Peapiiskop Urmas Viilma ettekanne keskendus ajavaimule ja ajatutele väärtustele

Peapiiskop Urmas Viilma ettekande teemad olid sõda Ukrainas, energia- ja majanduskriis, monumentide teisaldamine, rahvaloenduse andmed ja EELK enda statistika, rõhuasetused koguduste igapäevasel majandamisel ja tulevikuperspektiivid.

Oma sõnavõtus puudutas Urmas Viilma esmalt kriise – energia- ja majanduskriisi, mis panevad tõsiselt vaatama olevikku ja arglikult kavandama tulevikku, aga ka sõda Ukrainas, mille lõppemise pärast kogudused jätkuvalt palvetavad. Ta tundis heameelt, et kogudustelt ja kogukondadelt on saadetud sõjas kannatanud inimestele reaalset abi. Ta tutvustas ka värsket raamatut “Rahu poole”, mille on kahasse välja andnud EELK Konsistoorium ja SA Eesti Diakoonia. Trükis annab EELK tegevusest sõjaohvrite abistamisel lähema ülevaate. Lähiajal tõlgitakse raamat ka inglise keelde.

Just täna, 23. novembril on Riigikantselei lubanud avaldada punamonumentidest, millest osa tuleb avalikust ruumist eemaldada. Praegustel andmetel on riiklik komisjon lubanud alles jätta 78 monumenti. Osa mainitud monumentidest asub ka kirikute juurde kuuluvatel maa-aladel ja kalmistutel.

Peapiiskop märkis, et üks kirikuid, kus monumendid võiks omavahel sõda pidada, on Tallinna Toomkirik, kus on läbi aegade küsimusi ja diskussioone tekitanud nii baltisakslaste ülemvõimu sümboliseerivad vappepitaafid, kunagiste Rootsi valitsejate monogrammid ja kahe peaga kotkas altari kohal.

Eelmise võimu sümbolid on alati järgmist võimu häirinud, tõdes peapiiskop. Alfa ja oomega kõrval pudenevad mööduvate aegade sümbolid aga põrmust – kiriku esmane ülesanne on siiski aegade üleselt kuulutada evangeeliumi, tõdes ta.

Rahvaloenduse statistilistest andmetest tõi Urmas Viilma välja protsendi 26,5%, mis on kristlust omaks pidavate inimeste arv. Sellest 16,3% on õigeusklikud. Eestlastest täisealistest inimestest on kristlust omaks pidajaid 15.5 % ja neist omakorda 70% peab end luterlaseks. 18% eestlastest on õigeusku, 3% esindavad muud kristlust ja 9,8% muud usku. Üle 83% ei pea aga omaks neist ühtki. Kirikuga seotud inimeste vanust vaadates oleme 25 aasta pärast kaotanud pooled, kes luterlust omaks peavad ja et noori on luterluse omaks pidajate hulgas kõige vähem, ei saa kindel olla uue põlve piisavas pealekasvus. Ta soovitas kogudustel koostada tegevuskava, mis arvestaks ka selliste perspektiividega.

Peapiiskop tegi sissevaate ka EELK statistikale ja tõdes, et kui vaimulike pealekasv jätkub samasuguses tempos kui praegu, siis ei tule kirikuõpetajatest puudust ka 20 aasta pärast. Samas, arvestades aga vaimulikeks pürgijate küpset vanust, siis tekib tulevikus probleeme praostiks ja kirikuvalitsuse liikmeks sobivate kandidaatide leidmisel, sest enne pensioniikka jõudmist on aina vähematel võimalik omada vajalikku vaimulikustaaži.

Urmas Viilma tõdes, et tulevikus peab kogudustes üha rohkem tähelepanu saama ka looduhoiu valdkond. Energiakriis võib olla see hea kriis, mida me ei tohi raisku lasta, rääkis ta ja kutsus üles leidma koguduste võimalused energiat säästa ja kulutusi suunata selliselt, et need teeniksid parema majandamise ja kogudusetöö huve.

Praeguses ajas on väga oluline mõtestada kristlaseks olemist ja tegevustes keskenduda kiriku kesksele ülesandele. Õpetaja Harri Haameri raamat “Meie elu on taevas” (järjeloona kuulatav ka Pereraadios) on peapiiskopi sõnul üks selline teos, mis annab selleks võtme ja annab praegusel ajal hingetuge. Kirikupea kustus lõpetuseks üles keskenduma kiriku peamisele ülesandele, milleks on juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele evangeeliumi kuulutamisega sõnas ja sakramentides; seda teeb kirik haridus-, diakoonia- ja misjonitöö kaudu.

Ettekande järel toimunud arutelul räägiti noorte pealekasvu, vaimulike tulevikuperspektiivide, kiriku ning ühiskonna suhete teemadel.