Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Vaivara koguduse lugu.

Vaivara kihelkond ulatub Soome lahest Peipsi järveni. See on muistse Alutaguse ehk Jõhvi kihelkonna idapoolne osa vastu Narva jõge. 13. sajandil kujunes Narva jõgi piiriks Eesti ja Venemaa vahel. 14. sajandil algasid Narva linnuses suuremad ehitustööd. Jumala Sõna kuulutati Jõhvis, seejärel ka Narva Jaani kirikus ja lisaks kabelites, mida katoliku ajal ehitati suurematesse küladesse. Puust kabelid olid Arumäe ehk Samokrassi külas ja Sirgala-Kõrve metsas, pärimuse järgi ka Auvere külas. 

16. sajandil oli Vaivaras Narva Jaani koguduse abikirik. Nimetus „Laagna kogudus“ tuleb sellest, et Vaivara mõis asus varem Laagnas. Oma kirikuõpetajad on Vaivaras olnud hiljemalt 1623. aastast saadik. 

Rootsi ajal, 1641. a. arvati Narva koos Vaivaraga Ingerimaa koosseisu. Samal ajal lahutati Vaivara kogudusest Härmamäe ehk Hermanni mäe piirkond, mis anti Narva eesti koguduse õpetaja teenida. Hermanni kiriku pühitses 1642. aastal Alutaguse praost ja Narva rootsi koguduse õpetaja Eric Falck. Jumalateenistusi pidasid uues pühakojas Narva eesti koguduse õpetajad. Nii Hermanni kui Narva eesti kogudus olid väikesed, aga koos tulid nad majanduslikult paremini toime. 

Kümme aastat hiljem liideti Narva eesti kogudus Narva soome kogudusega ning Hermanni kogudus sai kohapeal oma õpetaja, kelleks oli Simon Schlettherus. Kauaks ta siia ei jäänud, 1656. a. kutsuti Schlettherus Järva-Jaani koguduse abiõpetajaks ja Hermanni kogudus liideti taas Vaivaraga. 

Sõjad on Vaivarast sageli üle käinud ja palju kurja teinud. 1657. aastal põletati Vene-Rootsi sõjas maha Vaivara puust kirik, mis tuli jälle uuesti üles ehitada. Põhjasõja ajal põgenes õpetaja Jacob Gnospelius Tallinnasse ja õpetaja Johannes Govinius küüditati Vologdasse. 

Vaivara kivikiriku esimesed kavandid valmisid 1769. aastal, kuid kolm aastat hiljem tehti uued joonised. Ehitus sai teoks Laagna ja Vaivara mõisniku Karl von Sieversi abiga. Vaivara Maarja kirik pühitseti 10. juulil 1776. Uus kirik püstitati mäe otsa, vana asus mäe kõrval, mõnikümmend meetrit pastoraadist eemal. 

Uue kiriku ehitamine oli kiiduväärt tegu, kuid riigivõimu silmis oli õpetaja Johann Gottfried Dietrichil suuremaid teeneid. Nimelt teenisid tema kuus poega Paul I ajal sõjaväes ning keiser määras isale selle eest isikliku vanaduspensioni. Siiski oli õpetaja Dietrich ametis surmani. 

Järgmine õpetaja Samuel Gottlieb Schultz paistis silma harrastusbotaanikuna. Otto Wilhelm Masingu sõnul lubanud Schultz koostada Vaivara taimede eestikeelsete nimede loendi. 

Kõige kauem on Vaivara kogudust teeninud õpetaja Friedrich Wilhelm Scholvin – tervelt 54 aastat. Tema vaktsineeris Vaivara inimesi rõugete vastu ning sai selle eest 1840. aastal Peterburi Vaba Ökonoomilise Sotsieteedi kuldmedali. 

Hermanni abikirikut nimetati Peetri kabeliks, rahvasuus Peeterristi kirikuks. Ka siin oli kaua aega puukirik. Klassitsistlikus stiilis kivikiriku lasi Peeterristile ehitada kohalik paruniproua Dorothea von Arpshofen, kelle vana-vanaonu oli kunagine Vaivara koguduse õpetaja Jacob Gnospelius. Kiriku lasi Dorothea ehitada oma abikaasa Karl Georg von Arpshoveni mälestuseks. Kirik valmis aastatel 1808 – 1809. 

Peeterristi vana kabel jäi alles ning seda hakati edaspidi kasutama palvemajana. 

Vaivaras algas vennastekoguduse ärkamine 1819. aastal. Juba 1823. a. oli Perjatsi külas puust palvemaja. Palvetunde pidas seal kohalik köster Jakob Masing, kes oli Tartumaalt Maarja-Magdaleena kihelkonnast pärit Kaiavere möldri poeg. Vennastekoguduses seadis ta ametisse ülevaataja härra Genge. 

Perjatsi palvemaja oli Vaivara kirikust umbes kolme versta kaugusel. Palvemaja külastati elavalt ja vennastekogudus kasvas. Kuigi jumalateenistuste ajal palvemajas ettelugemisi ei peetud, leidus siiski neid, kes jätsid kirikusse minemata ja tulid otse palvemajja. 

1833. aastal olid palvemajas Jakob Masingu abilisteks Laagna talupojad Kaldi Jüri ja Levo Jaan. Aastal 1886 oli palvemajas juba seitse ettelugejat. 

