Emeriitpiiskop Einar Soone: “Sünnipäeval minu jaoks erilist tähendust ei ole, küll aga kirikuaasta tähtpäevadel.”

Emeriitpiiskop Einar Soone: “Sünnipäeval minu jaoks erilist tähendust ei ole, küll aga kirikuaasta tähtpäevadel.”

Intervjuu 1. osa

Piiskop Einar Soone (Foto: Kätlin Liimets/Eesti Kirik)

Alustame e-Kirikus uue lugude sarjaga “Teenäitajad”, mis toob lugejateni meie väärikate vaimulike mõtteid elust, usust ja kirikutööst.

Täna, 26. septembril on sünnipäev emeriitpiiskop Einar Soonel.  Vahetult Eesti taasiseseisvumise järel kõigest 45-aastasena oli piiskop Soone üks neist, kes noore põlvkonna esindajana asus kujundama vaba riigi kiriku nägu. Ta on aastakümneid kestnud teenimistööl esindanud luterlasi oikumeenilistes organisatsioonides, pastoraalseminari juhina EELK Usuteaduse Instituudis aga olnud õpetajaks ja teenäitajaks paljudele tänastele vaimulikele.

Intervjuu Einar Soonega on salvestatud tema kodus 2022. aasta septembrikuus, vahetult enne vaimuliku 75. sünnipäeva. Sünnipäevaintervjuust ütles piiskop tookord aga väga lihtsal põhjusel ära: sünnipäeva vaimulik enda jaoks tähenduslikuks ei pea. Juttu tõeliselt tähenduslikest asjadest siin elus jagus aga vaimulikuga kauemaks. Jagame neid e-Kiriku lugejatega mitmes jaos läbi kogu selle nädala.

***

Kirikuaasta rütm aitab leida tasakaalu

“Peaksime olema tänulikud oma vanematele, et me siia sündinud oleme,” ütleb Einar Soone ja nendib oma ümmarguse sünnipäeva eel, et sünnipäevadel tema enda jaoks erilist tähendust tegelikult ei ole. Seevastu kooliminek, kooli lõpetamine, elukutse valik, elukoha leidmine või abiellumine – neid sündmusi on tema hinnangul küll kena pereringis tähistada. Mis aga loeb, mõtetele suuna ja tegevustele selgroo annab, on kirikuaasta.

“Vaimulikuna on mulle olulised kirikukalendri tähtpäevad, kogu aasta rütm, kus on nii rõõmu kui kannatust, intensiivsemaid ja vaiksemaid aegu; kus pühad ja paastuaeg vahelduvad. Püüan neid sündmusi ka läbi elada, et ei oleks ainult ühetaoline hall elujoon. Pühade ja paastu aeg on väga mitmekihiline ja arvan, et nii üks kui teine on oluline inimese elus.”

Kiriku liturgilist aastat võib vaadelda ringina, mis kujutab Kristuse lunastusteed ja inimese sündi ning teekonda igavikku, lausub vaimulik. “Vana süsteemi järgi lõppes kirikuaasta surnute mälestamise pühal, nüüd räägitakse sellest aga kui igaviku pühast, mis viib surmast edasi.”

Kirikuaasta rütmi järgimine aitab elada kooskõlas loodusega ja leida tasakaalu, lisab Soone. “Nii, nagu kogu looduses on oma rütmipärasus ja aastaaegade vaheldumine. Südamelöökidelgi on rütm ja kui see pole korrapärane, siis oleme haiged. Samuti vahelduvad tööpäev ja vaba aeg. Kui pidupäevale ei järgneks argipäev, siis muutuks inimene loiuks. Pidu poleks enam õige pidu ja töö poleks õige töö,” leiab Soone ning toob näiteks vanema põlvkonna kogemuse, mil üldiselt kehtisid kirikukalendrist lähtuvad kindlad reeglid: “Millal tuli tööd teha, millal tohtis puhata ning pühapäev oli ikka puhkamise ja hingamise jaoks. Isegi toitumine oli reguleeritud ning nii lääne- kui idakirikutes rõhutati paastupäevade vajadust ja peeti neist ka kinni. Füüsiline ja vaimne elu olid tasakaalus.” Soone toob vaimuliku arengu eeskujuna välja katoliku kiriku, kus on muuseas on au sees jalgpallimäng – vaimu kõrval tuleb hoolitseda ju ka füüsise eest, sest eneseareng peab olema tasakaalus.

