Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Soome koguduse lugu. 

Soomekeelseid jumalateenistusi hakkas Voldemar Ilja pidama Nõmme Rahu kirikus 1978. aastal, kui ta sinna kirikuõpetajaks tuli. Ilja oli abielus soomlasega ning leidis, et ingerlased võiks rajada Tallinnas soomekeelse koguduse. 

Nõukogude aja lõpul kasvas ingerlaste huvi oma kultuuri ja traditsioonide vastu. See puudutas eelkõige Ingerimaad ennast, kuid ka Eestit ja Soomet. 1988. a. asutati Eesti Ingerisoomlaste Liit. Aastal 1989 elas Eestis umbes 16 600 ingerlast. 

Pühapäeval, 26. veebruaril 1989 oli Tallinna Jaani kirik rahvast tulvil täis. Soomekeelse jumalateenistuse pidasid Toomas Paul, Peeter Karma ja Voldemar Ilja. 180 inimest avaldasid kirjalikult soovi asutada ingerisoome kogudus ning saada selle liikmeks. Jumalateenistuse järel anti nimekiri Toomas Pauli kätte, kes usaldas asjaajamise peapiiskop Kuno Pajulale. 

Aasta varem oli nõnda asutatud Kupanitsa kogudus Ingerimaal. Seal koguti 400 allkirja ning kogudus registreeriti. Esialgu kuulusid ingerisoome kogudused nii Eestis kui Ingerimaal EELK koosseisu. Tallinna Soome kogudus oli selles reas viies ja samal aastal registreeriti kuuendana Keltto kogudus. 

Muidugi oli Pajulal uue koguduse loomise üle hea meel. Juba märtsis pidas ta sel teemal nõu Soome peapiiskop John Vikströmiga. Märtsi lõpul moodustasid koguduse loomise algatajad 20-liikmelise nõukogu ning jaanipäeval said nad Moskvast loa uue koguduse loomiseks. 

1. septembri õhtul kogunes nõukogu endise kooliõpetaja Mari Kunttu koju. Mari oli kunagise Keltto ja Petroskoi koguduste ilmikjutlustaja tütar, nüüd üks neist, kes koguduse loomiseks allkirju kogusid. Koosolekul valiti juhatus ja revisjonikomisjon ning esimeheks Mari Kunttu. 3. oktoobril võeti ingerisoome kogudus vastu EELK Tallinna praostkonda. See oli ka Helsingi vaimulike seisukoht, et soomekeelne kogudus Eestis peab kuuluma ikka Eesti kirikusse. Samas lubasid Helsingi pastorid abiks olla soomekeelse koguduse teenimisel. 

Uue koguduse esimene jumalateenistus peeti 1989. aasta septembris Tallinna Jaani kirikus. Jutlustas Helsingi emeriitpiiskop Aimo Nikolainen. Jumalateenistusi pidasid kordamööda Helsingi vaimulikud. Kuigi kogudusel polnud oma kirikut ega vaimulikku, ristiti esimesel aastal 30 last ja laulatati üks paar. Jumalateenistustel osales tavapäraselt sadu inimesi.

Alates 1990. aasta maikuust peeti jumalateenistusi Tallinna Toomkirikus. Ka Nõmme Rahu kirikus jätkusid soomekeelsed jumalateenistused. Kaheksa-kilomeetrine vahemaa oli küllaldane põhjus eelistamaks jumalateenistusele tulles ühte või teist asukohta. Kui septembri lõpus asus kogudust teenima pensionipõlve pidav Erkki Jokela, endine Oulu diakooniainstituudi juhataja, lepiti kokku, et jumalateenistused peetakse muidu Toomkirikus, aga iga kuu viimasel pühapäeval Nõmme Rahu kirikus. 

Oktoobris esitas Tallinna Ingerisoome koguduse juhatus konsistooriumile avalduse Tallinna Mihkli kiriku kasutuselevõtuks. Võõrandatud pühakojas oli sel hetkel spordiklubi Kalev. Juhatus saatis vastava palve Tallinna linnapeale, peapiiskop Kuno Pajulale, Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütlile ja EKP Keskkomitee esimesele sekretärile Vaino Väljasele. Seejärel püüdis juhatus kohtuda peaminister Edgar Savisaarega. Vastus Mihkli kiriku osas jäi tulemata. 

Kuna õpetaja Jokela jäi Eestisse vaid maikuuni, otsis kogudus endale kirikuõpetajat. Helsingi ülikooli aastasele kursusele saadeti Airi Võsandi ja Jaan Kähar. 1991. aasta maikuus ordineeris peapiiskop Kuno Pajula nad diakoniteks. Jaan asus tööle Nõva koguduses, Airi Tallinna Ingerisoome koguduses. 

Augustis 1991 tuli Tallinna Ingerisoome kogudust teenima praost Mauri Malkavaara, kes oli hiljuti Keski-Lahti koguduse õpetaja kohalt pensionile jäänud. Tallinnas oli ta üllatunud: „Tundub hullumeelsus, et Soomes reklaamitakse kassi- ja koeratoitu kui Eestis pole süüa isegi inimestele!” Voldemar Ilja rahustas soomlasi: „Nälga meil pole nagu paljudes Aafrika riikides.“ Sellegi poolest oli kogudus tänulik humanitaarabi eest, mida Soomest toodi. 

