Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Narva Peetri koguduse lugu.

19. sajandil kuulusid Narva eestlased Mihkli kogudusse, mis oli valdavalt soomekeelne kogudus. Kuna ainult 8 km kaugusel Narvast asus Peeterristi kabel, kus Vaivara kirikuõpetaja pidas nagunii eestikeelseid jumalateenistusi, käisid seal ka Narva linna eestlased. 1863. aastal leiti, et ka Narva Mihkli kirikus on vaja pidada järjekindlalt eestikeelseid jumalateenistusi. Mihkli koguduse õpetaja Andreas Schening oli juba algust teinud ja sai selle eest kiita. Eestikeelsete jumalateenistuste pidamisel oli tal abiliseks noor vaimulik Paul Loppenowe, kes 1863. aastal kutsuti teenima Jõelähtme kogudust. Samal aastal valiti Narva Jaani koguduse õpetajaks 31-aastane Ferdinand Tannenberg. Lahkesti ulatas ta abikäe, kui oli tarvis Narva Mihkli kirikus eestikeelseid jumalateenistusi pidada. 

22. oktoobril 1866 andis Peterburi konsistoorium loa seada Narva eestlaste jaoks sisse eraldi kirikuraamatud. Narva Peetri kogudus luges seda oma sünnipäevaks. Narva eestlaste teenimine usaldati õpetaja Tannenbergi hoole alla. Kirikuõpetaja ja kuus kogudusevanemat moodustasid koguduse eestseisuse. Jumalateenistusi peeti iga kahe nädala tagant Narva Mihkli kirikus. 

Vastloodud eesti kogudusega soovisid ühineda ka Kreenholmi eestlased, kes seni kuulusid Vaivara kogudusse. Vastava loa said nad 12. oktoobril 1872. a. ja uuest aastast seati ka nende jaoks sisse eraldi kirikuraamatud. Põhjus, miks ei võinud kahe eesti kogukonna üle ühist arvet pidada, oli kubermangu piiris, mis eraldas Narva linna ja Kreenholmi. Narva Mihkli koguduse eestlased kuulusid Peterburi, Kreenholmi eestlased aga Eestimaa konsistooriumi alla. 

Tööstuse arenedes kasvas Narvas ja selle ümbruses kiiresti eestlaste hulk. Kui Ferdinand Tannenberg alustas tööd umbes 600 eestlase teenimisel, siis tosina aastaga nende arv kümnekordistus. 1879. a. pöördus õpetaja Tannenberg parunite Stieglitzi ja Knoopi poole palvekirjadega, milles ta selgitas uue kiriku ehitamise vajadust. Puukirik läinuks maksma 10 kuni 12 tuhat rubla, millest 3 000 oli seitsme aastaga juba kokku kogutud. 

Stieglitz ei vastanud, aga Knoop lubas suusõnal 70 000 rubla kivikiriku ehituseks. Rõõmusõnumist tiivustatuna hakkas Tannenberg kiiresti kirikuehitust ette valmistama. Kahjuks läks tema vahekord Knoopiga teravaks. Knoop jättis Tannenbergi kõrvale ja ehitas suure pühakoja ainult Kreenholmi eestlastele. Narva Aleksandri kirik pühitseti 5. juunil 1884. a. Vaivara koguduse abikirikuna. 

Teravaks läks õpetaja Tannenbergi vahekord ka Narva Mihkli koguduse õpetaja Kniperiga. Sel põhjusel pidi Narva eesti kogudus Mihkli kirikust lahkuma ja uue ulualuse otsima. Alates märtsist 1880 pidas Tannenberg Narva linna eestlaste jumalateenistusi vennastekoguduse palvemajas. 

Kui Aleksandri kirik Joaorus valmis sai, oli Narva linna eestlastel valida, kas ühineda Vaivara abikogudusega Aleksandri kirikus või jääda eraldi ning lasta end õpetaja Tannenbergil teenida. Linna eestlased pidasid paremaks jätkata iseseisva kogudusena. See tähendas vajadust ehitada oma kirik. Linna eestlased tahtsid küll Aleksandri kirikut jumalateenistuste pidamiseks üürida, kuid nende õpetajale ei antud selleks luba. 

30. oktoobril 1884. a. esitas õpetaja Tannenberg ja 12 koguduse esindajat Narva linnavalitsusele palvekirja kiriku ehitamiseks kõigi Narva ja ümbruskonna eestlaste jaoks. Aleksandri kirik oli ju ikka ainult Kreenholmis elavate eestlaste jaoks. 

Linn oli nõus kinkima krundi ja aitama ehitusmaterjaliga. Peterburi insener Rudolf Bernhardt valmistas kiriku projekti, kuid Peterburi konsistooriumi arvates oli Narva Peetri kogudusel ehituskapitali veel liiga vähe koos. On eestlased siiamaani palvemajaga läbi ajanud, peavad nad ka tulevikus sellega leppima kuni ehituseks on raha koos. 

