Aasta isa tiitli pälvis Eesti Naislaulu Seltsi ja Eesti Naisliidu poolt tänavu muusikapedagoog, nelja lapse isa ja kaheksa lapselapse vanaisa Edvin Lips.

Aasta isa valimise eesmärk on tunnustada kõiki Eesti isasid ja pöörata tähelepanu perekonna väärtustamisele ühiskonnas. Aasta isa tiitlile esitati üle 20 kandidaadi üle Eesti. Tiitli üleandmine toimus isadepäeval, 13. novembril 2022 Estonia Kontserdisaalis

Peapiiskop Urmas Viilma pidas pidulikul sündmusel kõne:

“Austatud Eesti Naislaulu Seltsi esinaine pr Margit Võsa!

Austatud Eesti Naisliidu esinaine pr Monika Haukanõmm!

Armsad sõbrad!

Esmalt soovin kõikidele isadele ja vanaisadele, kasuisadele ja ristiisadele ilusat ja meeldejäävat isadepäeva, eriti ka seekordsele Aasta isale.

Õnnitlen ja tänan ka südamest kõiki emasid ja vanaemasid, eriti aga lapsi ja lapselapsi, tänu kellele on meist – meestest – isad ja vanaisad saanud. Ütleb ka Pühakiri: Lapselapsed on vanade kroon ja laste uhkuseks on nende vanemad. Õp 17:6

Õigupoolest sünnibki ju mees isaks hetkel, kui näeb ilmavalgust tema esimene tütar või poeg. Sealt algab pikk kasvamise ja arenemise tee heaks isaks. Isaks sirgumine on ühe mehe jaoks vähemalt niisama keeruline kui ühel lapsel täiskasvanuks saamine. Vahel võib see olla isegi keerulisem. Mõni laps saab täiskasvanuks enne, kui mõni mees küpseks isaks.

Ameerika tuntud kirjaniku ja ühiskonnategelase Mark Twaini (1835 – 1910) kohta, kelle jutustused Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklustest on ka eesti keelde tõlgitud, teatakse rääkida üht lugu. Ajal, kui Mark Twain töötas ajakirjanikuna, oli tema vastutada lugejate küsimustele vastamine ajaleheveergudel. Kord kirjutas ajalehele üks 17-aastane tüdruk, et ta ei saa kuidagi oma isaga hakkama. Isa on kõige vastu, mida tüdruk tahab ja palub ning ei üritagi mõista oma tütart, noori ega tänapäeva elu. Mark Twain, kes ise kaotas oma isa juba 11-aastasena, vastas noorele neiule ajalehe lugejaküsimuste rubriigis järgmiselt: „Ma mõistan teid hästi. Kui mina olin seitseteist, tundus isa mulle täiesti harimatu mehena. Kümme aastat hiljem, kui olin kahekümne seitsme aastane, sai mu isa juba palju paremini maailma asjadest aru. Ning nüüd, mil olen kolmekümne seitsmene, – uskuge või mitte – võin temalt isegi juba nõu küsida. On täiesti hämmastav, kui palju on isa nende aastate jooksul arenenud. Te peate lihtsalt olema kannatlikum vanade inimestega. Nad lihtsalt arenevad aeglasemalt kui noored.“

Ei ole kerge olla isa. Nagu on veel raskem olla ema. Kuid samas, kas saab olla midagi veel ilusamat isaks või emaks olemisest. Ehk ainult olla poeg või tütar sellistele vanematele, kes sind tingimusteta armastavad.

Kui suudame tingimusteta armastada, suudab meie põlvkond „areneda“ paremaks lapsevanemaks oma lastele kui oli meie isade või emade põlvkond. See omakorda loob eelduse, et meil endil sirguvad lapsed, kes on tulevikus veelgi hoolivamad, mõistvamad, arvestavamad ja toetavamad vanemad oma lastele kui oleme suutnud meie oma põlvkonnaga.

Tänase päeva kontekstis aga ka üks väike tõdemus kõikidele isadele (see puudutab ka mind ennast). Kõike muud saame oma lastele edasi pärandada: silmade ja juuste värv, nina või kõrvade kuju, kehaehitus ning iseloomu iseärasused, lisaks geenid ning palju muud head või ebameeldivatki, kuid me ei saa koguda ega tallele panna aega, mida saaksime kellelegi edasi anda või oma lastele-lastelastele pärandada.

Ainus viis investeerida aega tuleviku tarvis ja oma järeltulijate hüvanguks on seda aega kalliks pidada ja tarvitada just nüüd ja praegu. Kõige õigem ajakasutus tähendab aja planeerimist nii, et eraldame suure osa igast oma päevast, nädalast, kuust ja aastast oma perega, kallima ja lastega koos veetmiseks. Peaaegu kõike muud, kuid isaks olemise aega ei saa enam kuidagi edasi pärandada, kui see kord pöördumatult otsa saab.

Seepärast soovin kõikidele isadele täna esmalt õnne, kuid ka kamaluga tarkust aja kalliks pidamisel ja arukalt kasutamisel.”