Koguduse lugu: Tallinna Kopli

Koguduse lugu: Tallinna Kopli

Kopli kiriku teostamata projekt

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Kopli koguduse lugu.

Kopli oli üks Tallinna suuremaid karjamaid. See oli linnast eraldatud muldvalli ja piirdeaiaga, mis ulatus Kopli lahest Tallinna laheni. Värav asus Sitsi mäel. 14. sajandil hakati seal valmistama telliseid ja katusekive. Linnarahvast rõõmustas Kopli tammik, kus oli tore jalutamas käia. 1774. a. rajati Koplisse Tallinna Oleviste ja Niguliste koguduse surnuaiad. 

19. sajandi lõpul rajati Sitsimäe kanti Balti Puuvillavabrik koos töölisasulatega. Vahemikus 1912 – 1916 ehitati Koplisse Vene-Balti laevatehas ning Bekkeri laevatehas koos töölisasulatega. Ainuüksi Vene-Balti Laevatehasel oli 1916. aastal 7500 töötajat. 1913. a. ehitati Koplisse õigeusu kirik. 

1917. aasta sügisel evakueeriti laevatehased maailmasõja eest ning Vabadussõja ajal olid Kopli elumajad pooltühjad ja rüüstatud. Koplis leidsid peavarju paljud Vene haritlased, riigiametnikud ja majandustegelased, kes põgenesid Nõukogude terrori eest. Pärast Tartu rahu asusid Koplisse Venemaalt saabunud eestlased, kes olid kaotanud oma vara ning kellel polnud mujal sugulasi. 

Nüüd elas Koplis palju luterlasi. Eestlasi oli asumi elanikest 75%. Lähimad kirikud asusid Tallinna kesklinnas, kuid vanematel inimestel oli sinna lumisel ja porisel ajal raske pääseda. Tallinna praost Aleksander Mäevälja (tollase nimega Mohrfeldt) hakkas otsima sobivat paika, kus Koplis kohapeal jumalateenistusi pidada. 1923. aastal pöördus ta Kopli algkooli juhataja Hans Lellepi poole. Lellep viis ettepaneku lastevanemate koosoleku ette ja seal kiidet see peaaegu üksmeelselt heaks. 

Tallinna kirikuõpetajad hakkasid kordamööda Kopli algkooli ruumides jumalateenistusi pidama. Kohalikel oli sellest palju rõõmu. Iga kord, kui jumalateenistus lõppes, pesid koguduse liikmed puhtaks nii saali kui keldriruumi põrandad. Kahjuks leidus Koplis ka usuvastaseid inimesi, kelle tõttu tohtis Kristuse pilt olla koolimaja seinal üksnes pühapäeviti, muul ajal peideti see suure kapi taha. Sellele vaatamata jäi koolimaja rohke osavõtu tõttu õige varsti kogudusele kitsaks. 

1923. aastal siirdus Viljandimaal emerituuri esimene eesti rahvusest praost, 70-aastane Tarvastu koguduse õpetaja Mihkel Jürmann. Ta asus elama Tallinna oma laste juurde. Praost Mäevälja palvel võttis ta oma südameasjaks Kopli koguduse loomise. 

1924. aastal moodustati kohalikest elanikest eestseisus, mille ülesandeks oli leida avaram ruum jumalateenistuste pidamiseks. Silma jäi Kalevi pataljoni territooriumil asunud hoone, mida sõjaväeosa kasutas vaid aeg-ajalt kinoruumina.

Praost Jürmanni abiga ja ametiasutuste lahkel vastutulekul sõlmiti 29. mail 1925. a. leping konsistooriumi ja kaitseministeeriumi vahel ja hoone anti kuueks aastaks Kopli kogudusele. 15. juunil oli hoone käes. Koguduse ülesanne oli see korda teha. 

Ühisel jõul asuti tööle. Suuri remondikulusid aitas vähendada see, et paljud Kopli elanikud tegid kiriku ehitamisel tasuta tööd. Lisaks koguti annetusi. Riigivanem Konstantin Päts andis 30 000 marka. Piiskop Jakob Kukk pühitses palvemaja 8. novembril 1925. a. Kaasa teenisid Mihkel Jürmann, Aleksander Mäevälja ja Aleksander Täheväli. Jürmann ütles, et Kopli elanikud on küll ilmaliku varanduse poolest kehvad, kuid nende seas leidub mehi, kelle südamed on rikkad armastuse poolest Jumala koja vastu. 

30. mail 1926. a. võttis koguduse täiskogu vastu põhikirja ja pöördus selle kinnitamiseks EELK Konsistooriumi ja siseministri poole. Taas oli asjaajamisel abiks Mihkel Jürmann. Paraku tabas vanahärrat halvatus ja ta pidi koguduse teenimisest loobuma. Tema asemele astus Herman Hansson, kes teenis ühtlasi Tallinna Peeteli kogudust. Hanssoni sügavusklik iseloom ja südamesse tungiv kõneand olid relvad, millega ta koos ustavate koguduse liikmetega võitles Kopli poolsaarel Jumala riigi eest. Suvekuudel pidas ta vabaõhu-jumalateenistusi Kopli metsas.

Igal pühapäeval oli kirikus laste jumalateenistus, mida viis läbi usuteaduse üliõpilane Adolf Horn. 1928. aasta novembris osales laste jumalateenistusel 176 last, hiljem see arv kasvas. 

