimaldasid kirikusandi sissetulekud tal koguni abielluda. Osundan: „…veelgi madalamal astmel olid kirikusandid. Neil kõigil oli koht kirikuukse ees sandikojas ning nad kogusid koguduse liikmetelt oma suurtesse linastesse kottidesse armulauapühadel, ristimistel, laulatustel, eriti aga matustel väiksemaid või suuremaid armuande, et sellest end siis oma kodus elatada, niikaua kui sellest jätkus. … Kirikusandi surmaga vabaks jäänud kohale oli vallas, kust sant pärit oli, alati palju soovijaid. Vald andis hea meelega mõne oma vältimatut abi vajavast hingest kiriku hoole alla, samuti polnud valituks osutunul midagi selle vastu, sest sissetulek oli kindel ja vahel tekkis neil isegi väljavaade abiellumiseks.“

Kuid tuleme kirikute ehitamise ja korrashoiu juurde. Keskajal lasus pühakodade ehitamise kohustus eeskätt maaisandal. Liivimaa vanemas riimkroonikas öeldakse eestlaste kohta 1217. aasta kontekstis: „Nad ehitavad häda sunnil kirikuid kristlaste alluvuses. Jumala ülistuseks juhtuks seda kahjuks harva, kui härrad neid ei sunniks. Tõtt öelda oleksid nad sellest hea meelega priid.“ See teade justkui toetab narratiivi, mille kohaselt on ristiusk eestlastele võõras usk ja selle usuga seotud kohustusi täideti vastutahtsi.

Seevastu uuemas ajalookirjutuses rõhutatakse kohalike eesti soost ülikute osavõttu kirikute ehitamisest. Näiteks Pöide kiriku põhjaseinal kujutatud ülikupaari on peetud kirikuehituse kohalikuks donaatoriks. Tõsi, Ivar Leimuse arvutuste kohaselt läks Saaremaal ühe kiriku ehitamine rahas maksma rohkem kui 10–15 kilo hõbedat (see teeb üle poole kogu töötasust, kuid lisaks maksti natuuras) – see on kaugelt enam, kui ühel kohalikul ülikul võis hinge taga hõbedat olla.

Oli kuidas oli, igatahes juba 1257. aastal võis Riia peapiiskop Albert pidulikult teada anda: „Liivimaa aladel pimeduses elavad rahvad on usu rajaja, Issanda Jeesuse Kristuse kaudu jõudnud kristliku nime tundmiseni, nii et sealsamas – paigas, mis oli kunagi surma varju all – ei ole mitte üksnes tõusnud evangeeliumi valgus, vaid püha emakirik on oma haaret seal sedavõrd laiendanud, et rajatud on nii katedraale, kloostri- kui ka kihelkonnakirikuid.“

Palju hilisemast ajast on teada hulgaliselt näiteid selle kohta, et initsiatiiv kiriku ehitamiseks või remontimiseks tuli talupoegadelt – koguduse lihtliikmetelt. Näiteks kuuleme, et 1630. aastatel esitavad „kõigi Räpina talupoegade nimel“ kaks kubjast, Thomas Oraff ja Jan Naggle, superintendendile palve saada luba „oma kiriku“ ehitamiseks Räpinasse. Nimelt tahaks rahvas tuua kirikut endale lähemale, sest Jakobi kiriku juurde Ahjamaal on oma 6–9 penikoormat, Põlva kiriku juurde 4–6 penikoormat. Ootamatule palvele tullakse vastu niiviisi, et nad saavadki puust abikiriku ehitamise loa.