1992. aasta jaanuaris tuli praost Malkavaara asemele praost Timo Kökko. Õpetaja Jokelaga olid nad langud. Kökko oli Jokelal mõnikord Tallinnas juba abiks olnud. Paldiski lähedal Põllukülas alustas Kökkö iga-aastaseid mälestusjumalateenistusi, mida siiani peetakse. 1940. aastatel oli Põllukülas Ingerimaalt evakueeritud soomlaste kogunemislaager. Enamik pääses laevaga edasi Soome, aga tuhatkond inimest on Põllukülla maetud. 

Vaimulike sage vahetumine ei olnud hea. Airi Võsandi jätkas õpinguid Helsingis. Kogudus pöördus abipalvega taas Soome kiriku poole ja 1993. aasta novembris pühitseti 28-aastane Hannes Wallin Tallinna Ingerisoome koguduse õpetajaks. Töötasu sai ta misjoniseltsilt „Sõna Vägi“. 

Jaanuaris 1993 peeti taas läbirääkimisi Tallinna Mihkli kiriku osas, kuid kokkuleppeni ei jõutud. 1992. aasta kevadel oli pühakoda enne Rootsi kuninga visiiti rutuga Rootsi-Mihkli kogudusele tagastatud. Ingerisoome kogudus polnud rahul, sest nemad küsisid esimesena. Pealegi oli Ingerisoome kogudus tunduvalt suurem kui Rootsi-Mihkli kogudus, kuid ajaloolistel põhjusel andis Konsistoorium Mihkli kiriku ikka rootslastele. 

Kunagi, kui Ingerisoome kogudust alles asutati, pakuti neile Tallinna Peeteli kiriku hoonet, mis oli Eesti Telefilmi käes. Peeteli kogudus taastati 1993. aastal. Seni polnud kirikuvalitsusel selget plaani Peeteli kirikuga. Ingerisoome kogudus kartis, et hoone renoveerimine oleks neile liiga suur koorem, ja loobus. 

Oli ka kolmas lahendus. 1991. aastal hakkas Voldemar Ilja ehitama Nõmme Rahu kogudusemaja. Ta pakkus, et osa sellest võiks saada koduks Ingerisoome kogudusele. Kahjuks läks esialgne vaimustus üle, üksteisele öeldi mõned teravad sõnad ja ajapikku koostöö vaibus. 

Aasta 1992 oli ingerisoomlastele raske. Eesti kodakondsuse saamiseks ei olnud neil enamasti õiguslikku järjepidevust. Sellest tingituna asus palju ingerlasi elama Soome ning koguduse liikmete arv kahanes. Paraku need soomlased, kes Soomest Eestisse tulid, ei olnud isegi teadlikud soomekeelse koguduse olemasolust. 

1993. aastal võttis kogudus üürile korteri Pärnu mnt 8. Hiljem koguti erastamise väärtpabereid ja kogudus sai korteri endale. Ei läinud seegi asjaajamine tõrgeteta, kuid lõppes õnnelikult. Avar korter on tänaseni Soome koguduse kantseleiks ja nädalasisese tegevuse paigaks. 1993. aasta detsembris kolis sinna õpetaja Hannes Wallin, kes pidas soomekeelseid jumalateenistusi ka Rakveres, Tartus, Pärnus ja Võrus. 

Ühe aastaga jõudis noor vaimulik palju teha, kuid siis lõppes tema teenistusaeg. Järgnevatel aastatel teenisid kogudust taas pensionipõlve pidavad Soome praostid, abiks Ingerimaal ordineeritud eestlasest diakon Aare Kimmel. 

1995. a. asus Soome elama juhatuse esimees Mari Kunttu. Samal ajal koondas kogudus oma jumalateenistused Tallinna Püha Vaimu kirikusse, sest Nõmme Rahu oli kaugel ja Toomkirik mäe otsas, kuhu eakatel oli raske minna. Alates 1997. aasta algusest hooldas kogudust õpetaja Ivar-Jaak Salumäe, kuid juba sama aasta sügisel sai Ingerisoome kogudus uue noore hingekarjase. 27-aastane Olli Kortelainen oli lõpetanud Helsingi ülikooli, kuid õppinud ühe aasta ka Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Lisaks Tallinna Ingerisoome koguduse teenimisele kuulus tema ülesannete hulka soomekeelse töö korraldamine Tartu praostkonnas. 

Olli Kortelaineni ettepanekul muudeti 1998. aastal koguduse nime. Tallinna Ingerisoome kogudus nimetati ümber Tallinna Soome Püha Peetruse koguduseks, kuna viide ingerlusele tekitas segadust ja kogudusega hakkas järjest enam liituma Soome soomlasi. 

Peetruse nime pakkus välja õpetaja Olli Kortelainen, kuna iga kord Tallinna Püha Vaimu kiriku kantslisse astudes vaatas ta kantsli ukse kohal seisvat Peetruse kuju. Ingerlastele nimi meeldis, kuna nende juured asuvad Peetri linna ehk Peterburi ümbruses. 

Kuna Tallinna Püha Vaimu kirikus peetakse ka inglise-, läti- ja viipekeelseid jumalateenistusi, oli keeruline kõigile sobivat aega leida. Seetõttu peetakse Tallinna Soome koguduse jumalateenistusi alates 2005. aastast Rootsi-Mihkli kirikus. Samamoodi oli see enne teist maailmasõda kui soomekeelseid jumalateenistusi peeti rootsi kogudusele kuuluvas Mihkli kirikus. Koguduse vaimulik teenimine leidis püsivama lahenduse aastal 2007 vaimulikest abikaasade Markku ja Hannele Päiviö abiga. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2