Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Harju-Madise koguduse lugu.

Vomentaga muinaskihelkonda ehitati 13. sajandil Keila kirik. Kihelkonna lääneosa, hilisema Risti ja Harju-Madise ala oli hõredalt asustatud. Padise linnamäel ei elatud pidevalt, vaid seda kasutati kaitseotstarbel. Pakri laht sobis hästi sadamate rajamiseks. Taanlastega võidi siin olla juba vanad tuttavad. Ka ristiusk ei tarvitsenud olla võõras. Harju-Madise puukirik püstitati hiljemalt 13. sajandil. 

Muinasaegne kristlik kogukond asus Herteles ehk hilisemas Nissi kihelkonnas. 1281. a. anti Padise valdused Hertele kiriku alluvusse. Eestimaa rüütel Helmholdus de Lodhe unistas (1296) koguni Lodenrodhe linna rajamisest Pakri lahe äärde. Linna ei tulnud, aga tuli kihelkond, mis kannab nüüd Harju-Madise nime. See hõlmas ka Risti kihelkonna ala. 1305. a. andis Taani kuningas tsistertslaste loa Padise kloostri rajamiseks muinaslinnuse lähedale. Ehitus algas tosin aastat hiljem ega olnud veel kaugeltki valmis kui Jüriöö ülestõusu ajal kõigele tuli otsa pandi ja mungad tapeti. 1345. a. saabusid Uusimaalt rootslased, kes asustasid tühje maid Suur-Pakri saarel ja Laokülas. Uusimaaga olid kloostril otsesidemed. 

1370ndate paiku jätkusid kloostri ehitustööd. Risti kiriku ehitust jõuti alustada juba enne Jüriöö ülestõusu, kuid tööd jätkati alles 1420. aastatel. 1448. a. oli Padise kloostri hoonete kompleksi pidulik pühitsemine. 15. sajandi teises pooles rajati kloostri algatusel Harju-Madisele kivikirik senise puukiriku asemele. Ühelööviline, kahe võlvikuga ja ilma täiendava altariruumita pühakoda meenutas praegust pikihoonet, oli aga kitsam, praeguse altariruumi laiune. Sellest kirikust on säilinud raidportaal praeguse torni lääneseinas. 16. sajandi algul ehitati lääneportaali ette võlvitud esik, mis täitis relva- ja hiljem sandikoja ülesannet. 

Liivi sõja ajal, aastal 1559 lõpetas ordumeister Kettler Padise kloostri tegevuse. Järgmisel aastal läks klooster hertsog Magnuse valdusesse, kelle käest rootslased selle 1561. aastal vallutasid. 15 aastat hiljem tuli klooster pärast kahepäevast piiramist ja ägedat suurtükituld loovutada venelastele, kuid 1580. a. piirasid seda rootslased 13 nädalat ja said kloostri tagasi. 

17. sajandi esimeses pooles anti Harju-Madisel kirikuõpetaja amet kolmel korral järjest üle äialt väimehele. Esimest korda 1602. a. kui rootslane Olaus Moravius läks tagasi Rootsi, kuna ta ei osanud eesti keelt ja kogudus sellega ei leppinud. Tema soomlasest väimees, õpetaja Forsius teenis Harju-Madise kogudust elu lõpuni. Samuti Forsiuse väimees Johannes Jurgh. Viimase väimees oli Harju-Madisel lühikest aega – Laurentius Holm kutsuti Martnasse. 

1631. a. sai Harju-Madise kirik kolme maaliga altari. Maalid on praegu altariruumi põhjaseinal. Madise kirikuõpetaja pidas sel ajal jumalateenistusi ka Risti kirikus. Aastatel 1638 – 1710 oli Ristil ametis oma vaimulik: diakon. Nii säilis side Harju-Madisega, samuti Padise kloostri uue peremehe Thomas von Rammi ja tema järeltulijatega, kes nii Madise kui Risti kirikute eest hoolt kandsid. 

Paar aastat teenis Harju-Madise kogudust keele- ja kirjamees Heinrich Göseken, kes suurema töö tegi Kullamaal, kuhu ta kutsuti. Seejärel astus Madisel ametisse Johann Forselius, kelle poeg Bengt Gottfried Forselius rajas Tartu Piiskopi mõisas koolmeistrite seminari ja kelle õpilased Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri näitasid oma oskusi koguni Rootsi kuningale. 

1679. a. ehitati Harju-Madise kiriku eeskoda 4-korruseliseks torniks ja telliti uus kell. Johann Forseliuse silmad jõudsid ära näha kooli asutamise Risti pastoraadi rehetoas. Pärast vana Forseliuse surma kutsuti Harju-Madise koguduse õpetajaks tema väimees, senine Risti diakon Gabriel Herlin, kes Madisele kolis alles neli aastat hiljem. Vahepeal elas Madisel Gustav Johannes Laurentius, kes siis Ristile kolis. Kui Heinrich Göseken Kullamaal suri, abiellus Gabriel Herlin tema lesega. 

Õpetaja Johannes Aulinus jõudis Põhjasõja jooksul mitu korda Rootsi põgeneda, kuid Johann Nygreen sattus Harju-Madisele just Põhjasõja tõttu. Pärast seda, kui Nygreen oli viibinud sõjapõgenikuna Viiburis, elas ta Tallinna lähedal üle laevahuku. Harju-Madise kogudus eeldas kirikuõpetajalt siiski paremaid elukombeid ja Nygreen pidi jälle edasi minema. Paremini ei käinud ka Johannes Arveliuse käsi – elukommetest tingitud pahandusi oli tal rohkemgi. 1717. a. tagandati ta ametist. 

