Kas saame valmistuda rahuks? Kõnelesid kristlased Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest

18. juunil toimus Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) Peaassamblee Ukraina-teemaline paneelvestlus, mis tuletas teravalt meelde, et sõda Ukrainas ei ole kaasa toonud mitte üksnes teoloogilist lõhestumist – iga päev hukkuvad Ukrainas inimesed ning hävitatud on umbes 500 pühakoda.

Istungil kõnelenud – ajakirjanikud, teoloogid, üliõpilased ja inimõigusaktivistid – väljendasid oma otsusekindlust püüelda õigluse ja rahu poole ka praegustes rasketes katsumustes.

Panelistid:

Dr Andrii Smyrnov, Õigeusukirik Ukrainas, Ostroh
Yuliya Kominko, Ukraina õigeusukirik, Kiiev
Ksenia Eggert, Oikumeeniline Patriarhaat, Vilnius
Natalia Vasilevich, Oikumeeniline Patriarhaat, Bonn
Oleksandra Kovalenko, Õigeusukirik Ukrainas, Kiiev
Bohdan Mostovyi, Ukraina õigeusukirik, Heidelberg
Alice Heichenko, Ukraina Evangeelne Baptistlik Liit, Odessa
Isa Alexander Kuchta, Oikumeeniline Patriarhaat, Vilnius

Moderaator on ajakirjanik Dr Ksenia Lutchenko, Berliin

“Paljud minu sõbrad, kolleegid ja isegi õpilased liitusid relvajõududega,” ütles Ukraina Ostrohi Riikliku Ülikooli Ajaloo-osakonna professor Andrii Smyrnov. “Kahjuks on paljud neist hukkunud.” Smyrnov, kes on ka Ukraina õigeusukiriku (Õigeusukirik Ukrainas) liige, lisas: “Me võitleme mitte ainult selle sõja võidu eest, vaid ka tõelise ja jätkusuutliku rahu eest.” Ta lisas, et üle 100 õigeusukiriku preestri teenib Ukraina relvajõudude kaplanitena.

Smyrnovi sõnul on nii Venemaa invasioon kui ka selle õigustamine Vene õigeusukiriku poolt suureks väljakutseks Ukraina õigeusukirikule. Ta on üks nendest, kes püüab kahe kiriku vahelises dialoogis osaleda. “Selleks oleme pakkunud välja üldise töörühma loomise, kuhu kuuluksid piiskopid ja teoloogid,” ütles Smyrnov, kes avaldas lootust, et lahendusteni õnnestub jõuda veel sel aastal.

Ukraina õigeusukiriku meediajuht Yuliya Kominko mõtiskles, et isegi sõjaoludes püüab inimene jääda inimeseks. “Kuid nüüd, aasta hiljem, võin öelda, et täiemahulise sõja ajal on väga raske säilitada oma inimlikkust,” ütles ta. “Me ei oodanud seda, kuid me oleme seisnud silmitsi faktiga, et sõjas kannatanud inimesed ei soovi dialoogi.” Ta rõhutas, et ka kirik võitleb vaba ja armastatud Ukraina eest. “Kas suudate jääda kristlaseks, kui teie usku igakülgselt proovile pannakse?” kirjeldas ta uskliku inimese igapäevast väljakutset keset sõjaõudusi.

Oikumeenilise Patriarhaadi esindaja Ksenia Eggert arutles selle üle, kuidas propaganda on aastaid enne sõda kuni tänaseni ära kasutanud vene publikut, kes peab end natsismi ohvriks Teises maailmasõjas. Eggert töötab hetkel seoses õpingutega Vilniuses venekeelses meedias. “On oluline mõista, et see propagandakampaania oli efektiivne mitte ainult Venemaal, vaid ka väljaspool Venemaad,” ütles ta ja lisas: „Sõja õigustamiseks kasutatakse mitte ainult geopoliitikat, vaid ka religiooni – ja mitte ainult kristlust, vaid ka islamit.” Kirill kasutab propagandavahendina oma jutlusi, et julgustada venelasi võitlema Vene poolel, lisas Eggert. “Ukrainat kujutatakse Vene riiklikus meedias ja sõja kajastustes otsesõnu saatanliku ja Jumalast taganejana, samal ajal kui Venemaad lastakse paista püha ja vaimse riigina,” ütles ta. “Propagandasõnumid on väga mõjusad.”

Õigeusu teoloog, inimõigusaktivist ja poliitikateadlane Minskist Natalia Vasilevich mõtiskles selle üle, kuidas patriarh Kirill väldib sõja osas enda seisukohtade väljendamist, pöördudes oma sõnumitega oikumeenilise publiku poole. “Mõnikord, kui ma kuulen, kuidas patriarh Kirill räägib selgelt sõja toetuseks kodupublikule, kuid eitab oikumeeniliste partnerite ees, et ta on sõda kunagi toetanud, hakkan isegi kahtlema enda võimes mõista vene keelt,” ütles Vasilevich. Ta rõhutas, et oikumeenilise liikumise raames on vaja teoloogilist käsitlust, mis näitaks, kuidas sellistes sõnumites teoloogiliste mõistetega manipuleeritakse.

“Kõik territooriumid – kõik okupeeritud territooriumid – tuleb vabastada,” kõlas Ukraina õigeusukiriku esindaja Bohdan Mostovyi üleskutse. Tema sõnul ei ole see vajalik mitte üksnes Ukraina tuleviku, vaid kõigi Euroopa rahvaste rahumeelse tuleviku pärast.

Panelistid kutsusid õppima nii ajaloost kui ka praegusest olukorrast. “Uudiste põhjal Ukraina kohta ei pruugi sellest aru saada, kuid tegelikult ei ole minu riigis ühtegi nurka, mis oleks täielikult turvaline,” ütles Ukraina baptistikiriku esindaja Alice Heichenko. “Nägime ka hiljutist keskkonnakatastroofi, mille panid toime venelased.“ Kõneleja arvates tuleb Ukrainas taastada 1991. aasta piirid.

Oikumeenilise Patriarhaadi esindaja, Valgevene õigeusukiriku preester Alexander Kukhta on tuntud ühe suurima järgijaskonnaga YouTube’i kristliku kanali kaudu, mille sisu on vene ja valgevene keeles. 2020. aastal pärast Valgevenes toimunud valimisi on ta osalenud paljudel avalikel protestidel ja seisnud ka elava kilbina inimeste ja kuulide vahel. Seejärel oli Kukhta sunnitud Valgevenest põgenema ja asus elama Ukrainasse. Pärast Venemaa invasiooni kolis ta Leetu, kus jätkab teavitustööga valgevene inimestele nii nende kodumaal kui ka väljaspool.

Religiooniuurija ja Ukraina õigeusukiriku liige (Õigeusukirik Ukrainas) Oleksandra Kovalenko elab praegu Kiievis. Sõda on tema sõnul teda mõjutanud mitmeti, kuid kõneleja tõi ukrainlasena välja peamise, mida sõjaga silmitsi seismine on kaasa toonud. „Eelkõige olen ma sisemiselt ja väliselt võõrandunud inimene,” ütles ta. Viimane aasta riigi pealinnas sõja tingimustes on tähendanud elamist pidevate purustuste, elektrikatkestuste ja raketirünnakute keskel.