Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tõstamaa koguduse lugu.

Tõstamaa on rannaäärne kihelkond, kõrvaline kant. Siin on elatud rohkem merest kui maast. Tõstamaa lõuna- ja idapoolne osa, Seliste ja Pootsi olid muinasajal seotud lähedlasuva Sarvi ehk Audru kihelkonnaga. Tõstamaa loode- ja läänepoolsed alad jäi aga Päraküla metsa taha ja kuulusid pigem Kotsu ehk Hanila kihelkonda. Nii Sarvi kui Kotsu vahetasid 13. sajandil korduvalt omanikku. 1224 oli peremeheks Riia toomkapiitel, siis Saksa ordu ja seejärel Saare-Lääne piiskop. 1242 läksid valdused taas Saksa ordule, kuid piiskop sai need tagasi, välja arvatud Kastna, mis jäigi ordu kätte. Tõstamaa kuulus Koonga ametkonda, Seliste ja Pootsi  Audru ametkonda. Ka Kihnu saar kuulus Audru ametkonda. Aastal 1320 kinkis ordumeister Kastna Padise kloostri ehitamiseks, vahetati aga 1364. aastal ordule tagasi. 

Katoliku ajal ehitati Kastnasse Neitsi Maarja sündimise kabel, Tõstamaale Püha Peetruse kabel, Kihnu saarele Vanakiriku mäele Püha Nikolause kabel ja tõnäoliselt olid kabelid ka Tõhelas ning Pootsi ja Seliste vahel Männiku jõe ääres. 

Arvatavasti ulatus Liivi sõda mingil määral ka Tõstamaa aladele, kindlasti aga Kihnu saarele, mis rahvajutu kohaselt oli ühe suve jooksul kolme kuninga käes. 1575 käis Pärnu ümber tõesti Poola-Vene-Rootsi sõjategevus. Kui Pärnu venelaste kätte langes, tuli linnast saksa põgenikke Kihnu saarele. Siin tungis neile kallale Taani hertsog Magnus, kes oli venelastega liidus. Järgnenud Rootsi ajal oli Kihnu saar justkui Liivimaa Siberiks – väljasaatmise kohaks. 

1624. aastal pidas Tõstamaa Püha Peetruse kabelis jumalateenistusi Pärnu eesti koguduse pastor. Kabel oli ehitatud puust ja maad selle juurde ei kuulunud. Kirikukellad olid Rootsi sõdurid Poola-Rootsi sõja ajal ära viinud. Sellegi poolest õnnestus siin 1649. aastal ametisse seada oma kirikuõpetaja, Transilvaania päritolu Johann Lucius. Enne teda oli Tõstamaa rahvas Audru õpetaja teenida. 

1672. a. oli Kastna Maarja kabel viletsas seisus. Polnud korralikke istmeid ega õiget kantslit ja üldse asus see kabel kihelkonna elanike jaoks liiga kaugel. Seepeale kinkis Tõstamaa mõisaproua Anna von Helmersen krundi ja pool adramaad uue kiriku ehitamiseks ja vabastas selle kõikidest maksudest. 1674 anti Tõstamaa valitsejale Schröderile käsk otsekohe kiriku ehitusega algust teha. See uus puukirik seisnud praegusest Tõstamaa kirikust veidi ida pool. Kirikumõis asutati 24. septembril 1680 ja seda kuupäeva loetakse iseseisva Tõstamaa kihelkonna sünnipäevaks. 

Kihnu saart teenisid mõnda aega Audru kirikuõpetajad, 1680. a. pandi seal ametisse kohalik kaplan, siis järgmine ning pärast 1689. aastat teenisid saare rahvast juba Tõstamaa õpetajad. Rootsiaegne kabel asunud saare keskel üsna praeguse kiriku lähedal. Pärimuse kohaselt hävis kabel Põhjasõja ajal puhkenud tulekahjus. 

Aastal 1688. õpetas Tõstamaal talulastele lugemist üks Forseliuse koolist tulnud noormees. Õpilased võis kahe käe sõrmedel üle lugeda. Koolimaja ehitamise keelasid mõisniku pärijad ära, sest nemad olla andnud maa kirikule, mitte koolile. Pärast Põhjasõda jätkas laste õpetamist Tõstamaa köster. 

Aastal 1763 hakati vana puukiriku kõrvale ehitama uut kivikiriku. Pärnu müürsepp Christian Erleri ja puusepp Andreas Bose juhtimisel ehitati hoone valmis viie aastaga. Koorivõlvile kirjutati „Soli Deo Gloria 1767“ ja kirik pühitseti Neitsi Maarja sündimise kirikuks. 

Uues kirikus astus ametisse õpetaja Johann Christian Regius. Tema 18-aastast ametiaega võib Tõstamaal koguni pikaks ajaks arvata, sest enamik vaimulikke lahkusid siit lühema tööperioodi järel. Regius oleks veelgi jätkanud, kuid jäi pimedaks ning oli seetõttu sunnitud ametist loobuma. Hiljem sai ta tänu kaeoperatsioonile silmanägemise tagasi. Kuigi kae eemaldamist on mainitud juba Hammurapi seadustes 18. sajandil enne Kristust, alustati sellega Euroopa kaasaegses meditsiinis 1748. aastal. 

1764. a. avati Tõstamaal kirikukool, kuhu käisid ka Seli ja Kastna lapsed. Pootsis kooli ei olnud. Kihelkonna kaugemate nurkade jaoks pandi ametisse rändav koolmeister. 

