Avaldame Räpina Miikaeli koguduse õpetaja ja ja EELK Vaimulike konverentsi juhatuse esimehe (2014-2022) Urmas Nageli jutluse, mille ta pidas tänavusel vaimulike konverentsil. Jutluse tekst ilmus ajakirjas “Kirik ja teoloogia” 11.02.2022.

Jutlus käsitleb alandlikkuse vajadust kirikuvaimuliku ametis. Ajakirja juhtkirjas nenditakse: “Nageli diagnoos on kasulik tervele EELK ühiskonnale, nii vaimulikele kui teistele kiriku liikmetele: kui meie tahe ei ole õigesti suunatud, langeme me teisejärgulistesse vaidlustesse, „unustades, kelle tööd me tegelikult teeme.“ Inimesed peavad leppima oma ebatäiuslikkusega ja küll Jumal annab meile oma armu, tarkust ja jõudu tegutsemiseks.”

“Sina siis, mu poeg, saa vägevaks armus, mis on Kristuses Jeesuses! Ja mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi. Kannata koos minuga kurja nagu Kristuse Jeesuse tubli sõdur! Ükski, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askeldustega, kui ta tahab jääda meelepäraseks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud. Ja kui keegi võistleb, ei saa ta ometi võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt. Tööd rügav põllumees peab esimesena saama osa viljast. Mõtle sellele, mis ma ütlen! Küll Issand annab sulle arusaamist kõiges. Olgu sul meeles Jeesus Kristus, kes on üles äratatud surnuist, kes põlvneb Taaveti soost! See on evangeelium.” (2Tm 2:1-8)„Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: „Ei ole teener suurem kui ta isand!” Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud.” (Jh 15:18-21)

Ei saa salata, et Pauluse üleskutse: „Saa vägevaks!” kõlab oluliselt teisiti kui tihti kasutatud: „Ole tubli! Ole positiivne!” Vägev olemine ei tähenda eluperemehelikku hoiakut. See ei ole nõuanne võimujanusele. Vägevus peab käima koos alandlikkusega, sest see, mille nimel peab Timoteos pingutama, on Paulusel selgesti kokku võetud 8. salmis: „Olgu sul meeles Jeesus Kristus, kes on üles äratatud surnuist, kes põlvneb Taaveti soost! See on evangeelium.”

Me oleme Kristuse töö tegijad. Sellest peame lähtuma, kui küsime: „Mida peame tegema? Kuidas edasi?“ Eneseupitamine on siin segav, sest siis ma käitun nii, nagu oleksin ise kogu kompleks, sotsiaalne tegur, mida see amet endast kujutab. See on ka põhjus, miks me elame vahel vaimulikena justkui fantaasiamaailmas, toitume ettekujutustest, kuidas asjad peaksid olema ja kuidas õige (ainuõige) kristlane peaks tegutsema, millest mõtlema, kuidas riietuma, kuidas kummarduma. Kuigi viimast ei tee me just eriti tihti.

Me muutume tuliseks, kui meie arvamusi kohe ei tunnustata või kui keegi kusagil väljendab vaateid, mis meie omadega ei kattu. Mõni vaiksem jätabki oma mõtted üksnes enda teada, et mitte põhjustada pingeid ja tüli. Tuleb meelde üks vana hiina lugu, kus seltskond soojendab end lõkke ümber. Üks mees paneb tähele, kuidas teisel süttis kuuehõlm põlema ja öelnud: „Olen juba mõnda aega üht asja tähele pannud. Tahaksin sellest rääkida, kuid ma kardan, et isand saab pahaseks. Aga kui ma ei räägi, siis kardan, et isand võib tõsiselt viga saada. Kas ma siis ütlen või ei ütle?” Teine küsind, milles asi, ja sai vastuseks: „Teie kuub põleb.” Teine mees heitis riided seljast, kustutas tule ja ütles vihaselt: „Kui Sa juba ammu märkasid, miks sa siis varem ei öelnud!” Esimene mees vastas: „Ma ju ütlesin, et isand saab pahaseks. Nii juhtuski.”

Alandlikkus käib käsikäes armastusega. Uhkus isoleerib end teistest. Uhke ei tunne kunagi ära teises inimeses seda head, mis seal on. Võimatu on uhke ja üleolevana vaadata venna peale ilma tingimusteta ja eelarvamusteta. Unustatakse, et Jumala armastus ei sõltu meie pingutustest, isegi mitte meie voorustest, vaid on täielikult kingitus.