Luterlikus kirikus on Soone sõnul jäetud väga palju individuaalseks otsustamiseks – inimene ise vaatab, millal mida teeb, kuid tasakaal võib kergesti kaduda: “Alati inimene ei tunne ennast, mõtleb, et peab veel vastu, suudab veel natuke tööd teha ja pingutada, kuni kriitilise piirini.” Seetõttu on hea, et viimasel ajal on hakatud rohkem väärtustama puhkust, vaikust, mõtisklemist, leiab ta: “Retriitidest ja palvehetkedestki räägitakse ka laiemalt, kui ainult kirikuringkonnas, sest inimesed põlevad läbi.”

Ahvatlus on ka üksnes elu rõõmsamatele hetkedele ja pidupäevadele keskenduda. Einar Soone sõnul on märgiline, et kui leerilastega kirikuaasta rütmist rääkida, siis enamik neist teab vastlapäeva, kuid sellele järgnevast tuhkapäevast pole peaaegu keegi kuulnud. “Inimene valib kas teadlikult või alateadikult meeldiva: kaasa haaravad liulaskmine ja pidu, aga kannatusaja ja loobumise mõte jääb selle varju,” nendib ta. “Pühakute elulugude meenutamine ja kiriklike tähtpäevade tähistamine on kristlase jaoks üks abivahend, et oma elus asju õigesse perspektiivi seada.”

Jumalateenistuse kõige olulisem hetk

Ühiskonnal on koguduste suhtes omad ootused, tõdeb piiskop Soone: tavaliselt leitakse, et kirik tegelegu moraali ja eetika küsimustega, hoolekande ja aitamisega. Vaimulik leiab, et ehkki samuti ääretult oluline, pole see kiriku puhul siiski  põhitegevus: Kristus ütleb ka, et “vaeseid on ikka teie hulgas olnud…” Sama lugu on kultuurilise tegevusega, mille kaudu laiem ühiskond kiriku olemasolu veel kuidagi mõistab – vaatamata kiriku vaieldamatule panusele kunsti, muusikasse ja kirjandusse on kõrvaltegevus seegi.

“Kiriku ülesanne on vahendada Jumala armu sõna ja sakramendi kaudu,” sõnastab piiskop kiriku eksistentsi mõtte.” Jumalateenistused, palved, pühitsemine, õnnistamine – kogu see vaimulik tegevus, mis on peamiselt koondunud pühapäevastele teenistustele. Jumala õnnistus on see, mida inimene oma eksistentsiks vajab – mitte see, kas oled mingist käsust kinni pidanud, seda või teist teinud. Kui sul on vaja saia, siis sa lähed saiapoodi, kui on vaja kinga, siis kingapoodi, kui on tarvis õnnistust, siis sa lähed kirikusse.”

Piiskop Soonele meenub üks kunagine koguduse liige, kes käis teenistustel igal pühapäeval. Tuttavad olevat vanainimest haletsedes soovitanud, et kuula parem Soome raadiot, sealt tuleb ka jumalateenistus. Memm aga küsis: ”Aga kust ma siis õnnistuse saan?”

Kord rääkisid lauljad enne õnnistamist koorirõdul valjusti juttu. “Ootasin, kuni saabus vaikus. Alles seejärel ütlesin õnnistussõnad. Kogudusele jäi see vahejuhtum kauaks meelde.”

Vaimulik mäletab üht korda, kui ta unustas jumalateenistusel õnnistussõnad ütlemata. “Pöörasin end altaris ringi, et orel saaks mängida viimase muusikapala, aga organist tegi mulle mingi märgi. Mina arvasin, et seet tähendab: elektrit ei ole. Laulsin ise lõpulaulu ja hakkasin kirikust välja tulema, aga inimesed küsisid: “Ütelge, mida me oleme kurja teinud, et te meid täna ei õnnistanud?” Nii ma siis ütlesin õnnistussõnad kirikuukse juures.”

E-Kirik soovib piiskop Einar Soonele tänase tähtpäeva puhul õnne ja õnnistust!

/intervjuu jätkub/

Lisa kommentaar