Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Väike-Maarja koguduse lugu.

Lemmu muinasmaakonna võimsaim linnus rajati Äntu Punamäele juba 1. aastatuhande alguses. Virumaa serval asunud linnus mõjutas ka Järvamaa idaosa rahva elu. 1226. aastal peatus siin paavsti legaat Modena Wilhelm. 

Äntust 10 km põhja pool on Väike-Maarja, kuhu tõenäoliselt juba 13. sajandil ehitati Simuna abikirik. Esialgu oli see puuhoone, kuid 1346. aastal ehk taanlaste viimasel valitsusaastal ehitati selle asemele varagooti vormides kivikirik, mis pühitseti Neitsi Maarjale. Kuna lähenduses asus veel teinegi Maarja kirik, nimetati ühte suuremaks, ladina keeles ample, millest on tulnud Ambla koguduse nimi, ja teist väikseks ehk Väike-Maarjaks. Hiljemalt 1490. aastal oli Väike-Maarjal oma kirikuraamat. Väike-Maarja eraldus Simunast iseseisvaks koguduseks, liites endaga osakesi Ambla, Järva-Jaani ja Koeru maadest. 

Ligikaudu samal ajal, aastatel 1477 – 1479 rajati Porkuni järve äärde Tallinna piiskopi lauamõisa maadele Porkuni linnus ja linnuse siseõue kirik. Muidugi hoolitseti ka Väike-Maarja kiriku eest. 1497. a. lasi Kärsa mõisa omanik Hans Wrangel selle lausa ümber ehitada. Ilmselt kaitseotstarvet silmas pidades on kiriku müürid keskmiselt 2,4 meetrit paksud, torni läänekülg koguni 3,3 meetrit. 

Liivi sõjas sai Porkuni linnus kõvasti kannatada, kuid Väike-Maarja kirik jäi terveks. 16. sajandi lõpul teenis kogudust Johannes Luggenhausen, kes oli hariduse saanud Tallinna vaeste poiste koolis. Ka ülikoolis õppis Luggenhausen õppemaksust vabastatuna. Väike-Maarja jäi tema viimaseks tööpaigaks, sest 1603. aastal suri ta katku.  

Keeruline oli õpetaja Wolfgang Wachteliuse ametiaeg, sest ta tülitses küll sakste, küll talumeestega. Vaga köster, kes 15 aastat ametis püsis, neist viimased 8 aastat õpetaja Wachteliuse ajal, ei kannatanud välja õpetaja kaklusi ja imelikke eluviise. Köster lahkus Väike-Maarjast ning oli hiljem ametis Torma koguduses. Väike-Maarjasse ei jäänud ka Wachtelius, kes siit ära saadeti. 

Järgmine kirikuõpetaja Johann Engelhard Bender teenis pool sajandit Väike-Maarja kogudust. Siin koostas ta eestikeelse aabitsa ja revideeris Uue Testamendi tõlget. 1656. aasta sügisel oli vene sõjavägi Piibe juures laagris. Õpetaja Bender põgenes nende eest Loksale, kuid tagasi tulles selgus, et hoopis oma talupojad olid pastoraadi tühjaks teinud. 

Väike-Maarja viimane rootsiaegne kirikuõpetaja Martin Wildmann suri 1710. aastal katku. Kirik jäi Põhjasõjas terveks, kuid sõja järel oli pastoritest suur puudus. Õpetaja Gerth oli Väike-Maarjas paar aastat ja läks siis Kuusallu, õpetaja Oldekop kutsuti Tartu Jaani kogudusse, vahepeal oli Väike-Maarja hoopis Simuna kirikuõpetaja teenida. 

Sel ajal, kui Eestimaad haaras vennastekoguduse liikumine, leidus Väike-Maarja kihelkonnas vaid üksikuid ärganuid. 1753. aastal tuli Väike-Maarja koguduse õpetajaks Johann Ehrenfried Buntebarth, kes oli Tallinnas tuntuks saanud vennastekoguduse ühe juhina. Väike-Maarjas tänas ta Jumalat väikesegi edu eest, mis kuulutustööd saatis. 

Uut hoogu sai vennaste liikumine Väike-Maarjas 1819. aastal, kui ehitati Jäola palvemaja tänapäeva Kamariku küla maal. Ehitusmaterjali andis Kärsa mõis, töö tegid talupojad. Jäola palvemaja tegutses vähemalt sajandi lõpuni. Lisaks peeti sajandi keskpaiku palvetunde ka Porkunis, kuid eraldi palvemaja seal ei olnud. 

Kiltsi mõisa kirjutas ajalukku meresõitja Adam Johann von Krusenstern, kes aastatel 1803 – 1806 purjetas ümber maakera. Seejärel elas ta Kiltsis ja koostas siin oma aja parima atlase. 

Kiriku lõunapoolses eeskojas ehk sandikojas istusid pühapäeviti koguduse vaesed. Kui kirikulised läbi sandikoja saabusid, laususid nad ust avades: „Tere vaesekesed!“ ja ulatasid üle sandikakud, mis olid kodus nende jaoks valmistatud. „Jumalime! Õnnistatud olgu teie kirikuskäik!“ vastanud seepeale tänulikud vastuvõtjad. 

Aastal 1848 sai Väike-Maarja kirik oreli. Selle ehitas Gustav Normann. Hiljem on sama meister orelit täiendanud ja pill on töökorras praeguseni. 

