Austatud ekstsellentsid, daamid ja härrad, head õed ja vennad!

Sissejuhatus

Oleme kirikuaasta esimese nädala keskpunktis. Möödunud 1. advendipühapäevaga algas läänekristlikus maailmas uus kirikuaasta. Kõikjal üle maa – linnades, alevites ja külades – süüdati pühapäeval advendiküünlaid.

Viimati kohtusime advendimõtisklusel ja vastuvõtul 2019. aasta detsembris. Vahepeal on meist üle rullunud pandeemialaine, mille järellainetused endiselt veel kestavad. See aeg on tähendanud kirikule, nagu ka muule osale ühiskonnast, paljude muutustega kohanemist. Oluliselt laiemaks on muutunud ka kiriku kohal olemise tähendus. Uueks kohaolemise viisiks on virtuaalne kohalolek. Nõnda kantakse tänane advendikõnegi üle veebis.

Sõda ja rahu Ukrainas

Venemaa agressioonist ja sõja eskaleerumisest Ukraina territooriumil alates 24. veebruarist 2022 on möödunud üheksa kuud. EELK ja kõik teised Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud reageerisid sõjale ja sellega kaasnenud põgenikekriisile operatiivselt. On tehtud mitmeid pöördumisi ja avaldusi Venemaa agressiooni ja sõja hukkamõistmiseks. Ka praktilise poole pealt on kirikud ja kogudused ulatanud Ukrainale ja sõjapõgenikele oma abikäed, avanud uksed ja südamed. Palvetame kirikutes jätkuvalt rahu saabumise pärast just nendel tingimustel, mis toovad lisaks relvade vaikimisele rahu ka ukrainlaste südamesse.

Mul on eriti hea meel, et tugi, mida me ka Eesti luterlastena ukrainlastele nii siin kui Ukrainas pakkuda oleme saanud, ei ole lihtsalt formaalne, vaid on reaalne. See väljendub abi saatmises esemete ja tarvikute näol mitmetest meie kogudustest ja kogukondadest, samuti rahalistes annetustes. Abi, mida oleme EELK kirikuvalitsuse kaudu meie partnerite ja koguduste toel toetusteks eraldanud, ulatub 80 000 euroni. Umbes pool sellest rahas on kulunud põgenike vastuvõtmisele Eestis ja pool saadetud Ukrainasse meie partnerkiriku diakoonia organisatsioonile. Tänu selle kõige eest kuulub paljudele-paljudele inimestele. Ilusa läbilõike sellest Ukraina toest annab täna teile kõigile jagatud värske trükis „Rahu poole“.

Eesti rahva kultuuriline identiteet ja usualane kirjaoskus

Üldiselt oleme Eestis kollektiivselt seisukohal, et me elame kristlikus kultuuriruumis. Värsked rahvaloenduse tulemused võiksid aga anda aluse arvata, et tänapäevase Eesti kultuurikeskkond moodustub juba mingitest muudest komponentidest kui kristlus. 2021. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt ei pea Eesti täisealistest elanikest ühtegi usku omaks tervelt 58% rahvast. Usuga seotud küsimusele ei soovinud rahvaloendusel vastata täiendavalt 13% inimestest. See tähendab, et 71% eestimaalastest ei pea ühtegi usku nii oluliseks, et mõnda neist rahvaloendusel kõige südamelähedasemana nimetada.

Nõnda tõstatub küsimus, kas iga-aastane advendiküünalde süütamine omavalitsusjuhtide eestvõttel ja suurte rahvahulkade rõõmuks kõikjal üle Eesti vastab tegelikult rahva kultuurilistele ootustele. Lisaks on advendiaja tähistamine veel ju ka läänekristlik tava. 2021. aasta rahvaloenduse tulemused kinnitavad aga, et Eestis on rohkem idakristlastest ortodokse ehk õigeusklikke, kes advendiaja saabumist üldse ei tähista ning jõulegi pühitsevad suurem osa neist vana kalendri järgi alles uue kalendriaasta alguses. Selles kontekstis on arusaamatu, miks vana kalendri järgi tähistatavad jõulud ei ole leidnud kohta meie riiklikus tähtpäevade kalendris või miks me üldse enam tähistame riigipühadena jõululaupäeva, esimest ja teist jõulupüha, Suurt Reedet, esimest ülestõusmispüha ja esimest nelipüha. Kõik need pühad meie riigipühade loendis on kaotamas mõtet, kui me koolis nende pühade kristliku päritolu selgitamiseks ja oma kultuuri kinnistamiseks ühtegi õppetundi ei kasuta.

