Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Viru-Jaakobi koguduse lugu.

Lemmu muinaskihelkond jagunes 1220. aastatel Simuna ja Viru-Jaagupi kihelkonnaks. Simunast eraldus omakorda Väike-Maarja ning Viru-Jaagupi põhjaosa napsas endale Rakvere kihelkond. Erinevalt ülejäänud Virumaast kõneldi Lemmus keskeesti murret. Vanimad jäljed Viru-Jaagupi asustusest on Nurkse ja Roela linnamäel. Mõlemad pärinevad esimese aastatuhande teisest poolest. Näib, et Viru-Jaagupi asustati suhteliselt hilja. Lemmu keskne linnus võis asuda hoopis Äntu Punamäel, hilisema Väike-Maarja kihelkonna mail. 

13. sajandil ehitati kirik Võhu külla. Sealt viidi pühakoda üle Kehalasse, mis oli piirkonna suurim küla. Kehala kirikut on mainitud 1345. aastal. 

1427. a. korraldas Rakvere foogt uue kiriku ehitust Rõhu külas. Ehitusmeistriks kutsus ta Andreas Kulpsu, kes oli Tallinnas töödega silma paistnud. Viru-Jaagupi kirikul on tõepoolest Tallinna selleaegsete kirikute ehitusviisiga märkimisväärselt palju ühist. Kirik Rõhu külas pühitseti apostel Jaakobusele ning püsib oma kohal tänaseni. Vähemalt neli korda (1453, 1473, 1482, 1504) on ordumeistrid Jaagupi kirikule maid kinkinud. Õieti oligi Jaagupi kirik Rakvere linnuses asunud Maarja koguduse abikirikuks ja kuigi Jaagupis oli kohapeal oma hingekarjane, oli ta siiski Rakvere Maarja koguduse abiõpetaja staatuses. 

Pärast seda, kui rootslased 1581. aastal Virumaa vallutasid, teenis Viru-Jaakobi kogudust Haljala õpetaja Conrad Lapicida – mees, keda peeti oma aja kuulsamaks ja paremaks jutlustajaks siin mail. Alates 1598. aastast teenis Viru-Jaakobi kogudust soomlane Simon Päss, kelle vend oli samas köstriks. Arvestades kui vaene ja vilets oli Poola-Rootsi sõdade aeg, pidas õpetaja Päss kaua vastu. Läbi ajaloo on Viru-Jaagupit iseloomustanud kirikuõpetajate suhteliselt pikad ametiajad. Eriti rootsi ajal oli see haruldane. 

1639. aastal parandati sõdadest räsitud pühakoda. Õpetaja Andreas Lundius kirjutas luuletusi ja tõlkis laule. Ühe tema tõlgitud laulu võime leida Stahli lauluraamatust (1637). Pärast Lundiust teenis Viru-Jaakobi kogudust õpetaja Johann Christoph Selmerus. Tema tõlkis eesti keelde Matteuse evangeeliumi.

Kirjamees oli ka Viru-Jaagupi viimane rootsiaegne vaimulik Christian Kelch. Aastal 1699 pani ta kirja hulga sõjaendeid. Sõda tuligi. Muuhulgas Kelchi eestvõttel kogunes suur hulk Viru-Jaagupi talumehi koos Simuna, Kadrina ja Haljala meestega juba 1700. aasta septembris Sämi jõe äärde, et vaenlasele vastu seista. Septembris 1703 rüüstasid venelased kahe päevaga kogu Viru-Jaagupi kihelkonna. Kelchi sõnul ei jäänud kirikumõisast üle mitte lautagi ega aiateivast. Kirik süüdati seestpoolt. Põlesid kantsel ja naistepoole pingid, ent seejärel kustus tuli iseenesest. Tuld tehti ka võlvide peal, kuid Jumala hoidmisel kustus seegi ja nii jäi kiriku katus alles. Lõhkuda suudeti käärkamber, altar ja kiriku aknad. Kogudus ehitas oma õpetajale uue elumaja ja rehe, kuid aastal 1708 tegi vaenuvägi kõik jälle tuhaks. 16. augustil 1708. aastal peeti Vinni ja Pajusti vahel Põhjasõja viimane lahing Eestis. Oktoobris 1710 sai Christian Kelch kutse Tallinna Niguliste koguduselt, kuid ametisse ei jõudnud ta seal astuda, sest katk viis ta enne hauda. 