19. sajandil ehitati kiriku kõrvale eesti kabel. Saksa kabel valmis sadakond aastat varem. 

Suur ümberehitustöö võeti Väike-Maarja kirikus ette 1873. aastal ülipopulaarse ehitusmeistri Johann Gottfried Mühlenhauseni juhtimisel. Vana gooti stiilis kirik kujundati veelgi gootipärasemaks. Lisaks sai kirik uue tornikiivri, uue altari ja kantsli ning uuenduskuuri läbisid kiriku saja-aastased pingid. 

Kevadel alanud ehitus tõi päevavalgele ridamisi üllatusi. Põhjapoolsest seinast, kiriku müüri ja käärkambri nurga lähedalt leiti vöö kõrguselt kolm pealuud seina sisse müürituna. Kui siis kiriku lõunaküljelt vana ja viltune sandikoda ära lammutati, leiti müüri seest terve surnukeha püstises asendis, kirstust ei jälgegi. Viimaks leiti kiriku põranda alt kaks muumiat. 

Koguduse ohvrimeelsus aitas tööd peagi lõpule viia ja septembris pühitseti renoveeritud kirik. Kulus veel aastakümneid kuni kirik sai uue altarimaali. Selle valmistas 1902. aastal Ernst Friedrich von Liphart. Maalil on kujutatud kutsuvat Kristust, kes ütleb (Mt 11,28): „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ 1904. a. kingiti kogudusele vitraažaken pildiga Jeesusest, kes õnnistab lapsi, all sõnad (Mk 10,14): „Laske lapsed minu juurde tulla!“ 

1873. avati Väike-Maarja kihelkonnakool. Sajandi lõpul, mil kooli juhatas luuletaja Jakob Tamm, oli siin tema õpilaseks Anton Hansen Tammsaare. Jakob Tamm tõlkis kirikulaule, mida siiamaani kogudustes lauldakse. Näiteks „Päev käes, oh vennad, ärgakem“ või „Jeesuele, Jeesusele tahan laulda ma“ või „Kõik, mis ette võtad sa, Jeesusega alga“. 

20. sajandi sõjad Väike-Maarja kirikule kurja ei teinud. Oktoobripöörde järel pääses kirikuõpetaja vaid ähvarduste ja lühiajalise kinnipidamisega. 1918. aasta jõululaupäeval oli kirik puupüsti rahvast täis. Aasta lõpul soovisid kommunistid kirikus oma koosolekut pidada, aga üks naine, nende kohapealne juht, keelas selle ära. 

4. veebruaril 1929 sõitis kirikuõpetaja Paul Eberhard Porkuni valda piiblitundi pidama. Tagasiteel kutsuti teda ühte tallu last õnnistama. Tuisu tõttu eksis ta teelt ja läks saanist välja teed otsima. Sügavas lumes sammudes langes ta korraga maha. Kaasas olnud ametivend ruttas talle appi, kuid teel Porkuni poole üle järve jää heitis vanahärra hinge. 

Järgnevalt teenis Väike-Maarja kogudust õpetaja Johannes Hiiemets. Kui Rõuge koguduse õpetaja Valter Viks vabadussõjalaste liikumises osalemise eest süüdi mõisteti ja ametist vabastati, suundus Hiiemets asetäitjana Rõugesse, lootes seal peagi valituks osutuda. Kuna valimisteni oli ta vormiliselt Väike-Maarja koguduse õpetaja, ei saadud siin veel uut kirikuõpetajat valida, vaid Hiiemetsa eemalviibimise ajaks tuli leida asetäitja. Selleks leiti Valter Viks. Asjaajamine venis üle aasta, kuid õnnetuseks ei kogunud Hiiemets Rõuges küllalt hääli ja pidi Väike-Maarjasse tagasi tulema. Asetäitjat Viksi polnud enam tarvis, kuid lühikese ajaga oli ta leidnud palju poolehoidjaid. Üles kerkisid pinged, mida Hiiemets lahendama pidi. Aega selleks oli vähe, sest algas Teine maailmasõda ja õpetaja Hiiemets arreteeriti. Ta suri vangilaagris. Õpetaja Viks põgenes Läände ja teenis hiljem eesti kogudust Chicagos. 

Terve Nõukogude aja, kokku 50 aastat teenis Väike-Maarja kogudust õpetaja August Laumets. Talle pakuti küll muid ja tulusamaid töökohti, kuid ustavalt jäi ta oma kutsumuse juurde kuulutada Jumala Sõna. Abikaasa ja tütar teenisid koguduses kaasa orelimänguga, õpetaja Laumets ise armastas mängida viiulit. August Laumets on maetud Väike-Maarja kiriku kõrvale. 

8. septembril 2006 avati kirikus paekivist kõrvalaltar, mille pealiseks on tõenäoliselt endine altarilaud aastast 1346. 

8. augustil 2010 kihutas äikesetorm üle Eesti. Väike-Maarjas puhus tuul 36,5 m/s. Kiriku tornikiiver lendas eesti kabeli peale ja lõhkus ka kiriku katust. Kuigi kabel sai tugevasti kannatada, jäid terveks seal asunud kaks kirstu. Kiriku uue tornikiivri pühitses peapiiskop Andres Põder 1. juulil 2012. Torni tipp ulatub 61,1 m kõrgusele.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.