Juba 1771. a. hakkas Tõstamaa kivikirik nurkadest pragunema. Selgus, et kirik oli ehitatud ebakindlale pinnasele. Torn koguni varises ühest nurgast. Et kirik laiali ei vajuks, toestati seinad massiivsete tugipiilaritega. 

Kihnu saarele ehitati 1784. a. Tõstamaa koguduse abikirik. Tänaseks on sellest saanud hoopis õigeusklike pühakoda. Nimelt oli 19. sajandi keskel Tõstamaa kihelkonnas usuvahetajaid rohkem kui üheski teises kihelkonnas kogu Põhja-Liivimaal. 77% elanikest läks üle vene õigeusku, Kihnu saarel olevat usku vahetanud kõik elanikud, välja arvatud üks 84-aastane kurt sõdur. Poole sajandi jooksul asutati Tõstamaa kihelkonnas viis õigeusu kogudust: Seli, Pootsi-Kõpu, Kihnu, Tõhela-Murru ja Kastna. Iga kogudus sai oma kiriku ning Kihnu saarel kohandati õigeusklikele senine luterlik pühakoda. Usuvahetuse tõttu jäi Tõstamaa luteri kogudus väga väikeseks ja oli kaua aega majanduslikult raskes olukorras. 

Olukorra tegi raskeks ka vaimuliku ärkamise puudumine, isegi rahvuslik ärkamine jõudis siiakanti suure hilinemisega. Samuti viibis talude päriseksostmine. See-eest teadsid nii Tõstamaa kui Kihnu mehed, mida rusikatega teha saab. Pärast kirjutati see kohtumajas üles. 

Kuigi Seli kroonumõisast jagati usuvahetajatele maad, soovisid paljud inimesed siiski tagasi luteri kirikusse tulla. Ei saanud. Või kui said, tuli sellest kellelegi pahandus. 

Oreli sai Tõstamaa kirik 1850. aastal. Selle ehitas meister Schwalbenberg. Õpetaja Leziuse ametiajal, aastal 1861 muretseti Tõstamaa kirikule uus pronksist kell, mis heliseb tornis tänaseni. Kella valas Christoph Julius Seebode Riia lähedal Ükskülas ning kellal on sõnad: „Au Jumalale kõrges“. 

1863. a. kingiti kiriku 100. aastapäevaks praegune altarimaal ja kantsel. Kantsli valmistas kohalik meister Hans Greenfeldt. Maali autor on teadmata. Maalil on kujutatud üksinda laua ääres istuvat Jeesust pühitsemas leiba ja veini. Tänaseni on säilinud ka vana altarimaal, millel on samuti kujutatud püha õhtusöömaaega, kuid sellel maalil on Jeesus koos 12 jüngriga. 

Silmapaistev kirikuõpetaja oli Wilhelm Christiani. Tal tuli üle saada paljudest raskustest, mida valmistasid vene valitsusvõimud ning koguduse liikmete üleminekud õigeusku. Rasketel ikaldusaastatel kogus ta annetusi, et abistada puudustkannatajaid. 

Mõned aastad teenis Tõstamaa kogudust ka Paul Willigerode, kes kutsuti siit Tartu Maarja kogudusse oma isa tööd jätkama ning viimaks oli ta superintendent Moskvas. 

Tõstamaa kiriku uus orel pühitseti 29. septembril 1885. a. Samal aastal hakkas Tõstamaa mõisavalitseja Jakob Toots esimesena Eestis soodest põldu tegema. Kõigepealt kraavitas ta maa, siis vedas peale liivakihi, et maa hobust kannaks, ning viljakad soopõllud kasvatasid imehästi kõike, kui lina välja arvata. 

1913. aastal sündis Tõstamaal Helmest pärit karjaravitseja peres kirikuõpetaja ning luuletaja Arved Paul, kelle pojast Toomas Paulist sai hiljem Uue Testamendi professor. 

Esimese maailmasõja ajal, 6. juulil 1916 peeti Kihnu ja Seli vahel tõeline merelahing, mida julgemad suurtükipaukude peale vaatama läksid. Kolm vene laeva lasti põhja, üks pääses tulema, aga lasti pärast Tõstamaa all samuti põhja. Lahingus sai kannatada Kihnu tuletorn ja Vene võimud kasutasid juhust, et õhku lasta baltisakslastele kuulunud Waldhofi vabrik. 

1930. aastatel teenis Seli-Tõstamaa õigeusu kogudust preester Juhan Vares, kellest nõukogude ajal sai luterlik pastor Juuru koguduses, Valjalas ja Kihelkonnal. 

Kaua aega oli Tõstamaa kiriku sihvakas torn meremeeste tähtsaim maamärk Kihnu väinas. Kahjuks seisis see vesiliivpinnasel. Kui 1972. aasta suvel kaevati kiriku kõrval veetrassi, varises jaanilaupäeval kokku Tõstamaa kiriku torn koos kukega ja võttis endaga kaasa kiriku lääneseina. Varing mattis enda alla ka oreli. Õpetaja Herman Lusikas hakkas kohe prahti koristama, varingu avad kaeti ajutiselt laudade ja tõrvapapiga. Kogudus elas edasi, jumalateenistused kirikus jätkusid. 

Vana altarimaal varastati ära. Vargad lõikasid maali raamist välja. Maal saadi kätte ning restaureeriti Eesti Kunstimuuseumis. Praegu kasutatakse seda koguduse majas, mis on kasutusel talvekirikuna. 

1983. aastal pandi nurgakivi kiriku uuele tornile. Betoonist läänesein sai valmis 1991. aastal ja torn aastal 2001. Praegu on puudu veel tornikiiver ja orel. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2