Peapiiskop Urmas Viilma jutlus 2. oktoobril Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimunud tänujumalateenistusel:

“Ühel hiljutisel sündmusel, kuhu olin koos abikaasaga kutsutud, astus minu juurde üks ettevõtja küsides, kas mulle kui ühele oma valdkonna suunamudijale on juba tehtud arvukalt ettepanekuid aidata pöörata tähelepanu teatud teemadele või toodetele, mis on seotud keskkonnahoiu, tervisliku toitumise või füüsilise ja vaimse tervisega. Küsija arvates võiks just kirik nimetatud teemadele avalikus ruumis ja eriti ühismeedias rohkem tähelepanu pöörates inimesi positiivses suunas mõjutada ja neile eeskujuks olla.

Sõnasse “suunamudija” olen suhtunud kogu aeg reservatsiooniga, isegi pisut irooniliselt. Ingliskeelne influencer tundub eesti keeles mõjutajaks tõlgituna kuidagi tõsisemalt võetav. Samas mõistan, et sõnad “mõjuisik” ja “mõjukas” on eesti keeles juba piisavalt sisustatud. Nõnda siis nimetataksegi uute ühiskondlike trendide loojaid, eriti ühismeedias, uue sõnaga suunamudijateks. Sellele lisanduvad konkreetsetele ühismeedia rakendustele Youtube’ile ja Tiktokile viitavad juutuuber ja tiktokker.

Veebipäevikus ehk blogis blogimistega on internetipõlvkond juba aastaid harjunud. Blogi pidamine ei erine kuigi palju esseistikast, mida paljud loomeinimesed on aastakümneid harrastanud, ainult et teises keskkonnas – ajaleheveergude või esseekogumike asemel ilmub mõttelooming veebipäevikutes. Üha harvemini on tänapäeval arvamusliidriteks ja suunanäitajateks, samuti ühiskondlike muutuste loojateks kirjanikud, muusikud, kunstnikud ja teised mõtlejad, loomeinimesed või teadlased, kelle looming eeldab süvenemist ja pühendumist, suurt tööd ja kõrget professionaalset taset, ka eelteadmisi ja haritust, laia silmaringi ning lugemust.

Meie kaasaja suunamudijad on inimesed, kes suudavad iseennast, oma elu, elustiili ja isikuomadusi eksponeerides muutuda teiste jaoks piisavalt huvitavaks, et koguda endale ühismeedias järgijate ja jälgijate hulk, mis võimaldab meelelahutuslikus või muus eripärases võtmes tooteid tutvustades ja reklaamides teenida elatist või saada lausa jõukaks. Üha sagedamini võib kuulda noortelt nende tuleviku elukutsevalikute või perspektiivide kohta küsides, et nad soovivad saada just suunamudijatest juutuuberiteks või tiktokkeriteks, et seeläbi ennast teostada, nautida kuulsust, tähelepanu ja head sissetulekut.

Ma ei alaväärista nõnda saavutatud edu, tuntust või teenitud elatist. Küsimus on, mis on selle tegevuse eesmärk. Ajalik maailma ja ühiskonna surve suunab inimest üha enam keskenduma inimesele endale – kõigele sellele, kuidas tema elu ja elukvaliteet oleksid paremad, kuidas inimene võiks ennast paremini tunda, et ta oleks igakülgselt edukam ja mõjukam, et ta näeks hea välja, jätaks parema mulje. Suunamudijad on siin eeskujuisikuteks. Maailma paremaks muutmine ei pruugi olla peamine eesmärk. Kuigi, häid eeskujusid on õnneks siingi arvukalt.

Enesekesksus on uus eluhoiakumood. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi soovis inimene midagi pildile jäädvustada, pidi ta fotokaamerast läbi vaadates suunama pilgu ja objektiivi ümbritsevale. Praegu on üha enam muutunud tähtsamaks see, kuidas inimene saaks jäädvustada ennast. Ingliskeelse väljendi selfie eestikeelne suupärane ja slängilik tõlkevaste on siinjuures tabav – isekas. Kui jälgida ühismeedia postitusi ja neid pisut analüüsida, näeme, et suurema hulga postitusi teevad inimesed mitte selleks, et analüüsida ja kirjeldada ümbritsevat, vaid rääkida iseendast ja näidata iseennast.

Väidetavalt on sellele ennastimetlevale suundumusele aidanud kaasa hiljutine koroonapandeemia, mis sundis inimesi tundideks videokonverentsidele ja koosolekutele, kus sageli vaadatakse rohkem otsa iseendale kui teistele. Kui liiga kaua ja sageli peeglisse vaadata, tekib kindlasti soov midagi enda juures muuta, et parem välja näha. Kui istuda endaga silmitsi tunde, võib süveneda väärpilt ideaalsest minast ja süveneda soov enese väljanägemise muutmiseks. Olen kuulnud, et kui varem läksid inimesed ilukirurgi juurde mõne kuulsuse fotoga, siis üha enam tuuakse ilutohtrile ilustatud ja veebifiltrite abil kujundatud ilupilt iseendast ning palutakse ilulõikusel lähtuda kunstlikult ilustatud ideaalpildist.

Tõsi on see, et oleme loodud elama maailmas üheskoos teistega, et me ei saaks liiga tihti vaadata otsa endale ega ennast imetleda või oma väljanägemist kritiseerida, vaid hoopis teistele silma vaadata. Inimene ei tohi veeta liiga palju aega oma peegelpildiga.

Kas Jeesus oli oma aja suunamudija? Kindlasti oli. Ainult et Jeesus mõjuisikuna kutsus oma järgijaid teenima mitte inimest ennast, vaid ligimest ja Jumalat. Tema õpetus ja eeskuju ei keskendunud ajutisele kõhutäiele, paremale elukvaliteedile ega kunstlikule ja ajutisele ilule või naudinguid täis ajalikule elule, vaid igavesele elule ja tulevastele eluasemetele oma Isa kuningriigis.”