Vaikse nädala teisipäeval oleme koos Jeesusega kaasas kõikjal seal, kus Teda üle kuulatakse ja talle süüdistavaid küsimusi esitatakse.

Suurkohtu ees küsitakse Jeesuselt: „Sina oled siis Jumala Poeg?” (Lk 22:70)Küsimus, kes Jeesus on ning keda esindab või kelle nimel õpetab, tõstatub evangeeliumites korduvalt. Küll süüdistatakse Teda koostöös kuradiga, teinekord küsitakse, kas Jeesus on mõne kuulsa prohveti taaskehastus.

Oma kodukohas Naatsaretis saab ta üsna jaheda vastuvõtu osaliseks, sest oma puusepast isa pojana ei või ta ometi sünagoogis õpetades ja pühakirjast prohvetit tsiteerides võrrelda ennast tulevase Messiaga!

See, et Jeesus oli Jumala läkitatu jäi varjatuks ja mõistmatuks pikka aega ka Jeesuse enda lähimatele jüngritele ning isegi tema lähedastele – tema perele. Kõik nad üllatusid aeg-ajalt küsides: “Kelle sõnu Ta räägib? Kelle nimel kõneleb?”

Kui Jeesus seisab kohtu ees, ei esitata talle enam küsimusi selleks, et kuulajad saaksid selgust, vaid selleks, et igast tema sõnast kinni võtta ja ta süüdi mõista. Ükskõik, mida Jeesus ütelda võis, andis see põhjuse teda süüdistada. See, mis Suurkohtu ees toimus, oli vaid formaalne kohtu mängimine. Tõest ja õigusest oli asi kaugel!Pontius Pilaatus ega kuningas Heroodes polnud siiski valmis ametlikku otsust langetama. Neile tegi Jeesuse isik ja juutide kemplemine temaga seoses vaid lõbu. Tühise külaprohveti saatuse üle otsustamine oli neile vaid meeleolukas ajaviide. Küllap oleme meiegi tundnud ennast vahel tühise tillukese kübemena mõne tähtsa ametniku ees seistes.

Palvetame: Armas Jumal, õnnista kõike, mida Sinule lootes täna ette võtame nii tööl kui kodus. Aita meil elada Sinu sõnade järgi ning armastada ligimest nagu iseennast. Aamen.

Allikas: peapiiskop Urmas Viilma Facebooki leht