Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Niguliste koguduse lugu.

Katoliku ajal jagunes Tallinn kaheks kihelkonnaks: Olevisteks ja Nigulisteks. Arvatakse, et Niguliste kiriku ehitasid 1230. aastatel Vestfaali kaupmehed. Ehitust alustati altariruumist. Kuna linnamüüri veel ei olnud, ehitati kirikule paksud seinad. Siis jäi töö seisma. 13. sajandi lõpul ehitati juurde kolmelööviline pikihoone koos läänetorni alumise osaga. Kiriku põhjaküljele ehitati kahe võlvikuga käärkamber. Töid tegid Ojamaa koolitusega meistrid. 

14. sajandil täiendati Niguliste kirikut kabelitega. 1342. aastal on mainitud Püha Barbara kabelit ehk Väikest kabelit mis ühendati põhjalööviga kahe kõrge kaarava kaudu. Lõunaportaali ette ehitati Püha Jüri kabel ja torni põhjaküljele Maarja kabel. Torni lõunaküljele rajati Püha Matteuse kabel (mainitud 1370). 1360. a. on mainitud kiriku kõrval asunud pastoraadihoonet. Umbes sel ajal ehitati kiriku külge ka väike trepitorn. Säilinud on Saare-Lääne piiskop Hartungi hauaplaat aastast 1321. 

Ligikaudu 1405 – 1420 lammutati vana altariruum ja külglöövide idaseinad. Uus altariruum ehitati pikihoonega ühelaiune. Kirikusse ehitati uued sambad ja aknad tehti suuremaks. Põhjaküljele ehitati uus käärkamber ja välisseinte vastu tugipiilarid. Torn kerkis kesklöövi katusest kõrgemale. 

Aastal 1482 valmistas Lübecki meister Hermann Rode Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel Niguliste kappaltari. Suletud asendis on altari paremal tiival kujutatud Aleksandria Katariinat, Neitsi Maarjat Jeesusega ja Püha Barbarat, vasakul tiival Püha Viktorit, Püha Nikolaust ja Püha Jüri. Kui pealmised tiivad avada, näeb kogudus pilte Püha Nikolause ja Püha Viktori elust. Kui avada ka sisemised tiivad, ilmub nähtavale 33 kuju, sh Kristus nii lapsena kui täiskasvanuna, ümberringi pühakud. Kappaltari all on tiibadega predella, millel on kujutatud pühakuid ja püha perekonda. Aasta hiljem tellis Püha Vaimu kogudus altari samuti Lübeckist, aga Rode konkurendilt Notkelt. 

Aastatel 1486 – 1493 laiendati Püha Matteuse kabel keskpiilariga neljavõlvikuliseks ruumiks ja nimetati ümber Antoniuse kabeliks ehk Väikeseks kirikuks. Berndt Notkelt telliti sinna surmatantsu maal, millest tänaseks on säilinud 7,5 m pikkune algustükk. Kokku võis inimese surelikkusest kõnelev maal olla kuni 30 meetrit pikk. See on maailma ainus reformatsioonieelsest ajast säilinud lõuendile maalitud surmatants. 

1515. aastal paigutati Antoniuse kabelisse Kannatusaltar, mille valmistas Brugge meister Adriaen Isenbrandt. Sellel on kujutatud Kristuse kannatuslugu. Samal ajal laoti torni kiviosa praegusele kõrgusele ja püstitati nelja väikese nurgatornikesega telkkiiver. See sarnanes Olevistele, kuid oli tunduvalt madalam. Suure seitsmeharulise messinglühtri (kandelaabri) kinkis Hans Bouwer, kes suri 1519. aastal. 

Johann Lange oli Niguliste koguduse katoliiklik preester, kes suhtus pooldavalt Lutheri õpetusse. Raad pidas teda koos Zacharias Hasse ja teiste uute jutlustajatega  peamiseks luterluse levitajaks. Johann Langest saigi Tallinna esimesene luterlikuk kirikujuht. 

14. septembril 1524 pandi Tallinnas toime pildirüüste. Ainult Niguliste kirik jäi puutumata, sest koguduse eestseisja Hinrik Buess lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse. 

Kui Johann Lange katku suri, jätkas tema tööd Simon Wanradt. Pidulikult võeti ta vastu ja rae kulul osteti talle Tallinna kalleim raamat – aramea-heebrea-kreeka-ladinakeelne Piibel. Wanradti koostatud katekismus on vanim osaliselt säilinud eestikeelne trükis. Tallinnast lahkus ta seoses abieluprobleemidega. 

Õpetaja Joachim Walter oli Martin Lutheri õpilane Wittenbergis, samuti õpetaja Johann Hobbing. Niguliste kiriku põranda alla on maetud väga palju vaimulikke. 

16. sajandi keskel võeti Kannatusaltar kasutusele epitaafina. Kristuse risti alla maaliti lisaks Tallinna superintendent Heinrich Bock ja täienduste tellija, mündimeister Urban Dehn vanem. 

1624. a. kinkis kuberner Bogislaus Rosen kirikule uhke kantsli. Ta oli väga rikas kaupmees, kes isegi Rootsi riigile laenu andis. 1651. a. lasi ta Püha Jüri kabeli idaossa hauakabeli ehitada. 