Viru-Jaakobi kogudust teenis edasi Carl Philipp Kniper. Nagu kaks eelmist vaimulikku, nii tuli temagi siia Järva-Jaanist. Kniper läks edasi Vaivarasse. 

Järgmine õpetaja Axel Julius Herlin oli pietistliku Halle ülikooli haridusega ja Bengt Gottfried Forseliuse õepoeg. Tema ajal parandati kirikut ja ehitati üles kõik sõja ajal hävinud hooned. Herlin kirjutas luuletusi ja tõlkis prantsuse ja saksa keelest rootsi keelde pietistlikku kirjandust. Ta suri veidi enne kui üle Eesti levis vennaste ärkamine. Viru-Jaagupisse jõudis ärkamine hilinemisega. Õpetaja Wetterstrand kurtis, et rahval on kirikusse pikk maa tulla ja teed on viletsad. Olukord näis lootusetu, kuna inimesi hoiti nii kõvasti töö küljes, et vaba päeva ei jäänud. Hingeharimise puudujääkidest andsid tunnistust joomine, abielurikkumine ja kaklused.

Olukord paranes alles 19. sajandil. Kihelkonna kaugemas nurgas Tudulinnas oli juba Herlini ajal ametis oma köster ja 1766 ehitati sinna abikirik. Aastal 1809 ehitati Tudulinna köstrimaja külge vennastekoguduse palvemaja. Aastal 1820 ehitati Roela koolimaja ning kaks aastat hiljem hakati ka seal palvetunde pidama. Roela koolmeister Jago Maddis oli pärit pikema vennastekoguduse traditsiooniga Torma kihelkonnast. Aastal 1829 sai Tudulinna palvemajast ametlikult vennastekoguduse Virumaa keskus. 

Viru-Jaagupi ärganud kuulusid esialgu Rakvere vendade hulka. Alles siis, kui Kambja talupoeg Luiga Jaak ehk Jacob Schwan 1828 Viru-Jaagupisse köstriks tuli, sündis eraldi Viru-Jaagupi vennastekogudus. Alates 1838. a. oli neil kiriku lähedal oma palvemaja. Koostöö pastor Hörschelmanniga sujus hästi – oli ta ju ise vaga köstri siia kutsunud. Kusjuures Jacobi pojast Johannes Schwanist sai hiljem Eesti esimene baptist. 

Aastal 1867 puudutas Viru-Jaagupit Iisaku koguduse taasasutamine. Nimelt arvati sel aastal Oonurme, Tudulinna ja Rannapungerja ümbrus uue koguduse teenimispiirkonda. 

Aastatel 1877 – 1878 ehitati Viru-Jaagupi kirik hulga suuremaks. Vana torn, mida küll pikne, küll tormituul olid rikkunud, kuid mis ikka ja jälle ära oli parandatud, kisti nüüd maha. Pikihoone ehitati kahe travee jagu pikemaks ning uus torn sai 48 meetrit kõrge. Kirikus säilitati vana ehituslaad, kuid väljast kujundati pühakoda neogootilikuks. 

1879 värviti pingid ja ehitati uus altar. Aasta hiljem sai valmis altarimaal Jeesusest, Maarjast, Joosepist, karjastest ja inglitest. See on Sally von Kügelgeni valmistatud koopia Itaalia meistri Correggio teosest „Püha öö“. Maalist allpool on alles varasem altarimaal Kristusest leiva ja karikaga. Selle maalis Carl Sigismund Walther, koguduse eelmise õpetaja isa. 