Aastal 1863 ehitas Narva raehärra William Richard Gendt kabeli Merikülla. Uut pühakoda kutsuti Metsakabeliks ning jumalateenistusi peeti siin ainult suvel. Kabeli püstitamise aastat võibki pidada Meriküla suvituskoha algusajaks. Aastal 1877, kui Gendt suri, püstitati kabeli juurde tema kui Meriküla kuurorti asutaja auks mälestussammas. Meriküla kabelis andsid kontserte Heino Eller ja Miina Härma ning puhkuste ajal paljud teisedki tuntud muusikud. 

Juba 14. sajandil töötas Narva lähedal Kreenholmi saarel saeveski. 1823. a. oli siin kalevivabrik, mis ehitati hiljem ümber linaketramis- ja kudumisvabrikuks. 1857. a. alustas tööd Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuur. Töölisi tõi käitis kokku lähedalt ja kaugelt. Aastal 1881 alustati Kreenholmi tööliste jaoks Narva Aleksandri kiriku ehitust. Krundi kinkis Joala mõisa omanik. Kirik pühitseti 28. mail 1884. 

Narva-Jõesuu suvituspaik muutus nii rahvarohkeks, et Vaivara õpetaja hakkas seal jumalateenistusi pidama. 1900. a. sai Narva-Jõesuus valmis Vaivara koguduse abikirik, kuid juba kolme aasta pärast sai sellest iseseisev kogudus. 

20. sajand tõi Vaivara kogudusele ületamatuid raskusi. Vabadussõja ajal põgenes koguduse õpetaja Ernst Frese küll rinde eest, kuid kommunistid said ta Riias kätte ja tapsid ta seal. Vaivara kirikul läks paremini. Viiskümmend pommi, mis pühakoja pihta sihiti, läksid kõik mööda. 

1920. aastatel kurdeti koguduse elu loiduse ja ükskõiksuse üle. 1931. aastal oli kogudus majanduslikus kitsikuses. Aasta hiljem otsustas Peeterristi rahvas Vaivara kogudusest lahkuda ja iseseiva koguduse asutada. Oma kirik oli neil ammuilma olemas, aga puudu olid köster, kirikuõpetaja ja pastoraat. Oma õpetaja sai Peeterristi alles 1939. aastal ja sedagi vaid kolmeks aastaks, misjärel Peeterristi taas Vaivaraga liideti. 

Eesti Vabariigi päevil teenis Vaivara kogudust Leo Treumann. Kui ta 15 aastat oli ustavalt kogudust teeninud, tahtsid tema abikaasa ja mõned koguduse naisliikmed kinkida talle kuldristi ja viisid selleks läbi korjanduse. Ilusast mõttest sündis paraku palju pahandust. Selgus, et korjanduseks puudus korrakohane luba. Politsei konfiskeeris ülekullatud hõbedase risti ja selle ostmisest üle jäänud raha, Jõhvi jaoskonnakohtunik mõistis agaratele daamidele trahvid ning rist ja raha anti üle Vaivara koguduse nõukogule. 

Eesti iseseivudes tabas usuline ükskõiksus ka Vaivara vennastekogudust, mille palvemaja jäi tühjana seisma. 1940. aastal muutsid vene sõdurid selle kinoks, 1942. a. ostis laguneva hoone ära talumees, kes juba varem oli palvemaja heinaküünina kasutanud. 

Õpetaja Treumann lahkus 1939. aastal perega Saksamaale, teenis sealseid kogudusi ja hukkus koos abikaasaga autoõnnetuses 1963. aastal. 

1941. aasta sõjamöllus sai kannatada Vaivara kiriku torn, purunes katus ja osaliselt lagi, kahju oli oreli hävimisest. Kõigele vaatamata peeti kirikus jumalateenistusi edasi. Varisemisohtlikuks muutunud tornikiivri lammutasid koguduse mehed ära. Noore ja energilise õpetaja Raimund Peikeri eestvõttel asuti kirikut korda seadma. Remonti toetas Türsamäe õlitööstus. Rudolf ja Eduard Kriisa ehitasid Vaivara kirikule 1943. aasta jõuluks uue oreli. 

Kahjuks oli hullem alles ees. Kirik oli Vaivaras esimene hoone, mida venelaste mürsk 1944. aasta veebruari alguses tabas. 1944. aasta nelipüha laupäeval lasti õhku Peeterristi kirik. Suvel peeti Vaivara lähedal ränkraske Sinimägede lahing. Sõjategevuse käigus õhkasid saksa väed Vaivara kiriku. Vaivara on ainus Eesti kihelkond, mille nimelist kogudust täna enam olemas ei ole. 

1950. aastatel avati Vaivara kiriku kohal kruusakarjäär teede ehituse tarbeks. Seetõttu pole alles enam küngastki, mille otsas kirik seisis ega surnuaeda kiriku ümber. Maantee õgvendamise järel kulgeb Tallinn-Narva maantee nüüd üle Peeterristi kiriku asukoha. Meriküla kabel viidi 1960. aastate algul Narva-Jõesuusse. 

27. detsembril 1995 pidas Jõhvi koguduse õpetaja Vaivaras esimese sõjajärgse jumalateenistuse. Endise Vaivara kaupluse ülakorruse väikeses ruumis kuulati jutlust ja lauldi üheskoos lapsepõlve jõululaule. Aastal 2008 tähistati mälestustahvlitega nii Vaivara kui Peeterristi kirikute asukohad.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.