Kaheaastase sunnitud vaheaja järel said juuli viimasel nädalal Saku noortelaagris (EELK Laagrikeskuses Talu) taas kokku erivajadustega noored. Üheksandat korda toimunud laagrinädalal olid neile toeks ja seltsiks vabatahtlikud Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Madalmaadest ja Eestist.

„Noortele erivajadustega inimestele mõeldud laagrit korraldavad samuti noored,“ ütles ettevõtmise üks eestvedajaid, Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson. Enamjaolt on laagri personal seda korraldava organisatsiooni Johanniitide ordu liikmete järeltulijad.

Harva on erivajadustega noorte peredel ja hooldekodudel võimalik pakkuda sedavõrd mitmekesist ja arendavat programmi, kus on nii liikumist, omaette nokitsemist, suhtlemist kui ka arutlemist. Laagriliste päevi sisustasid ratsutamine, ujumine, käelised tegevused, loomaaiakülastus, pallimäng. Väljasõit pole alati vajalikki, sest ka Saku noortelaagri enda territooriumil leidub piisavalt liikumist ergutavaid atraktsioone. Ka ühised arutelud eakaaslastega ümber laua ja kogetud vahetu tagasiside on arendavad ning aitavad kaasa iseseisvale toimetulekule. Laagrisuhtlus võib ka väga palju erineda argipäevast – nii näiteks võib mõni noor alles laagris esmakordselt kogeda tunnet olla pildistatud ja sedasi nähtavaks tõstetud.

Laagri kodukorra järgi on iga külalise kohta üks abiline, kes aitab erivajadusega noort tema igapäevatoimingutes. Noored on eelnevalt saanud esmaabi väljaõppe. Ööpäevaringselt on kohal meditsiinitöötaja ja laagri juhtkond. Pered võivad end turvaliselt tunda, sest igapäevaselt abi vajav pereliige veedab siin hästi aega ning on hoitud.

Kui 2018. aastal artiklit ette valmistades esmakordselt laagri korraldajatega kohtusin, ütles üks selle Eesti-poolseid korraldajaid Raili Hollo: „Vaimupuudega inimesi kiputakse mõnikord liigselt haletsema. Tegelikult on neilt paljugi õppida, nende mõistmine tuleb kasuks. Iseennast tajuvad nad meist erinevalt ning neil on oskus hetke nautida ja pisiasju väärtustada.“

Põgus tutvus laagrieluga oli seegi kord justkui Hollo sõnade kinnitus. Esmalt pani mõtlema ja tavalisega võrdlema juba laagriliste entusiasm ja elurõõm, mis päevasündmuste kirjeldustest läbi kumas. Teine meeldejääv hetk järgnes vaimulikul vestlusel. Õpetaja Patrik küsis laagriliste arvamust, kas nende meelest on põhjust millegi eest tänulik olla. „Toidu eest! Loomaaia eest! Laagri eest! Tänase päeva eest!,“ sadas vastuseid robinal.

Oli tunda, et laagriliste rõõm kandus tõlget vajamata ka üle keelebarjääride vabatahtlikeni. Nii ütlesidki Eestisse tasustamata tööle tulnud noored, et on laagris osalemise võimaluse eest ise väga tänulikud. Miks? Sest sellist siirast vahetut suhtlemist ja heameelt iga väiksemagi asja eest, mida siinsete hoolealuste seas kohtab, ei tule ette just sageli. See on õpetlik kogemus, mida kaasa võtta, oldi ühel meelel.

Johanniitide abi Eestis
Johanniitide ordu on ainus luterliku kiriku sees tänaseni tegutsev ristirüütlite ordu. Liikmetel on kristlik usutunnistus ja peaaegu kõik ordu rüütlid on aadliseisuses. Katoliku kirikus tegutseb Malta ordu.
Johanniitide ordu juurde loodud abiorganisatsiooni SA Johanniitide Abi Eestis nõukogusse kuuluvad lisaks Saksamaa, Soome ja Rootsi esindajatele ka EELK-d esin­davad Patrik Göransson ja Mati Sinisaar.
Sihtasutus käivitas Tallinnas abitelefonide süsteemi, on toetanud Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse tööd, vähekindlustatud laste päevakeskuste tegevust Sillamäel ja Narvas ning korraldanud igasuviseid laagreid erivajadustega noortele.