„EELK on osa oma varade tagasinõudmisest loobunud Niguliste kiriku eest kompensatsiooni osas riigiga kokku leppides. Kuid see ei puuduta koguduste kui eraldiseisvate juriidiliste isikute õigust oma varadele,“ kirjutab peapiiskop Urmas Viilma oma Facebooki postituses.

Kirikupead häirib selle teema juures just Eesti riigi suhtlemine kirikuga jõupositsioonilt, seejuures ei aduta, et koguduseliikmete aegade jooksul kiriku jaoks tehtul annetustel on hoopis teine sisu ja tähendus kui vaid museaalne.

„EELK on osa oma varade tagasinõudmisest loobunud Niguliste kiriku eest kompensatsiooni osas riigiga kokku leppides. Kuid see ei puuduta koguduste kui eraldiseisvate juriidiliste isikute õigust oma varadele,“ märgib peapiiskop Urmas Viilma.

Kirjutise otseseks ajendiks Urmas Viilma jaoks on kestev kohtusaaga Risti kiriku varade asjus. Nii on pühakotta kuuluv puuskulptuur „Kolgata grupp“ siiamaani Niguliste kirikus “hoiul” ja nii on tähendusrikas kirikusse kuuluv teos taandatud eksponaadiks turistide uudistada, kuid palveelu elades peavad koguduseliikmed selle puudumisega leppima. Kunagiste koguduseliikmete annetuste ehk mündileiu puhul ei ole omastamisel arvestanud, et tänastele kirikulistele on sel oluline tähendus koguduse sajandite pikkuse järjepidevuse sümbolina.   

„On täiesti selge, et kõik kogudused ei soovigi tingimata kõiki varasid tagasi,“ märgib peapiiskop. „Nad kas ei vaja neid või nad on rahul sellega, et need varad on muuseumides hästi hoitud ja eksponeeritud. Paljudel juhtudel ollakse nõus varade deponeerimisega sinna, kus need asuvad.“ Peapiiskop leiab aga, et varadest loobumise otsuse peab tegema õigusjärgne omanik ise, mitte keegi teine nende eest.

Siinkohal toob kirikupea võrdluse mujalt maailmast: „Mitmed maailmakuulsad ja suured muuseumid tagastavad ilma kohtuotsuseta Egiptusele, Iraagile, Mehhikole ja teistele endisetele asumaadele sealt koloniseerimise või sõdade ja poliitiliste segaduste käigus riisutud või nende kogudesse muul seaduslikul või ebaseaduslikul viisil jõudnud kunsti- ja kultuuriväärtuseid. Neid hindamatuid kunsti- ja ajaloovarasid tagastatakse moraalsetel põhjustel – need kuuluvad sinna ja nendele, kust need pärit on. Vahel isegi vabandatakse selle eest, et varasid varem ei ole tagastatud.“

Viilma meenutab, et Eestis räägitakse ka Tartu ülikooli varadest ja presidendi ametiketist, mis tuleks Venemaalt tagasi nõuda. „Me peame ebaõiglaseks seda, et Venemaa, kes peab ennast NSV Liidu varade ja vähemalt ainelise (tundub et ka ideoloogilise) pärandi õigusjärglaseks, ei tagasta meie varasid. Samal ajal peame tunnistama Eestis seda, kuidas meie oma õigusruumis põlistatakse nõukogude okupatsiooni ajal kogudustelt restaureerimisele viidud ajalooliste varade omastamist ja muuseumidesse jätmist (sageli suletud uste taga seisvatel fondiriiulitel).“

„See, et varade omastaja ei ole olnud Eesti riik, ei anna moraalset õigust need nüüd jätta Eesti riigi omandusse olukorras, kus õigusjärgne omanik on tuvastatav,“ kirjutab peapiiskop oma arvamuse ja pakub pentsiku olukorra klaarimiseks lahenduse: „Minu ettepanek Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumile ja tema mäluasutustele on mitte otsida kohtust õigustust enda kujundatud ja isegi oma kasuks kallutatud seaduste alusel ebamoraalsele olukorrale, kus okupatsioonivõimude poolt ebaõiglaste seaduste alusel õigusjärgse omaniku vara omandamine nüüd ka Eestis põlistatakse.“

Loe lisa:

Peapiiskop Urmas Viilma Facebooki leht

Siim Randla “Kirik kaotas ajalooliste müntide vaidluse riigi vastu”, Õhtuleht 02.04.2022