Sinodite hooaeg on lõppenud ning ajaleht Eesti Kirik uuris peapiiskopilt ja piiskoppidelt, mis jäi meelde tänavu kevadel praostkondades kuuldust-nähtust.

Urmas Viilma, peapiiskop:

Sinodite põhjal, millel minul endal õnnestus osaleda, tahaksin esile tõsta kolme asja.

1. Oli tore taas näost näkku kokku saada ja tõdeda, et kirikurahvas – nii vaimulikud kui ilmikud – elavad ja hingavad julgustavalt oma loomupärases rütmis. Koguduste esindajate ja ka praostide sõnavõtud olid positiivselt rõõmsad ja innustavad. Hoolimata sellest, et läbi on tuldud kaheaastasest viiruseperioodist ja ka praegune aeg on Ukraina sõja ning sõjapõgenike Eestisse jõudmise kontekstis erakordne ja keeruline, tegutsevad kogudused lootusrikkalt pilke tulevikku suunates. Ma ei kuulnud sõnavõttudest pessimismi ega nurisemist, pigem vastupidi – tänu! Ollakse tänulikud Jumalale ning osatakse märgata ja tänada inimesi enda ümber.

2. Minu jaoks on olnud selle aasta sinoditel eriti huvitav kuulata praostide sõnavõtte. Kiriku uus aruandluskeskkond ja vaatenurk praostkonna tegevuse hindamisel ei eelda enam praostidelt niivõrd koondaruannet praostkonna koguduste kohta, vaid keskendumist praostkonna ühistele ettevõtmistele ning praosti vaatenurgale ja nägemusele olukorrast praostkonnas, olukorrast kirikus ja olukorrast ühiskonnas üldiselt. Praostidelt olen kuulnud väga häid, sisukaid ja innustavaid mõtteid, arvamusi ja ettepanekuid, mis on andnud ka mulle endale ideid ja mõtteainet juurde.

3. Kuna muutunud EELK põhikirja ja kirikuseadustiku kohaselt ei ole EELK piiskoppidel enam piirkondi, samuti ei ole kirikukogu asunud otsustama piiskopkondade loomise üle, oli ehk uus nii praostkondade kui ka piiskoppide jaoks see, et nad olid pisut uues olukorras. Mitmel pool osales sinodil hoopis piiskop, kes ei olnud selle praostkonna sinodist kunagi varem osa võtnud. Loodan, et see aitas värske pilguga vaadata nii osalenud piiskopile, kuulata tema mõtteid, nagu ka piiskoppidel Tiit Salumäel ja Joel Luhametsal oli ehk huvitav heita pilk sellesse EELK praostkonda, kus varem oli teise piiskopi piirkond. Olukord, kus ühelgi praostkonnal ei ole „oma piiskoppi“, on kõigile uus ja harjumatu. Kas see saabki olema EELK tavapärane olukord või saame ühel hetkel siiski piiskopkonnad ja „oma piiskopid“ iga koguduse ja praostkonna jaoks, seda näitab edasine arutelu kirikus.

Joel Luhamets, piiskop: 

Sellel aastal osalesin neljal sinodil. Tartu, Ida-Harju, Lääne-Harju ja Järva praostkonnas. Ida- ja Lääne-Harju praostkonnas kuulsin ka väljendit Hommiku- ja Õhtu-Harju praostkonnad. Eesti on küll väike, kuid mingid erinevused on praostkondades siiski olemas. Siiski mitte nii suured nagu õhtu- ja hommikumaade kultuuridel. Ühine kõikides praostkondades oli see, et mingisugust halamist ega virisemist elu raskuse pärast kuulda ei olnud. Kiriku- ja koguduse-

elule ning tulevikule vaadati üsna reipa pilguga. Kogudustes ei pruugi olukord nii lootusrikas olla, kuid sinodisaadikuteks on ikka valitud kõige arukamad ja teotahtelisemad inimesed ja üheskoos sinodikoosolekul olles jääb küll meie kirikust väga paljulubav mulje.

Kuna praostkonnakassa suurus on tavaliselt üsna tagasihoidlik, Ida-Harju praostkonnas puudub see täiesti, siis kulude-tulude aruande ja eelarve arutamiseks palju aega ei kulunud. Peamiselt keskenduti praostkonna ja koguduste tegevuse arutelule. See koosnes praosti ettekandest ja koguduse esindajate sõnavõttudest. 

Tartu ja Lääne-Harju praostkonnas olid need võrdse kaaluga. Järva praosti aruanne oli põhjalikult ja illustratsioonidega ette valmistatud. Kogudused sellele palju lisada ei soovinudki. Ida-Harjus olid aruandjateks peamiselt koguduste esindajad ja praost keskendus temaatilisele ettekandele.

Nendes paikades, kus sinodikoosolekud peeti – Tartu Pauluses, Kuusalus, Nissis ja Vahastus –, olid kirikud ja koguduse teised hooned heas korras, puhtad ja hoolitsetud. Südame tegi soojaks nende inimeste teenimisvalmidus ja armastus oma kiriku vastu.

Tiit Salumäe, piiskop:

Olen olnud sellel kevadel neljal sinodil: Viljandi, Võru, Pärnu ja Lääne praostkonnas. Huvitav oli osaleda kolmel esimesena mainitud sinodil ja pidada ettekanne. Kuigi Eestimaa on väike, on siiski iga praostkond oma nägu. Sinodite kohta on Eesti Kirik avaldanud päris põhjalikud ülevaated. Sinod algab jumalateenistusega ning seal võime näha erinevaid jumalateenistuse kordi ja liturgilisi traditsioone. Meeldiv oli, et kõik kirikud, kus sinod toimus, olid hooldatud ja korras. Kuna sinod on nädala sees, olid koguduseks põhiliselt praostkonna koguduste sinodisaadikud. 

Sinod sõltub väga palju sellest, kuidas praost oma meeskonnaga sinodi ette valmistab. On praostkondi, kus aastale vaadatakse tagasi valdkondade kaupa, ja teisalt praostkonnad, kus iga kogudus saab võimaluse anda väike ülevaade oma aastasest tegevusest. Aruande reform vajab veel aega, et kogudused sellega harjuksid. Selge on, et maskide ja piirangute aastad on jätnud koguduseelule oma jälje ja käesolev aasta on mitmes mõttes uuesti alustamine. Viljandi praost rõhutas, et kirik vajab taastusravi ja tuleb õppida uuesti alustamist. Sama seisukoht jäi kõlama kõigis praostkondades. 

Meeldiv oli, et Viljandi praostkond tunnustab kaastöölisi ja annab välja aasta sõbra tunnustuse. Vaja on märgata ja julgustada kaastöölisi. Võru praostkonnast jäi meelde, et esitatakse toetuse saamiseks projekte. Pärnu sinodil kutsuti üles tegelema koguduste majandusliku toimetulekuga. Oluline oli, et räägiti koguduste majanduslikust toimetulekust. Koguduste esindajad saavad sinodil kohtuda, sest mitte kõikides praostkondades ei toimu regulaarseid igakuiseid vaimulike kohtumisi. Ringkäik sinoditel oli julgustav, sai oma silmaga näha seda, kuidas meie praostkonnad tegelikult elavad.

Allikas: ajaleht Eesti Kirik 25.05.2022