Talurahvas elas vaesuses. Ometi tuli ette prassimist ja kaklusi ning harva jõudsid inimesed jumalateenistusele. Kui kirikuõpetaja sõna võttis, heitsid mõisnikud talle ette sekkumist asjadesse, mis talle ei kuulu, või lükati arutelu edasi kuni see hoopis ununes. Ka öeldi, et mujal lähevad asjad samamoodi või veel hullemini. Vaimulik ärkamine jõudis vennastekoguduse näol Harju-Madisele 1740. aastatel Piirsalust. 

1765. a. ehitati Harju-Madise kiriku praegune altariruum ja käärkamber. Kaks aastat hiljem ehitati torn veel ühe korruse võrra kõrgemaks ja rootsiaegne kell valati ümber. 1773. a. lammutati vana pikihoone ja ehitati uus. Katolikuaegne raidkiviportaal tõesteti ümberpööratult pikihoone lääneseinast torni lääneseina. 1784. a. valmistas Tallinna puunikerdaja Johann Valentin Rabe kantsli, mis on Harju-Madise kirikus tänaseni kasutusel. 

29. juuli öösel 1785 süttis pastoraadi õlgkatus. Kui pastori proua ärkas, oli maja leekides ja viimane hetk väljuda. Õpetaja Carl Friedrich Stürmeri pere pääses eluga, sh tema 13-aastane poeg Carl Gustav, kes hiljem isa tööd Harju-Madisel jätkas. Arhiiv põles sisse. 

1822. a. ehitati Põllküla palvemaja. Abikäe ulatasid Keila ja Nissi vennastekogudused. Põllkülas oli ettelugejaks Lepiku Jüri. Ta polnud küll suur kõnemees, kuid tal oli palju tervet mõistust, arukust ja erapooletust. Jüri oli hea peremees, armastusväärne pereisa, vali enese vastu, kuid abivalmis ja leebe teiste suhtes.  Kuna palemaja oli kivihoone, kestis see kaua. 

Paldiski linna rajamisest saadik (1783) käis Harju-Madise kirikuõpetaja ka seal jumalateenistusi pidamas. 1842. a. pühitseti Paldiski Nikolai kirik Harju-Madise abikirikuks. Kulus veel mitukümmend aastat kuni Paldiskist sai iseseisev kogudus. Oma kirikuõpetaja valis Paldiski kogudus aastal 1874. Neli aastat varem tegi sedasama Risti kogudus, millega liideti abikogudused Nõval ja Pakri saartel. 

Oreli ehitas Harju-Madisele Gustav Normann 1859. aastal. 1851. a. telliti kunstnik Carl Siegismund Waltherilt uus altarimaal ja uus altarisein ehitati 1875. a. Samal aastal kinkis pops Madis Kreideberg kirikule kaks kroonlühtrit. Leeriõpetust anti Harju-Madisel pikalt ja põhjalikult, kuni kuus nädalat tavapärase kahe asemel. Õpetaja Wehrmann oli aga sõbralik ja helde talurahva vastu. Lastele jagas ta õunu. 1869. a. asutati Madise kihelkonna lauluselts. Laulupeole küll ei jõutud, aga jagsi käisid seal ära koorijuht Gustav Treumann ja kirjutaja Jaan Õunroos. 

Kirikuõpetaja Paul Hirsch oli vaikne, hea iseloomuga mees, rahva poolt väga armastatud. Tuntud oli tema suur ukslikkus ja püüd oma elu pühakirja järgi seada. Kui oligi kellegagi ütlemist, siis leppis ta kindlasti ära enne kui päike oli loojunud. Ka vennastekogudusega oli tal hea läbisaamine. Järgmine õpetaja Alexander Siegfried oli iga kuu esimese pühapäeva hommikul koos vendadega palves. Aastal 1907 läks Siegfried Moskvasse. Seal sai temast kindralsuperintendendi asetäitja. 

Eesti Vabariigi päevil töötas Vasalemma koolis lastekirjanik Julius Oengo. Tema sulest sündis ka laule, näiteks: „Minu valge hani“, „Tiliseb, tiliseb aisakell“ ja „Üle lume lagedale“. 

1939. a. läks koguduse õpetaja Otto Etzold Saksamaale, samuti tema Kloogal pensionipõlve pidav eelkäija Johannes Brasche. Õpetaja Maide mobiliseeriti Punaarmeesse ning ta suri vangilaagris. Õpetaja Ernst Puusepp läks Saaremaale ja üritas 1944. a. põgeneda, kuid hukkus koos laevaga. Õpetaja Jakob Jalajas jõudis samal ajal Rootsi. 

Nõukogude ajal hakati Harju-Madise uuest surnuaiast kagu suunas asuvale põllule matma kurjategijaid, põhiliselt Vasalemma ja Rummu vanglates surnuid ja surmamõistetuid. 1990ndate algul püstitati sinna puust rist ja kivi kirjaga „Andke andeks ka nende patud”. 

31. aprillil 1968 põlesid kiriku torn ja katused. Kellad kukkusid alla. Hävis oreli lõõts ja kustutamisel said kahjustada rootsiaegsed altarimaalid. Katused taastati 1971, tornikiiver 1989. aastal. Vahepeal purustati orel, lõhuti kantslit, varastati kroonlühtrid ja altarimaal. Oreli taastas 1988. aastal Hardo Kriisa. Olümpia-aastal 7. juulil 1980. a. varastatud altarimaal õnnestus politsei abiga tagasi saada. Maali restaureerimine lõppes juunis 1996. 

Harju-Madise hingekarjane Juta Siirak asutas 1990. aastal Konsistooriumi juurde EELK Pühapäevakooliühenduse, mis koordineeris koguduste lastetööd, õppematerjalide koostamist ja töötegijate koolitamist ning korraldas üldkiriklikke lasteüritusi.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.