Koguduse nõukogu esimees Konstantin Kello asutas laulukoori. Koos lauluõppejõud Aino Tammega andis koguduse segakoor 3. aprillil 1927. a. suure kontserdi. 1929. aasta suvel oli kooris 18 lauljat ning koori taset kiitis isegi professor Artur Lemba. 

Kui õpetaja Hansson Lääne-Nigulasse kutsuti, jätkas Kopli koguduse teenimist üliõpilane Einar Kiviste. Ta oli esimene hingekarjane, kes Koplisse elama asus. Kahjuks sai ta töötada vaid mõned kuud ning juba sellel ajal vaevas teda raske kopsuhaigus, mis ei lasknud teenimist siin paigas jätkata. Kogudusele tuli appi Saksa sisemisjoni õpetaja Robert Walter. Kuna väikese palgaga, millest eelkäijad elasid, Walter pereinimesena toime ei tulnud, võttis ta vastu Tallinna Niguliste koguduse õpetaja koha. 

Tõsise küsimuse ees seisis Tallinna Kopli kogudus 1931. aasta lähenedes, sest 6-aastane leping kaitseministeeriumiga hakkas lõppema ja pataljon soovis endist kinohoonet kasutada võimlana ning loengute pidamise kohana. 

Uus maja leiti kogudusele samuti kaitseministeeriumi abiga. Juba 11. detsembril 1930. a. sõlmiti leping ja hoone koos 900-ruutmeetrise maatükiga anti 24 aastaks Kopli kogudusele. Vene ajal olid siin haigla ja surnukuur, seejärel Kalevi pataljoni töökojad ja lugemistuba. 

Kogudus alustas jälle kapitaalremondiga. 15. juulil 1931. a. esitas insener Andrei Bertling ümberehitusprojekti ning kohe läks töö lahti. Kirikusse pandi keskküte ja uus elektrivalgustus ning rajati vajalikud kõrvalhooned. Maja viiest ruumist kolm ühendati kirikusaaliks, kahest sai käärkamber, kokku oli uues puukirikus 9 ruumi ja torn. Alusmüür ja sokkel olid paekivist, seinad olid mõlemalt poolt laudadega üle löödud, vahel täiteks turvas. Kirik sai eelmisest väiksem, aga ilusam ja mugavam. 

Ehitus ei olnud vaesele kogudusele kerge ülesanne, kuid Jumal pööras mureaja õnnistuseks ja kinkis jõudu rõõmsaks tööks. Abikäe ulatasid mitmed kogudused ja asutused, taas ka riigivanem. 1931. aasta juunikuus pidas kogudus viimase jumalateenistuse senises pühakojas ja 18. oktoobril pühitses praost Aleksander Kapp Kopli uue kiriku. Mõned tööd, nagu keskküttepaneku lõpetamine ja torni remont lükati veidi edasi. 

Tähtis päev oli Kopli koguduse elus 9. september 1934. a. Piiskop Rahamägi pühitses kiriku torni ja seadis ametisse koguduse esimese päris oma hingekarjase, õpetaja Rudolf Sauerbrei. Seni olid kõik vaimulikud kas asetäitjad või hooldajad. Kaks aastat hiljem, 15. novembril 1936 sai Kopli kirik tornikella. Sellegi pühitses piiskop Rahamägi. 

Õpetaja Sauerbrei eestvedamisel loodi Vaestehoolekande Selts, mis toetas hoolega koguduse vaesemaid liikmeid. Polnud ju saladus, et Koplis elas Tallinna elanikest kõige vaesem osa. Vaatamata järjest ilmalikumaks muutuvale ühiskonnale oli Kopli kogudus tuntud aktiivse lastetöö poolest. Kirik jäi kasvavale kogudusele kitsaks. 

1937. aastal võeti päevakorda uue kiriku ehitamine Kopli surnuaia lähedale uue aedlinna servale. Juba koguti annetusi ja krundi saamiseks esitati taotlus. Kirikuhoone projekteerimine pidi ära ootama linnaosa planeerimiskava valmimise. Sellega läks aega. 

Paraku ei olnud kogudusel võimalik nii kaua oodata. 1939. aasta sügisel lahkusid Eestist baltisakslased ja nende seas õpetaja Rudolf Sauerbrei. Tema asemele valiti Georg Klaus. 

Sõda oli alanud. 1940. a. algas nõukogude okupatsioon ja 1941. a. vallutasid sakslased Tallinna. 27. august 1941, kui Tallinna kohale kerkisid ähvardavad suitsusambad, oli Kopli kirikule saatuslikuks päevaks. Õhtul süütasid bolševikud Kalevi pataljoni kasarmud. Neist omakorda süttis Kopli kirik. Leegid haarasid kirikuhoone, mis pragisedes kokku varises. 

Vaatamata murepäevadele jumalateenistused siiski jätkusid ja pühapäevakool samuti. Uue kiriku ehitamine oli nüüd veelgi aktuaalsem. 1944. a. valmistas arhitekt Aleksandr Vladovski projekti, mis oli üks viimaseid Eestis kavandatud sakraalehitisi enne Nõukogude võimu taastulekut 1944. aasta sügisel. Kopli kiriku eelprojekt on säilinud Eesti Arhitektuurimuuseumis. 

1945. aastal asus Georg Klaus teenima Nõmme Rahu kogudust. Kopli kogudusel ei olnud oma kirikut ega oma õpetajatki. 1951. aastal liideti Kopli kogudus Tallinna Jaani kogudusega. Kopli koguduse arhiiv oli kaua aega peidus Jaani kiriku pööningul.  

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 3

Lisa kommentaar