Veel üks teade talupoegade endi initsiatiivist – seekord kiriku katuse parandamisel – leidub Jõelähtme kirikukroonikas. Pastor Christopher Wrede kirjutab: „Hiljem ei korraldanud katuse parandamist mitte keegi, kuni 1724. aasta märtsi lõpul … pühapäeval pärast jutlust kaks talumeest – Enni Hanso Jaak Sahalt ja Kermo Hans Jõelähtmelt – mulle ette panid: kuna kiriku katus on täielikult lagunenud ja talumeeste kohus on uus panna, siis ei taha nad oodata, et seda neil mõisatest teha kästakse. Kuna ju mõisad ka selleks midagi ei anna ja kõik on pandud talumeeste peale, siis tahavad nad ilma sundimata ja vabatahtlikult valmis olla katust uuesti tegema. Kui see mulle niimoodi sobib, siis suvatsegu ma teha arvestus, kui palju laudu ja raha selleks vaja läheks, ja tehku see ainult kantslist teatavaks. Pärast seda toob igaüks meelsasti oma osamaksu.“

Toon järgmise näite mulle tuttavast Karja kihelkonnast. 1781. aastal edastas kohalik mõisaproua Saaremaa konsistooriumile Parasmetsa ja Metsküla piirkonna talupoegade Kane Jurge, Hebbenicku Thomase, Leppicko Jürge, Warrese Jürgeni ja Pocka Jürgeni palve, „et neil lubataks nende omadest vahenditest üks uus puust kirik samasse kohta ehitada, kus vana seisis, et nad vähemalt igal kolmandal pühapäeval jumalateenistustele nagu varemgi kaasa elada võivad ja ei pea sellepärast mitte Karja kiriku tulema.“ Talupojad lubasid ise „pastori kohale tuua ja samal päeval jälle ära viia.“

Umbes 90 aastat hiljem, 1873. aasta mihklipäeval, lõhkus marutuul Karja kihelkonnas Metskülas jumalateenistuse ajal vana palvemaja ära, kiskudes põhjaküljelt seinad nurkadest välja, nii et rahvas jooksis hoone kokkulangemist kartes õue. Uue abikiriku ehitamise mõtte algatas Metsküla koolmeister Toomas Rand, kes rääkis sellest kirikuõpetajale, ent viimane oli kahtleval seisukohal, kas rahva vaesuse tõttu ehituseks vajalik raha kokku saadakse. Toomas Rand jäi aga endale kindlaks ning hakkas Karja kihelkonna rahva käest nii raha kui muid annetusi koguma. Raha küsiti ka evangeelse-luterliku kiriku abikassalt. Koguduses korraldatud korjandusega koguti 88 rubla; lisaks panustasid oma tööjõuga – kas väikese tasu eest või üldse tasuta – eesti koguduseliikmed. Kaks kohalikku mõisnikku, kelle maade piiril kabel asus, aitasid ehitusmaterjalidega. 1874. aastal valminud abikirik on alles tänaseni, ehkki nõukogude ajal võõrandati see koguduselt ja muudeti majandushooneks.

19. sajandil ehitati terve hulk uusi kogudusekirikuid, millesse panustasid vahetult ka eestlastest koguduseliikmed. Näiteks 1854. aastal Pärnumaal valminud Tori kihelkonnakirik läks maksma 7300 hõberubla, millest 2600 rubla ehk umbes 36 protsenti maksis vabatahtlikult (kirikukroonikas hüüumärgiga: freiwillig!) talurahvakogudus (Bauer Gemeinde).

Kirikute ehitamise buum oli ühelt poolt tingitud rahvaarvu suurenemisest, teisalt avaldas oma mõju rahvusliku eneseteadvuse tärkamine. Kultuurrahvaks olemine polnud mõeldav ilma kiriku ja usuta. Eestlased püüdsid üha enam kirikuelus kaasa rääkida, ja see väljendus ka pühakodade ehitamises ning kaunistamises.

