Tänasele kirikukogule tegi ettekande olukorrast sõjatandril Ukraina Saksa Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Pavlo Shvarts. Enne tema ettekannet andis peapiiskop Urmas Viilma talle üle kiriku Teeneteristi 1. järgu medali, mis on luterliku kiriku kõrgeim autasu. Tänupüha jumalateenistusele piiskop seda mõistetavatel põhjustel vastu võtma tulla ei saanud.

Piiskop Shvarts alustas ettekannet mõneti üllatavalt, lausudes, et presentatsioon ei ole väga tõsine. Seda põhjusel, et pikk päev on seljataga, lisaks märkis ta, et tõsisematestki teemadest saab sellises võtmes rääkida.

Piiskop alustas ettekannet, näidates ekraanil Ukraina kaarti. Ta märkides, et alates veebruarikuust on paljud ukrainlased endale kaardi kas printinud või ostnud, et jälgida sõjasündmuste kulgu. Shvarts ütles, et kasutab seda ettekannete puhul sageli, sest kaarti vaadates on teistel lihtsam tajuda selle umbes 40 miljoni elanikuga riigi territooriumi tegelikku suurust. Kaardi allpool servas on Krimm, osutas Shvarts sellele ja märkis, et ehkki poolsaar ei ole ekraanil nähtav, on seegi siiski osa Ukrainast. Seejärel näitas piiskop satelliidifotot põllust, kus oli näha, et põlluvilja vahele on tihedalt “külvatud” mürsukilde – saagikoristuse ajal inimesed hukkuvad. Kuna miinide kokkukorjamine võtab pärast sõda palju aega, varitseb see oht ka edaspidi.

Pavlo Shvarts elas enne sõda ja elab ka praegu Harkivis. Ehkki meedias ilmunud kirjelduste järgi võib jääda mulje, et Harkiv on juba maa pealt pühitud, kinnitab vaimulik, et linn on endiselt alles. Rahuajal elas Harkivis enam inimesi kui Eestis kokku – 1,5 miljonit. Sõjas on siiski puruks pommitatud enamik administratiivhooneid, 50 kooli ja hulk elumaju ja nende taastamine võtab aastaid. Shvarts püüdis aga siingi välja tuua positiivset: kui pomm linnale kukub, on tema sõnul üldjuhul nii, et elekter taastatakse ühe päeva jooksul ja teisel päeval on purunenud teegi asfalteeritud. Lastest on suurem osa linnast lahkunud, kuid on ka palju naasnuid ja neidki, kes on kogu aja olnud sõjapiirkonnas.

Praegu on elanikke Harkivis umbes miljon. Veebruarist maini elas osa inimesi metroos. Praegu on peamiseks ohuks raketid ja droonid, üldjoontes on aga elu linnas Shvartsi sõnul “peaaegu normaalne”. Sama lugu on teistes oblastites, mis on vabastatud. Siiski tekivad suured probleemid, kui kaob elekter, sest siis pole ka vett ja kütetm ning kanalisatsioon ei tööta. Talv tuleb ukrainastele kahtlemata väga keeruline.

Pavlo Shvarts andis ülevaate sellestki, mida on seni saanud teha annetustega. Tänu saadetud rahale on õnnestunud toimetada humanitaarabi erinevatesse piirkondadesse, inimesi evakueerida, eluasemeid üürida, toitu ja esmatarbevahendeid osta. Üks viimastest ostudest oli kümme ahju. Keskendutakse kõige vaesemate aitamisele, kuues külas on mitusada sellist abivajajat. Vaimulik märkis, et pea kõiki toiduaineid saab osta Ukrainast, puudu võib neid olla vaid lahingupiirkondes, kus on probleem nende kohaletoimetamisega. Just kohalikke toiduaineid ostes saab aidata Ukraina majandust.

Üks probleemidest on internetikatkestused. Starlinki ühendus on kallis, kuid vajalik juhtudeks, kui side puudub mitu päeva. Sellele lisaks on vajalik stabilisaator, mis kaitseb voolukõikumise eest. Kogudustes jagatakse apteeke ja sõjaväele saadetakse ravimeid. Praegu, vastu talve võetakse tänuga vastu ka termopesu ja magamiskotte, mis on väga praktilised kütte väljalülitamise korral. Koguduses on põhimõte, et abi jagatakse vaid nimeliselt, et vältida äri puudustkannatajate arvelt. Kirikus on ka loobutud abipakkide jagamisest pühapäevaste teenistuste järel.

Ukraina luterliku kiriku piiskop andis Eesti luterlikule kirikule üle ka omapoolse kingituse – kaheksast margist koosneva margiseeria koertest-demineerijatest. Nende markide müügiga korjatakse raha demineerimismasina jaoks.  

Vaata ka:

• EELK XXXI Kirikukogu sügisistungjärgu ettekandeid saab jälgida otsepildis (e-Kirik, 23.11.2022)