Katariina Aleksandriast († 4. saj) on kristlik märter ja pühak, kelle mälestuspäevana tähistatakse kadripäeva 25. novembril (õigeusu kirikus tänapäeval 24. novembril). Ta on üks kõige armastatumaid pühakuid ja arvatud 14 hädas aitaja hulka.

Nimi Katariina (Catherine, Catharina, Ekaterina, Kadri…) tuleneb kreekakeelsest sõnast Αἰκατερίνη, mis tähendab igipuhas.

Aleksandria Katariinast kõnelev keskaegne “Jutustus püha märter Katariina kannatusest“ räägib sellest, kuidas keiser Maxentius, Konstantinus Suure vastukeiser saabus Aleksandriasse Egiptuses. Ta ohverdas 130 härga, et võita jumalate poolehoid võitluses Konstantinusega ning käskis, et ka rahvas peab ohverdama – rikkad härja ning vaesed vähemalt tuvi.

Siis astus esile sädelevalt kaunis Egiptuse printsess Katariina. Keiser ja kõik kohalviibijad olid pimestatud tema ilust. Katariina manitses keisrit loobuma ebajumalaid kummardamast ning pakkus end välja kaitsma ristiusku kelle tahes targa vastu. Maxentius lasigi kohale kutsuda viiskümmend filosoofi, aga Katariina rääkis nõnda, et need viiskümmend ei osanud midagi öelda.

Nagu inimeste puhul sageli juhtub, süttis keisri viha, nähes, et tema jaoks ebameeldivat seisukohta pole võimalik ratsionaalselt rünnata. Nii valis ta vägivalla tee ja mõistis Katariina surma, käskides heita ta vanglasse, et neiu seal nälga sureks. Selle plaani nurjas tuvi, kes korrapäraselt läbi trellide lendas ning Katariinale toitu tõi.

Printsessi ilu haaras keisrit üha enam. Ta pakkus printsessile keisrikrooni, kui vaid naine nõustuks saama tema omaks. Keiser ütles seda hoolimata sellest, et ta juba oli abielus ning ka tema abikaasa viibis kohal. Katariina vastas: „Kas sul pole oma ihus üldse häbi? Mina kuulun taevasele Peigmehele.“ Maxentius hullus raevust ning käskis ta ihu ribadeks kiskuda piinariistaga, millel oli teravate ogadega hammasratas. Piinariist läks aga katki ning ogad kukkusid maha. Pealtvaatajad hakkasid hüüdma: „Kristlaste Jumal on tõeline Jumal.”

Nüüd viidi Katariina hukkamispaigale. Teekond sinna oli võidukäik. Rahvahulk järgnes talle ning Katariina palvetas valju häälega kogu Egiptuse rahva eest, rikaste ja vaeste, tervete ja haigete eest, et kõigile tuleks ihulikku ja vaimulikku õnnistust. Tema palve katkestas timuka mõõk, mis lahutas pea kehast.

Inglid võtsid Katariina ihu pärast tema surma ning viisid selle Siinai mäele. Sinna rajati tema auks kuulus Katariina klooster, kus ta endiselt puhkab. Legend temast tõlgiti pea kõigisse keeltesse ning kunstnikud andsid au kaunile ja julgele printsessile arvukate maalide ja ikoonidega.

(Allikas: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”)

Eestis on pühendatud Katariinale 1229. aastal rajatud dominikaanlaste ordu klooster Tallinnas ja tsistertslaste ordu poolt hiljem rajatud nunnaklooster Tartus. Püha Katariina nime on kandnud keskajal kabelid Hallistes, Saardes, Helmes.

Tänapäeval kannavad püha Katariina nime kirikud Kadrinas, Karjas, Leesil, Noarootsis, Muhus, Vastseliinas ja Võrus. (Võru kirikule püha Katariina nime andmisel on üsna ilmselt tahetud samaaegselt väljendada ka oma tänulikkust keisrinna Katariina II vastu.)

Piiblilugemised palvuseks: Ps 116:1–4,7–9,15–17   Jr 11:18–20   Rm 5:1–5   Lk 9:23–26

Me palvetame: Issand Jumal, taevane Isa, me meenutame tänutundes Sinu teenijaid, kes andsid oma elu Sinu armastuse tunnistuseks. Sütitagu Sinu teenija Katariina mälestus meis julgust ja kasvatagu meid ustavuses. Aita meil kanda hea meelega oma risti ja tunnistada kogu oma eluga võitu, mille on saavutanud patu, kurjuse ja surma üle Sinu Poeg, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

Vaata ka:

• Andres Mäevere, “Püha Katariina Aleksandriast, tema elu ja märtrisurm”, Võru Katariina koguduse koduleht

1