Intervjuu 2. osa

“Me kutsume inimesi kirikusse, samas me peame mõistma, mida me seal kirikus siis ikkagi teeme,” on Einar Soone kauaaegse pastoraalseminari juhina nõudlik. Jumalateenistuse puhul on tema sõnul äärmiselt oluline, et seda peetaks korralikult, et see algaks õigel ajal ega oleks lohisev.

Kuidas serveerida vaimulikku rooga

“Nüüd on kokasaated väga moes – kuidas toitu serveerida, et maitsemeeli ette valmistada. Niisamuti ei saa ka jumalasõna kuulutamise puhul alahinnata seda, kuidas vaimulikku rooga pakutakse,” rõhutab Soone. “Võime ka lihtsalt leiba süüa ja meie kõhud saavad täis, aga hoopis teisiti maitseb toit siis, kui see on hästi serveeritud. Siin sõltub juba hääletoonist väga palju, kas ta on noomiv, kõrgest kantslist kostev, nagu vibutaks kaikaga koguduse poole või on ta pehme ja paitav. Erineva hääletooniga saame lugeda patutunnistuse palvet, meieisapalvet, usutunnistust – nendel tekstidel on oma sisuline tähendus ja väärtus, mida saame oma häälega teha mõistetavaks.”

“Jumalateenistus on tervik,” jätkab vaimulik. “Algab isikliku elu analüüsi ja patutunnistuse palvega, sellele järgnevad pühapäeva piiblilugemised ja nende mõtete avamine jutluses. Tunnistame oma usku ja palvetame nii elavate inimeste murede kui lahkunute hingede eest. Armulaulal ühineb nähtamatu, taevane pool – Kristuse ihu ja veri  maisega veini ja leiva kujul. Laulame koos taevaste vägedega “Püha! Püha! Püha!” See on võimas müsteerimum. Kirikust lahkudes tunneme uut energiat, väge, mis aitab edasi eluteel käia ja tekitab igatsuse pühakotta tagasi tulla.

“Olen seminarides ikka meelde tuletanud, et minge istuge seal kirikus, kuulake ja vaadake, mis teile meeldib ja mida tahaksite muuta. Kui olin ise noor üliõpilane, siis meil olid väljasõidud erinevatesse pühakodadesse, tutvusime arhitektuuriga. Meiega oli Villem Raam. Ühes kirikus ütles ta meile, pastorihakatistele: istuge nüüd siin pingis ja ma räägin teile. Mõnel hakkas juba varsti külm. Nii andis ta meile õppetunni: kui räägid ise, siis sa ei tunne ebamugavust, kuid aeg liigub hoopis teistmoodi, kui pead istuma ja kuulama.

Kogudust tunned ukselingist!

Kirikute arhitektuurist rääkides tunnistab Einar Soone, et talle meeldib kirikus värviküllus ning võrdleb: “Praegu on kirikud valdavalt võõbatud valgeks ja tihti näeb tulemus välja nagu hauakamber. Keskajal olid kirikud rõõmsad ja värvilised – see andis kogudusele hoopis teistmoodi tunnetuse. See on nagu muusikas: kas tunne on minoorne, sünge, rõhuv, või on ta pidulik, ülev.”

Taas kord meenutab Soone Villem Raami, kes kunagi tema teenimispaigas Lüganusel käies ütles, et vaatab alati, missugune on kiriku ukselink. Nimelt oli ta veendunud, et kirikul peab kindlasti olema väärikas ukselink ja mitte näiteks tabalukk. Mööda Eestimaad ringi sõites võib mõnel pool kirikuuste ees tabalukke siiski näha, ja Soonegi jagab sedasama kriitilist hoiakut. “See on odav ja labane. Kirik ei pea olema mitte üksnes puhas hügieeni mõttes, vaid ka väärikas. Olen vaadanud ka ise kirikuid Villem Raami kombel ja näen kaugelt, missugune see kogudus on. Ma näen selle tee kaudu juba, mida mööda rahvas käib; näen kirikuukse kaudu – kas see uks on korralikult värvitud, kas akendel on klaasid ees. Missugune on altaritagune, kas kolikamber lihtsalt? Kas vaimulike riided, tekstiilid on puhtad, ilusad? On see käsitöö? Kas kiriku ümbruses on muru niidetud, kas kiviktaimla on hoolitsetud? Millises seisukorras on tornikiiver, katuseplekk? Need on välised asjad küll, kuid väga olulised, sest näitavad ära, missugune hing on kogudusel.”

Kogudus tegutseb nagu üks pere, ütleb piiskop. Siin on vanemaid, nooremaid, lapsi ja perel on omad tegevused: laulukoorid, lastetöö, vanade eest hoolitsemine ning ruumidki võiksid olla sellise suurusega, et kogudus sinna parajasti ära mahub. Kui kirikuhoone on selgelt liiga suur, siis tuleks vaimuliku sõnul hoolitseda selle eest väärikalt, kuid jõudumööda.

“On tõesti küsimus, mille jaoks kasutada seda pisikest summakest, mida rahvas annetab? Kirjutatakse projektitaotlusi, mõned kogudused elavadki sõpruskoguduste toel – aga mina arvan, et kogudus peab ise endaga toime tulema. Kasutada väikese koguduse ressursse peamiselt kiriku remondiks – see ei ole päris õige. See peaks olema siiski ka riigi mure hoida korras sakraalhooned. Muinsuskaitse on mingil määral kirikuid toetanud, aga selleks on liiga napid vahendid – nii et arutlemisainet on.”

Regina Hansen

Loe lisa:

Emeriitpiiskop Einar Soone: “Sünnipäeval minu jaoks erilist tähendust ei ole, küll aga kirikuaasta tähtpäevadel.” (intervjuu 1. osa), e-Kirik 26.09.2023