Õpetaja Tannenberg ei andnud alla. Otsekohe sõitis ta sealsamas Peterburis voorimehega kõik oma tuttavad läbi ja paari tunniga oli vajalik summa koos. Nii võis teha ainult raudse tahtmisega Tannenberg! Kuna Narva linna pakutud krundiga kaasnes kohustus täita vallikraavi ja ehitada kiriku juurde tee, loobus kogudus kingitusest ja ostis 28. jaanuaril 1885. a. parema platsi. Kindralkonsistooriumi poole läks teele uus palvekiri. Nähes koguduse ja kirikuõpetaja agarust, ei soovinud keegi enam takistuseks olla ja Peterburist saabus uue kiriku ehitust heakskiitev otsus. Ministeeriumi luba jõudis Tannenbergi kätte 17. juulil 1885. 

Tegelikult oli ehitus selleks ajaks juba alanud. Juba 1. veebruaril sõlmiti leping ehitusmeister Gustav Beermanniga ja 5. juulil pühitses õpetaja Tannenberg kiriku nurgakivi. Kiriku ehitamiseks kasutati bastioni müüridest võetud tahutud paekivi. 

Narva Peetri kiriku pühitses Peterburi kindralsuperintendent Cornelius Laaland 21. novembril 1886. a. Altarimaali „Kristus ristil“ kinkis Narva kalevivabriku direktor Robert Peltzer. Jumalateenistusi pidas Tannenberg Narva Peetri kirikus üle nädala, ülejäänud pühapäevadel pidas sõnateenistuse endine kooliõpetaja Jüri Roosimägi, hiljem temaga vaheldumisi kooliõpetaja Jaanson. 

Koguduse laulu toetas esialgu väike positiivorel, seejärel ostis kogudus Riiast Walckeri käest suurema, 23 registriga oreli. Johann Gottlob Mende oli selle ehitanud Leipzigis 1836. aastal Moskva Peeter-Pauli kiriku jaoks. Narvas võeti see kasutusele 28. veebruaril 1893. a. 

Aastal 1906 siirdus õpetaja Tannenberg emerituuri ja koguduse uueks õpetajaks valiti Bernhard Steinberg. Kolm aastat hiljem suri Tannenberg ja 1910. a. kutsuti Steinberg Pilistvere koguduse õpetajaks. Narva Peetri kogudust asus teenima Georg Kiviste. 

1911 paigutati kirikusse marmortahvel Ferdinand Tannenbergi mälestuseks. Ta oli suure tööjõu ja tugeva tahtega mees. Mis tema kord ette võttis, selle viis ta läbi kõigist takistustest hoolimata. Suure armastusega teenis ta oma kogudust, ja kui tarvis, ka võitles tema eest. 

15. septembril 1912 pühitseti Narva Peetri koolimaja. See oli koguduse jaoks väga suur ettevõtmine ja olulise panuse annetuste kogumisse andis koguduse naisselts. Kuna kooli hakati rajama õpetaja Tannenbergi õhutusel, nimetati seda rahvasuus Tannenbergi kooliks. 

Esimese maailmasõja ajal peeti Narva Peetri kirikus õhtuseid palve- ja tänujumalateenistusi. Kirik oli tihti viimase võimaluseni rahvast täis. Koguduse naisselts õmbles sõduritele riideid ja seadis haiglas omal kulul sisse kolm voodit haavatute raviks. Koolimajas anti peavarju läti sõjapõgenikele. 

Vabadussõja ajal purunes Narva Peetri kirikul 250 aknaklaasi. Üks kolmetolline pomm läbistas katuse ja lae ning lõhkes kirikus sees. Jumalateenistuse ajal puhus siis külm tuul läbi kiriku ja osavõtjaid oli vähe, sest kardeti vaenlase tule alla jäämist. 1920. aasta tõi rahu, kuid nuhtles kogudust plekilise soetõvega. Ühe nädalaga tuli 70 inimest panna kalmistumulda. 

Järgnevatel aastatel remonditi kirik ja korrastati ümbrus. 1929. aastal hakkas õpetaja Georg Kiviste pidama laste jumalateenistusi ja taasasutati laulukoor. Kaks aastat hiljem alustas tegevust pühapäevakool. 

Uue, 38 registriga oreli ehitasid vennad Kriisad Haanjas. Seda hinnati üheks Eesti suuremaks ja paremaks oreliks. Narva Peetri kirikus pühitseti pillide kuningas 6. septembril 1936. a. 

Koguduse õpetaja Georg Kiviste kirjutas sõnu paljudele kirikulauludele. Kiriku laulu- ja palveraamatust leiame tema sõnad kaheksal laulul. Samuti on sõnu seadnud tema poeg Einar Kiviste, kes võttis 1937. aastal Narva Peetri koguduse teenimise järje üle oma isalt. 

Georg Kivistel jäi Narva häving nägemata, poeg Einar pidi aga põgenema Saksamaale, kust ta rändas edasi Inglismaale ja sealt Austraaliasse. Teise maailmasõja ajal, 1944. aastal purustasid Nõukogude sõjalennukid Narva Peetri kiriku torni, katuse ja oreli. Veelgi suurema hävitustöö tegi Nõukogude võim. Kirik lammutati 1953. aastal ja selle kive kasutati Narva raudteejaamahoone ehitamiseks. Täna on kiriku asukoht aadressil Valge tänav 2 tähistatud mälestuskivi ja ristiga.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.