Maikuu tsitaate
Usun, et koguduste taastusravi ja sotsiaalne ning vaimulik rehabilitatsioon koroonakriisist väljumisel sõltub paljuski sellest, mil määral meie teenimises, vaimsuses ja elus on elavat kirge, leidlikkust, originaalsust ja kütkestavust nii meie endi kui kõrvalseisjate jaoks.
Marko Tiitus | Eesti Kirik 11.05.2022
On väga kõnekas, et just see, kuidas ma suhtlen teiste inimestega, on võetud esimeseks näitajaks uuest loomusest Kristuses!
Jumalat otsitakse ja Jumal leitakse. Üks otsija meenutab hiljem: “Mul oli Jumalale miljon küsimust, isegi süüdistust ja õpetust, mismoodi ta maailma paremini juhtida võiks. Aga kui ma ta leidsin, siis kadusid kõik need ära.
Ja võib-olla just selles ongi Ukraina sõja suurem mõte ja Jumala plaani sisu, et astudes välja sõda õnnistava Moskva kiriku vastu taasleiame endid kui Euroopa tsivilisatsiooni.
Mu isa mittereligioosse inimesena oli siiski üsna veendunud, et teda aitasid sõjastläbi tulla tema uskliku emaigapäevased palved. Nendes palvetes kajastus kogu looduses levinud hool järglaste eest, samuti inimlik, mõistuse ja südame jõuga tunnetatud emaarmastus. Ning palve Jumala poole, kõrgemal vaimsel tasandil väljendatud hool. Jah, inimeste või isegi kogu loodu vahel võib olla sidemeid, millest me täpselt ei tea, ehkki omame aimdusi.
Suhtes me sünnime, suhetes läheme katki ja suhetes ka paraneme ning lõpuks uinume ülestõusmise lootuses igavikku ja meid jäävad meenutama suhtejäljed.
Avatus usukaaslastele ja ümbritseva maailma vaatamine avatud silmadega, enesekriitika ning valmidus õppida aitab rasketel hetkedel ikka vaimselt edasi.
Jeesuse suure reede kannatusi on vahel võrreldud last ilmale toova ema sünnitusvaludega: ema on valmis taluma valu, et laps võiks ilmale tulla ja elada, Jeesus kannatas ja oli valmis surema, et võiksime tema läbi igavese elu pärida.
Piibli esimeses loomisloos annab Looja inimesele valitseja rolli maise üle. Kahjuks on seda tõlgendatud absoluutse võimu saamisena ressursimahuka ületarbimise õigustamiseks. Looja annab, meie tarbime. Ometi tõdes Looja iga loomisteo järel, et hästi tuli välja: mere ja maa, taimede, kalade, lindude, metsloomade ja inimese kohta. Kui inimene pandi seda kõike valitsema, siis anti talle vastutustunne. Vastutustundest loobumine on nüüd muutunud meie suurimaks patuks.
Elamine Jumala lapsena muutuvas maailmas nõnda, et hinges on rahu ja südames on armastus Jumala ja ligimeste vastu, kõlab paljude jaoks justkui muinasjutt, kuid on parim viis kuulutada evangeeliumit.
Taevaminemine on eri traditsioonides mitmetähenduslik. Oluline on, et tähtis ei ole, kuidas see toimus, vaid, et see toimus. Selle püha tähenduses on midagi sellist, millest meil tänapäeval jääb puudu – oleme suutelised mingit sündmust või nähtust kirjeldama, seda isegi mõõtma ja salvestama, kuid pole võimelised tähendust omavat järeldust tegema.
See, kuidas kirik suhtub inimestesse, näitab, kes me oleme.
Vaim nagu tuul võib puhuda oma äranägemist mööda seal, kus ta tahab. Kuid selleks, et ta toimiks meie elus, tuleb meil nagu laeval heisata purjed, et võiksime liikuda vajalikus suunas. Kui me purjesid ei heiska ning Jumala vaimu otsekui tuule abil edasi ei liigu, võime jääda oma elulaevukesega triivima ning sattuda karile.
Rõhutatud on, et anda tuleks seda, mida küsitakse. Abivajajad teavad kõige paremini, millest on puudus ja millest tuleb abi. Kindlasti on ka asju, mida hädasolija ei oska küsida. Jeremija palvetas: Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi.”
Kas on lootust maailmas, mis on vajumas vaimupimedusse? Ma ei tea, kuid ehk algab tajumoonutuse surnud ringist väljumine oma mina salgamisest (Mt 16:24)? Ehk on lootust alandlikus loobumises, mis väljendub apostel Pauluses sõnades: „Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast. Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele, sest igaühel on kanda oma koorem.“ (Gl 6:3–5)
Et seisadki Kõigekõrgema ees täpselt sellisena, nagu oled, ilma ilustusteta, teeskluseta, taandumisvõimaluseta, ilma teadmiseta, mis tuleb, usalduses, ja kõik on ühtaegu selge ja lihtne. Looduse ilu katarsis võib mõjuda kui pöördumis- või ilmutuskogemus religioonis.
Küla on keset kirikut, kui inimesed elavad Jeesuse juures nii, et ühtegi ei jäeta maha ega tõugata välja. Selles on meie tugevus ja jõud ka kõige karmimatel aegadel.
Olen hakanud mõtlema, et kas raskete palvete täitmine ongi lõppeks nii väga oluline. Võib-olla peaksime pigem õppima Jumala ees vaikima kui midagi paluma.