1893. a. sai Viru-Jaagupi kirik uue oreli. Selle ehitas oma viimase pillina Tallinna meister Gustav Normann. 

Kiriku ümberehituse aegu teenis kogudust Hugo Wilhelm Hoffmann, üle-eelmise kirikuõpetaja Friedrich August Hörschelmanni tütrepoeg. Vaatamata sellele, et Hoffmann oli lugupeetud mees, langes ta jultunud kurjategija ohvriks. Nimelt käis üks Küti valla halva kuulsusega noormees pastoraadis ning avaldas seal inetul moel oma usuvastaseid mõtteid. Mõni päev hiljem tuli ta uuesti ja teatas, et tahab armulauale tulla. Kirikuõpetaja selgitas, et enne ei saa, kui ta pole kahetsenud oma teotavaid sõnu Jumala ja Kristuse kohta. Noormees ei tahtnud sellest midagi kuulda, vaid lahkus sajatades. Ööl vastu 15. jaanuari 1904 tulistas ta kirikuõpetajat läbi akna. Noormees mõisteti mõrtsukatöö eest vangi. 

Järgmiseks kirikuõpetajaks kutsuti Hugo Wilhelm Hoffmanni onupoeg Arthur Hoffmann. Tema ajal tegutses vennastekogudus Küti palvemajas. 1912 ostis kogudus uue ja suurema tornikella, mis valati Riias Schwenni tehases. Eelmine kell oli valatud 1853. 

Vabadussõja ajal jäi Viru-Jaagupi mõneks ajaks punaste kätte. Öösel vastu 1. jaanuari 1919 tungisid kommunistid kirikusse, mütsid peas ja plärud hambus ja nimetasid pühakoja rahvamajaks. Rätsep Laasberg kuulutas kantslist kõigile vabadust ja viis soldatit olid püssidega kaitseks tema ümber. Kirikuõpetaja oli Tallinna põgenenud, kuid köstri said punased kätte, et teda pilgata. Eesti rahvaväe lähenedes tuli punastel põgeneda. Viru-Jaagupi Vabadussõja mälestussammas avati 24. juunil 1923. 

1922. a. rajati Tudu surnuaed, kaks aastat hiljem pandi seal nurgakivi abikirikule ning 1927. a. oli Tudu kiriku pühitsemine. Kümme aastat hiljem soovis Tudu kogudus iseseisvaks saada. Vähe sellest, Peressaare uusasundusse oli juba abikiriku kruntki välja vaadatud. Iseseivaks Tudu kogudus sai, kuid Peressaare kiriku ehitusega alustada ei jõutud. 1. detsembril 2004 liideti Tudu kogudus taas Viru-Jaagupiga. 

Teise maailmasõja ajal, eel ja järel teenis Viru-Jaakobi kogudust Jaan Kiivit vanem. Ta läks siit Tallinna Jaani kogudusse ja valiti EELK peapiiskopiks. Nõukogude ajal rajati ühismajandite keskused Vinni ja Pajustisse, elu Jaagupi kiriku ümber jäi vaiksemaks. 

34 aastat teenis kogudust õpetaja Madis Oviir. Kirjandusmuuseumile saatis ta 6000 lehekülge rahvaluulet. Lisaks oli tal suur piiblikogu ning elu jooksul avas ta ja pani üles 21 ausammast. 

Nõukogude aja lõpul pandi kiriku tornikiivrile plekk-katus, kuid tööd tehti lohakalt ja katus hakkas läbi jooksma. Aastal 2007 sai tornikiiver uue haavapuust kimmkatuse. 13. juunil 2021 pühitses peapiiskop emeeritus Andres Põder kiriku seinal kolm mälestustahvlit 1949. aasta märtsiküüditamise ohvrite nimedega. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.