Läinud nädala lõpus tähistati Vormsi saarel traditsiooniliselt olavipäeva (Püha Olavi päev on 29. juulil). Vormsi Püha Olavi koguduse õpetaja Ants Rajando kommenteeris ajalehele Lääne Elu, et seekordne kiriku- ja kultuurisündmus sai peetud renoveeritud kirikus uue katuse all. Ta selgitas, et vana katus lasi sademeid läbi ja selle all olevad puitkonstruktsioonid olid saanud niiskuskahjustusi. Need hädad said kõik tänavu kõrvaldatud.

29. juuli keskpäeval teenisid Vormsi Püha Olavi kiriku taaspühitsemise 32. aastapäeva missal piiskop Tiit Salumäe, Lääne praost Kaido Saak ja Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson. Piiskop Salumäe peatus oma jutluses Norra esimese kristliku kuninga ja hilisema pühaku Olavi taasavastamisel, milles on suured teened Norra Suursaatkonnal Eestis. Vaimulikul on eredalt meeles 1990. aasta taaspühitsemise sündmus, selge ime, millest saarelt lahkuma sunnitud inimesed ei söandanud unistadagi: „Vormsi kirik taaspühitseti kolme piiskopi poolt. Selleks oli ka eriline põhjus – vormsilased olid enne lahkumist saarelt selle kiriku välja pühitsenud. Ilmselt ei olnud neil lootust, et kord saab pöörduda tagasi oma kodusaarele ja normaalset elu jätkata.“

29. juulil 1990 toimetasid pühitsemistalituse EELK peapiiskop Kuno Pajula, Stockholmi piiskop Henrik Svenungsson ja Porvoo piiskop Eerik Vikström. Kaasa teenis ka nüüdne piiskop Tiit Salumäe, kes toona kinnitati Vormsi koguduse hooldajaõpetajaks. Ajaloolise pühakoja taaspühitsemine tähistas poole sajandi pikkuse kultuurikatkestuse lõppemist ning see sündmus leidis ka laialdast meediatähelepanu, osutas Salumäe. Ta meenutas jutluses ka Vormsi kiriku ja koguduse kaitsepühakut: „Püha Olavi eluaastad olid 995-1030. Ta oli Norra kuningas aastatel 1015-1028. Olav oli väga tark mees ja siiras oma kavatsustes. Ta oli andekas luuletaja, võimekas poliitik ja sõjalise strateeg. Alguses läkski kõik nii nagu ta planeeris. Temast sai esimene üleriigiline kristliku usu vastu võtnud kuningas. Juhtides jõuliselt kogu riiki, rajas ta haldusliku võrgustiku ja seadusliku süsteemi, mis hoidiski riiki koos. Ta käis paljudel misjoniretkedel riigi nendes paikades, kuhu ristiusk veel jõudnud ei olnud. Nähes ristiusus Norras tulevikku ehitas ta kirikuid ja pühitses preestreid. Tema jaoks oli olulised kristliku perekonna ideaalid.“

Riigis oli ka rahulolematuid, kes püüdsid valitsejat kulutada, nii et töö pidi lõpuks põgenema. Salumäe meenutas: „Viimase aasta veetis ta oma väimehe Jaroslav Targa juures Kiievis. See linn oli kasvanud Ida-Euroopa vaimseks keskuseks. 1030. aastal pöördus Olav tagasi Norrasse, et uuesti võtta võim. 29. juulil toimus otsustav lahing kus Olav langes. Tema keha toimetati Nidarosi linna, kus praegu on Norra peakirik. Peagi hakkasid toimuma imed. Päikesevarjutus lahingu ajal andis sõnumi Taeva vihast ja tähendas, et Stiklestadile langes nagu Kolgata vari, kui „pimedus oli keset päeva“. Olavi haud avati rohkem kui aasta pärast ta surma, ning piiskop kuulutas ta rahva poolehoiu tulemusena pühakuks.“

Piiskop lisas veel, et Olav on talupoegade, meremeeste, rändavate kaupmeeste ning linnaelanike kaitsepühak, monarhia kaitsja ja vaesuse vastu võitleja. Norra vapil olev kirves, mida lõvi hoiab, on Püha Olavi märtrikirves. Pühale Olavile on pühendatud Tallinna kõige kõrgema torniga Oleviste kirik. Läänemaal on Püha Olavi kirik Nõval ja Vormsil.

Vormsil jagus olavipäevaga seonduvalt kultuuriüritusi ka veel järgmisse päeva: olavipäeval toimunud Vormsi talumuusemi fikal vesteldi kultuuriteemadel ning kõlas vormilaste talharpa ning Rootsi päritolu nyckelharpa muusika, kirikus andis kontserdi vaimulik rahvalauluansambel Triskele, Laupäeval peeti Rälbys laata ja toimusid autode orienteerumine ning kultuuriloolised ekskursioonid.

1