Kui usundiõpetuse ning usualaste ja kultuuriliste teadmiste parema korraldamise ettepanekuid, mida on korduvalt esitanud EELK ja Vabariigi Valitsuse ühiskomisjon või Eesti Kirikute Nõukogu, jätkuvalt otsustajate poolt ignoreeritakse, peame peagi ühiselt tunnistama, et meie senist arengut iseseisvaks rahvaks ja riigiks mõjutanud läänekristlik mõtteviis ei ole enam Eesti kultuurimõjutajana väga oluline. See paneb küsima, kas põhiseaduse preambuli eetos eesti rahvuse, kultuuri ja keele püsimiseks on tagatud, kui jätame koolis kristluse kui ühe mõjuvaima kultuurikomponendi uuele põlvkonnale piisavas mahus tutvustamata.

Kõige pisemad

Matteuse evangeeliumi 25. peatükis kirjeldab Jeesus ühes tähendamissõnas viimset kohtupäeva, kus Inimese Poeg lausub õigust mõistes: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. Mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” (Mt 25:40,45)

Kes on kõige pisemad? Need on kõik need, kes ei ole tähtsad. Need on inimesed, kes ei trooni mõjukate edetabelis esimese saja hulgas. Isegi mitte 1000, 10 000, 100 000 või 500 000 hulgas. Kõige pisemad ehk tähelepandamatud on kõik need, kes on nähtamatud, kes on dehumaniseeritud ja instrumentaliseeritud, kellelt on võetud isikupära, kes on kaotanud oma identiteedi, kes on muutunud statistika osana vaid ümardatavateks numbriteks.

Kui me tavaliselt peame heade tegude vastandiks halva tegemist, siis tähendamissõnast selgub, et hea tegemise vastuskäitumiseks ei ole mitte kurjad teod, vaid hea tegemata jätmine: silmade ja kõrvade sulgemine ning käte seljataha peitmine, et mitte sekkudes hoida oma turvalist erapooletust. Aga, just ükskõiksus sillutab tee hukatusse.

Neile, kes on õigesti toiminud, ütleb Issand: „Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” (Mt 25:35-36)

Nälg, janu, kodutus, alastiolek, haigused ja vangistuses viibimine iseloomustavad paljusid inimesi meie keskel. Jättes valimisteks valmistuvad erakonnad ja poliitikud hetkel kõrvale, peame küsima endilt, mida saame meie ise oma ligimeste heaks ära teha? See küsimus kehtib eriti kristlaste ja kirikute kohta.

Näljased

„Mul oli nälg ja te andsite mulle süüa,“ ütleb Inimese Poeg õigetele. Meiegi saame leevendada ligimese nälga. Nälg märgib puudust kõigest sellest, mis inimest toidab. See on nälg märkamise järele; nälg õiguse järele; nälg hoolivuse ja armastuse järele, hea sõna ja toetava õlatunde järele; nälg rahu järele. Kui kellelgi on näljatunne nende asjade järele, saavad kõrvalseisjad, sealhulgas nii riik kui ka kirik, oma otsuste ja töökorraldusega palju ära teha. Rääkimata sellest, et võime üksikisikutena leevendada füüsilist puudust, annetades toitu, rõivaid, esmatarbevahendeid ja raha kellelegi, kelle puhul teame, et need ei ole talle igapäevaselt kättesaadavad. Eestis elab ligi viiendik rahvast suhtelise vaesuse piiril. Need on inimesed meie kõrval – naaberkorteris, ühistranspordis, kirikupingis.

Janused

„Mul oli janu ja te andsite mulle juua,“ ütleb Inimese Poeg õigetele. Janu, mis on tingitud veepuudusest, Eestis reeglina ei esine. Viis, kuidas me aga puhta joogiveega ümber käime – seda tualetipotist liitrite viisi kanalisatsiooni laseme –, näitab, kui ülekohtuselt rikkad me oleme võrreldes paikadega gloobusel, kus inimesed käivad igapäevaselt kilomeetrite tagant kaevult, veekogust või üksikust kraanist oma perele jalgsi joogivett toomas. Miljonid inimesed elavad ka piirkondades, kus joogivett saab ainult plastpudeliga osta ja selle hinda kontrollib mõni võõramaalasest tööstur. Janu, mida inimesed meie kõrval tunnevad, on reaalne vajadus millegi järele elus, mida seaduste või korraldustega ei saa pakkuda. Inimesed tunnevad janu armastuse ja helluse järele, hea sõna ja naeratuse järele, märkamise ja hoolimise järele. Peamine selle juures on igatsus olla armastatud ilma tingimusi seadmata, olla õnnelik omaenda tingimustel, mitte kellegi teise seatud reegleid mööda. Meie kõigi võimuses on olla ligimesele ligimene ja armastada teda sellisena, nagu ta on. Me kipume aga seadma tingimusi. Me tahame olla mitte viimsed, vaid esimesed kohtumõistjad. Tegelikult on ainult üks, kes on nii esimene kui viimne (kohtumõistja), ja see on Issand Kristus.