Miks rõhutab Paulus oma kaastöölist juhendades nii jõuliselt lausa sõdurile kohast valmisolekut evangeeliumi kuulutamisel? Aga sellepärast, et kui meis ei ole keskendatust, kui me oma tahet õigesti ei suuna, siis takerdume kohe igapäevelu kribu-krabusse. Ja takerdume nii, et olulistel hetkedel ei pane tähele, mis on oluline, mis mitte. Jääme kinni oma mõtetesse ja siseheitlustesse, unustades kelle tööd me tegelikult teeme. Siingi jääb kehtima: “… minu mõtted ei ole teie mõtted…” Keegi on kunagi öelnud: „See, kes näeb lõpmatust kõigis asjades, näeb Jumalat. See, kes näeb üksnes ratio’t, näeb vaid iseennast.”

Muidugi ei suuda inimene siis kannatada, kui raskused tulevad. Ta hakkab kohe tegema kõike selleks, et neid tõrjuda. Ta unustab, et seegi on Jumala kõne tema ja maailmaga, et siit on õppida, et just tema silme ees rullub lahti järjekordne pilt evangeeliumist.

L. Kolakowski on oma raamatus „Naeruvääristatud Jeesus” öelnud: „Vaimulikud, kes ei tea enam, kas nad usuvad millessegi, kes ei näe enam mõtet idees, et nemad vastutavad Jeesuse kohaloleku eest maailmas, et nemad on Jeesuse preestrid ja apostlid, on jõuetud isegi siis, kui nad on tõsiselt seotud kristliku traditsiooni ja kirikuga ning peavad selle traditsiooni elujõudu enda jaoks tähtsaks.”

Jõuetus ja hirm on vägagi omavahel seotud. Mõlemad ei lase meil olla loovad ja rõõmsad. Jõuetust ja hirmu kogevad aeg ajalt kõik. Elu väljakutseid ei õnnestu kellelgi ignoreerida. Hirmu tõrjudes see hoopis kasvab. Vägevaks ei saa me hirmu eest põgenedes. Hirm on midagi, mida oleme kutsutud ületama. Jeesuse sõnad: „Ärge kartke!” saavad kokku Pauluse kutsega: „Saa vägevaks!” Usus ja alandlikkuses võime kõigega, mis meil on, tulla Jumala juurde. Ja kuulda Jeesuse sõnu täis armu: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged − mina olen maailma ära võitnud.”

Kui Jeesus kutsub meid, siis näib, et armastus ja vägevaks saamine käivad kummalisel viisil käsikäes, niisamuti ka hirm ja jõuetus. Jumala armus suurus on selles, et ta on kõigi jaoks kohalolev. Lihtsalt ühed silmad märkavad seda, teised mitte. Ühed saavad jõudu, et minna maailma ja kuulutada seda „ühte nime, kelles on pääsemine“. Teiste osaks jääb paraku muretsemine „kõigi asjade pärast”, mis maailmas on halvasti, või nii seobki ta ennast liialt „argielu askeldustega”.

Inimene on habras ja alati ebatäiuslik. Tal tuleb sellega leppida. Kui jääda ootama tundi, mil oleme vigadeta ja täiuslikud, siis ei saagi teele minna. Oma risti võtmine tähendab enda vastuvõtmist koos tugevuste ja nõrkustega, õnnestumiste ja ebaõnnestumistega. Me ei pea suutma kõike ega suudagi. Samas on nii, et kes end hirmust ära kurnata pidevalt tagasi hoiab, ei ela kunagi tõeliselt. Paulus on Jeesust mõistnud, kui ta kaastöölist innustab ja julgustab. Tema sõnad innustavad meidki endalt küsima, kas me julgeme tõeliselt ja täielikult pühenduda elule, armastusele ja inimestele.

Kord saame kõik teada, mis vaja. Kui suudame usku hoida, õiges vaimus võidelda, rõõmsad ja kannatlikud olla, siis võime näha sedagi, mida väljendas üks poola usklik: „Rõõmustagem − pärast viimsetpäeva tõstetakse isegi lüüasaanud armee surmast igavesse ellu.”

Aamen.