1654. a. ehitati kirikusse rõdud, millele maaliti Jaakobi elu kujutavad pildid. Samal aastal maaliti Kannatusaltari ristikandmisstseenile Suurgildi vanematekogu liikme Urban Dehn noorema portree. 

Oreli ehitas Niguliste kirikusse Christoph Meinecke 1668. aastal. 19. sajandil ehitas Walckeri firma selle ümber. 

1673. a. püstitati Püha Jüri kabeli läänevõlviku kohale maamarssali Gustav Adolf Clodt von Jürgensburgi barokkstiilis hauakabel. Idavõlvik jäi eeskojaks. 

Aastal 1702 suri Tallinnas kindralfeldmarssal hertsog Charles Eugène de Croy. Võlausaldajad kasutasid vana seadust, mille järgi ei maetud hertsogit enne kui võlad on tasutud. Surnukeha jäeti ootama kiriku keldrisse, kus ta 117 aasta jooksul mumifitseerus. Kui see avastati, pandi hertsog klaaskirstu ja eksponeeriti Roseni kabelis. Muumiast sai 80 aastaks hindamatu vaatamisväärsus, millest ei läinud mööda ükski reisikiri ega Tallinna tutvustus. Kabeli külastamiseks oli ette nähtud piletiraha. 

Ühel pimedal sügisööl kuulis organist kirikus lohisevaid samme ning nägi endale lähenevat surnud hertsogit. Selgus, et vihmavesi oli Roseni kabelisse tilkunud ja köster tassis hertsogi käärkambisse, kus oli kuivem. 

Viimaks otsustas Baltimaade kindralkuberner korralageduse lõpetada ning võlgniku maha matta, sest surnud ohvitseri eksponeerimine riivas Vene armee au ja väärikust. 1879. a. maeti muumia Clodti kabeli alla krüpti, kuid 1896. a. tehti temast seal esimene foto. Sadakond aastat hiljem, 1978. a. maeti paljunäinud hertsog veel kord ümber, seekord kiriku peasissekäigust vasakule. Seal, betoonist valatud kirstus leidis hertsog lõpuks hauarahu. 

Rootsi aja lõpul hakkas kiriku torn ohtlikult vajuma. 1682 – 1695 võeti ette ümberehitus, mis lõppes barokkstiilis tornikiivri püstitamisega. 1773. a. ehitati kiriku kõrvale Peter August von Holstein-Becki kabel Aastatel 1846 – 1850 lammutati varisemisohtlik altariruum, mis taastati uuel vundamendil. 1897. a. tuli samal põhjusel tornikiiver uuesti ehitada. 

Rode vana kappaltar põhjustas Niguliste koguduses vaidlusi, mille tulemusena telliti 1863. aastal kunstnik Carl Gottlieb Wenigilt uus altarimaal. Kappaltar viidi Antoniuse kabelisse. 

1926. a. pandi kirikusse keskküte. Kaevamisel eemaldati kirikust 30 tünnitäit luukeresid. 1927. a. kolis Nigulistesse Toomkiriku saksa kogudus, kes ei olnud nõus eestlasest piiskoppi vastu võtma ja seepeale ise lahkuma sunniti. 1939. a. lahkusid baltisakslased Eestist. Niguliste koguduse juhatusest jäi Eestisse vaid üks inimene, kes andis kiriku üle praost Hans Kubule. Järgmisel aastal moodustasid Tallinna Jaani III pihtkond ja Õhtukogudus Emmaus uue Niguliste koguduse ja võtsid kiriku aktiivselt kasutusele. 

Ettenägelikult alustas kogudus kunstivarade evakueerimist. 8. märtsil 1944. a. peeti kirikus viimane jumalateenistus. Järgmisel päeval sai kirik pommitabamuse ning põlengu käigus hävisid pingistik, rõdud, kantsel, epitaafid… Wenigi loodud altarimaal jäi puutumata. 

Kogudus alustas otsekohe ettevalmistusi kiriku taastamiseks ning jätkas jumalatenistusi Toomkirikus. Paraku algas septembris nõukogude okupatsioon ning kirikut ei lubatud enam taasatada, kogudus liideti Toomkogudusega. 

Arhitekt Ernst Ederbergil õnnestus varemete õhkijad Nigulistest eemale hoida. Kultuuriministeeriumis sündis mõte rajada kirikusse ateismi muuseum, Villem Raam täpsustas: ateismi ja vanema kunsti muuseum. 

1953. aastal alanud tööd kestsid aastakümneid. Ööl vastu 13. oktoobrit 1982 süttis tornikiiver. Kodu aknast nägi leeke ja kutsus tuletõrje kirjanik Jaan Kross. Tules hävisid tornikiiver, katus ja Antoniuse kabel. Pärast põlengut jätkusid taastamistööd kiiremini kui varem. 1984. a. avati kirikus muuseum-kontsertsaal.

Uuel iseseisvusajal keeldusid riik ja linn kirikuhoonet tagastamast. Pikaleveninud vaidlus lõpetati 2018. aastal, kui EELK võttis vastu 6,7 miljonit eurot sihtotstarbelist toetust ja loobus vastutasuks kõigist enne 16. juunit 1940 tekkinud nõuetest Eesti Vabariigi vastu. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.