Kodutud

„Ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu,“ ütleb Inimese Poeg. On oluline teha vahet, kas inimesel on peavari, kuhu varjuda külma eest, kus tal on turvaline olla ja kõik eluks vajalik olemas, või inimesel on kodu. Eestisse on jäänud juba üle 60 000 Ukrainast saabunud sõjapõgeniku. Arvan, et keegi neist ei ole veel valmis nimetama oma uut elukohta koduks, isegi kui see on sama mugav või paremgi, kui oli Ukrainas. Sest kodu, kuhu soovitakse naasta, on Ukrainas. Ühe riigi sotsiaalsüsteem võib pakkuda peavarju põgenikele, orbudele, elamispinna kaotanutele, kuid kuidas pakkuda kellelegi kodu? Kodutu võib olla ka inimene, kes elab kõigi mugavustega elamispinnal, kuid ta tunneb end võõrana. Viimasel ajal räägitakse palju inimeste vaimsest toimetulekust ja vaimsest tervisest. Meie ümber, isegi meie lähedaste hulgas, on inimesi, kes ei tunne, et on kodus isegi oma kodus, oma kodumaal, oma lähedaste keskel, isegi omaenda kehas. Mõtted, mis neid vaevavad, on häirivad, hing tunneb ärevust ja rahutust ning nad ei ole õnnelikud. On see pandeemia, mis inimestes depressiooni ja ärevust tekitab, on see läheduses toimuv sõda, on see rahulolematus kooli või tööpaigaga, lähedaste ja sõpradega, kes neid ei mõista, ebaõiglusega, mida kogetakse ühiskonnas, riigis või kirikus… Süüdistatakse isegi Jumalat. Kuidas saame aidata? „Ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu,“ ütleb Inimese Poeg. Võtsite vastu! Mitte peavari esmalt, vaid vastuvõtmine, aktsepteerimine ja märkamine on olulised. Sellised inimesed on teistsugused ja ei mahu teiste inimeste arusaamiste raamidesse või tekitavad lihtsalt ebamugavust, sest nad on probleemsed, liiga palju teistest erinevad. Me isegi kipume ignoreerima ja nähtamatuks muutma inimesi, kes ei usu meiega samamoodi, kes valivad teistsugust erakonda, ei ela ega armasta meiega samamoodi, kelle eluviisid ja elamiskombed ei allu üldkehtivatele normidele, kes on problemaatilise käitumisega, sest neil on sõltuvused või erivajadused, mis tekitavad meis ebamugavust. Meie ümber on inimesi, kes on teistsugused omaenda valikutest lähtuvalt, kellegi teise süül või Jumala poolt selliseks looduna. Kas me võtame nad vastu? Kas nad tunnevad ennast siin maailmas ja ühiskonnas kodus olevana? Ka usklikud tunnevad Eestis vahel, et on teistsugused, ning meiega ei osata muud peale hakata kui nähtamatuks muutmine või „pildilt kustutamine“. Me kõik igatseme, et Eesti oleks kodu, kus meist hoolitakse, meid armastatakse, meiega arvestatakse.