Kui enamikus maakihelkondades kasutas kirikut nii eesti talurahva kui saksa mõisarahva kogudus, siis 19. sajandil kerkisid linnadesse üksnes eesti kogudustele mõeldud kirikuhooned. Kes ei teaks Jaani või Kaarli kirikut Tallinna südalinnas või Tartu Peetri ja Viljandi Pauluse kirikut? Need avarad jumalakojad ehitati 19. sajandi II poolel suureks kasvanud eesti kogudustele ja olid ühtlasi rahvusliku eneseteadvuse väljenduseks. Samas läksid need maksma suure summa raha – Tallinna Jaani 80 000, Kaarli 88 300, Viljandi Pauluse 72 000, Tartu Peetri 84 000 ja Narva Aleksandri 184 000 rubla. Maakihelkondade kirikute puhul jäi maksumus 20 000 rubla piirile. See, kui suurelt kirikuehitus ette võeti, sõltus nii annetajate ohvrimeelsusest kui rahvusliku või ka personaalse representatsiooni vajalikkusest.

Annan siinkohal sõna Tallinna Jaani koguduse endisele õpetajale Toomas Paulile, kes on kirjutanud: „Keskaegsed kirikud ehitati Jumala auks suured ja uhked. … Luterlastele on kirik esmajoones koguduse kooskäimise hoone. Kui pärisorjusest vabastatud maarahvas võis maalt lahkuda, kasvas Tallinna eestlaskond. Jaani kirik oli esimene eestlaste endi ehitatud kirik Tallinnas. Ega ta mingi kaunitar välja ei kukkunud. Aga võib-olla just sellisena maalähedane.“

Eeltoodud näited – kaugeltki mitte ammendavad – kõnelevad sellest, et eestlased, luterliku kiriku lihtliikmed, pidasid oma kodukandi pühakoda oluliseks ja vajalikuks hooneks ning soovisid panustada selle ehitamisse ja püsimisse, ilma välise sunnita.

Seda silmas pidades võtaksin oma ettekande kokku Jüri Kuuskemaa poolt kirja pandud mõtetega. Osundan: „Ei tarvitse olla usklik, et saada osa kirikuarhitektuuri spirituaalsusest. Ka ilmalik inimene võib taevale lähemale püüdlevas ruumis kogeda pühaduse tunnet, mõista loendamatute põlvkondade jumalaihalust. … Kaheksasaja-aastasel Maarjamaal on kiriku aura ajatu, peaaegu igavikuline,“ kirjutab Kuuskemaa. „Meie kultuuriajaloolises pärandis on kirikuarhitektuur ja -kunst osa parimast, mis Eestis iganes loodud. Osa sellest on UNESCO poolt tunnistatud Tallinna vanalinna raames maailmapärandi osaks. Ent ka kihelkondliku, maakondliku või linliku tähtsusega sakraalehitised ning neis paiknev inventar on olulised ning säilitusväärsed. Mitte üksnes usklikele, vaid kogu ühiskonnale.“

Lisaksin sellele tsitaadile veel mõtte, et võiksime Eesti pühakodade hoidmisel ja kasutamisel silmas pidada iiri päritolu filosoofi ja riigimehe Edmund Burke’i sõnastatud printsiipi ühiskonda koos hoidva põlvkondadeülese sideme kohta, mis on tema sõnutsi leping elavate ja surnute ja veel sündimata inimeste vahel.

Meie põlvkonnale on meie eelkäijad pärandanud kogu Eestit katva pühakodade võrgu, millest igal silmusel, kui nii saab öelda, on oma lugu ja tähendus. Peame teadvustama, et nendes pühakodades on koos käinud varasemad sugupõlved, meie esivanemad. Meie ülesanne on see pärand vastu võtta ja hästi hoituna tulevastele põlvedele edasi anda. Selleks tuleb meil jõud ühendada nii riigi kui kohaliku kogukonna ja koguduse tasandil – täpselt nii, nagu see on toimunud läbi sajandite.

Tänan teid tähelepanu eest ja soovin sümpoosionile hoogsat jätku.

Ettekande käsikirjas on tsitaatide ja teiste autorite tööde kohta asjakohased viited. Kaanefotol: õp Veiko Vihuri Pöide kirikus 25.07.2024. Foto: Karl Laas / Kirikufond