Alastiolijad

„Ma olin alasti ja te riietasite mind,“ ütleb Inimese Poeg. Me kanname rõivaid vastavalt ilmastikule ja keskkonnale, milles viibime. Kuid mitte ainult. Riidesolek ei kaitse meid ainult ilma eest, vaid ka võõra silma eest. Me kanname riideid, sest me oleme haavatavad. Inimene võtab ennast alasti ainult kõige usaldavamas olukorras või siis, kui seda nõuab tema tervislik olukord. Inimene võib saada alastikistuks ka siis, kui teda soovitakse alandada. Enne ristilöömist kisti Jeesuselt rõivad. Ka inimene, kelle kõige isiklikumad ja delikaatsemad eludetailid, mälestused või usalduslikult kellegagi jagatud mõtted saavad avalikuks, tunneb ennast alasti. Tühistamiskultuuri üheks tõhusamaks meetodiks kellegi avalikkuse silmis häbistamiseks, ühiskondliku positsiooni või ameti kõigutamiseks on alastikiskumine. Rohkem juhtub seda avaliku elu tegelastega, kelle positsioon eeldabki oma elu avalikult elamist – ilma saladusteta, ilma midagi varjamata. Avalik elu tähendabki alasti elu. Aga sama võib juhtuda ka parimate sõprade, pereliikmete, kooli- ja töökaaslaste vahel. Piisab vaid kiirest fotokaadrist või videoklipist nutiseadmega ja postitusest sotsiaalmeedias ja oledki maailma eest alasti. Meedia, eriti ühismeedia kaudu õigusemõistmine on muutunud üldtunnustatud alastikiskumise meetodiks. Ei ole ka enam vahet, kas kõik, mida avaldatakse, on ka tõde. Valguse kätte kistakse teod, mida pole kunagi olnud, ja sõnad, mida pole kunagi öeldud. Öeldakse, et tõde on alasti. Üha enam aga tundub, et kui keegi kistakse alasti, siis saab alastiolekust endast tõe kriteerium. Inimese Poeg ütleb aga õigetele: „Ma olin alasti ja te riietasite mind.“ Meie ülesanne ei ole alasti kiskumine, vaid riietamine.  Kristlik ja üldinimlik suhtumine eeldab, et kõigi väärikus, isegi nende väärikus, kelle väärad teod on õigusega avalikuks tehtud, taastatakse ja alastiolek lõpetatakse. See tähendab häirivate teemade õigeaegset lõpetamist, ülekohtuselt avalikustamise ja alastikiskumise puhul vabandamist ning andekspalumist. Eriti käib see nende kohta, kes on olnud rutakad kohtumõistjad ja püüdnud teha ise ära õigusorganite või viimse kohtumõistja töö. Ristiinimlik on säilitada alati ligimesearmastuse suurune osa mõistmist ja sooja tähelepanelikkust, mida igale ligimesele, sealhulgas tühistatud ligimesele, osutada.

Haiged

„Ma olin haige ja te tulite mind vaatama,“ ütleb Inimese Poeg. Inimese Poeg ei oota, et me üksteist arstina raviksime – see jäägu asjatundjate hooleks –, vaid et me oleks valmis pühendama oma aega, minnes haigeid vaatama ja teenides neid sellega, mida nende hing vajab. Vaimse tervise nõrgenemise pandeemia oludes tuleb meil tõdeda, et me kõik võime olla ühel või teisel hetkel kurnatud, läbipõlenud ja vaimselt nõrkenud, niisamuti nagu me kõik saame hoida ka nende hingi, kes meie kõrval on ära nõrkenud. Kui pühendame üksteisele rohkem tähelepanu ja aega, saame olla üksteise hinge hoidjad.

Vangid

„Ma olin vangis ja te tulite mu juurde,“ ütleb Inimese Poeg. Et olla vangis, ei ole vaja olla trellide taga. Me oleme oma harjumuste vangid, mitmete kirjutatud või kirjutamata dogmade, reeglite ja normide vangid, eelarvamuste ja mugavuste vangid. On inimesi, kes on vangis võõrsil omamata võimalust naasta või sise-emigratsioonis oma kodumaal. Selliseid näiteid on meie oma rahva ajaloos palju ja Venemaa sõda Ukrainas on muutnud sellise vangisoleku reaalsuseks ka tänapäeval nii ukrainlaste kui venelaste jaoks mõlemas riigis. On neid, kes on raha vangid, oma ameti vangid, normide ja reeglite vangid, poliitikate ja ideoloogiate vangid. Paljud inimesed on omal soovil või vastu oma tahtmist instrumentaliseeritud – muudetud kellegi või millegi orjaks ja tööriistaks. Jumal ei oota meilt vangide vabastamist, vaid seda, et oleksime kõigi aheldatute jaoks olemas, läheksime nende juurde, kes on erinevate olukordade vangid ja teeniksime neid oma mõistmisega. Me ei pea igaüht, kes pole niisama vabad kui meie, püüdma ümber veenda. Vabadus vajab julgust. Me saame olla julgustajaks, et inimesed teeksid otsused, mis neile kingivad vabaduse. Vang, kes muutub ja saab vabaks, ei naase enam trellide taha. Samamoodi vabaks saab oma kinnisideedest, eelarvamustest või hoiakutest ka inimene, kes on valmis teisi kuulama ja mõistma.

Kokkuvõtteks

Tänan kõiki, kes minu kutsele vastasid ning tänasel advendimõtisklusel ja vastuvõtul osalevad. Soovin teile kõigile jõuluootuse ajal paremat nägemise ja märkamise võimet, et nähtamatu saaks meie silmade ees nähtavaks. Soovin teile kaunist advendiaega, rahu ja kosutust hingele ning rohket Jumala õnnistust!

Loe lisa:

Peapiiskop Urmas Viilma 01.12.2022 advendikõne inglise keeles