Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Järvakandi koguduse lugu.

Järvakandi mõisale kuulusid Rapla kihelkonna lõunapoolsed maad. Vennastekoguduse ärkamine ei jätnud puudutamata ka siinset rahvast. 1788. a. on mainitud Herrnhuti vendade külaskäiku Järvakanti. Hiljemalt 1845. aastal oli Lellaperes väike palvemaja. Samasse piirkonda, kuid Järvakandi mõisa maale, mõisast 7 km Kehtna poole lasi Otto von Taube ehitada 1854. aastal Rapla koguduse abikiriku. Kaua aega nimetati seda Järvakandi abikirikuks, kuid täna tunneme seda Kehtna Peetri kiriku nime all. Kirik ehitati kunagise Järvakandi ja Kehtna valla piirile Käbikülla, kuna sealkandis elas suur osa mõisa talupoegadest. 

Rapla koguduse õpetaja Eduard Pontus Haller pühitses abikiriku 20. juunil 1854. a. Järvakandi Peetri kirikuks. Ilma tornita madal õlgkatusega puuhoone meenutas pigem palvemaja kui kirikut. Torn ehitati hoone lääneharjale 33 aastat hiljem. Esimese oreli sai Peetri kirik 1878. aastal. Vundament on siiski selline, mis võiks kanda ka kivikirikut. 19. sajandi lõpul isegi mõeldi uue kiriku ehitamisele, kuid kavatsusest kaugemale ei jõutud. 

Sõnakuulutaja ülesannet täitsid Järvakandi Peetri kirikus esialgu peamiselt vennastekoguduse lugijad. Kuni Joosep Liivi tulekuni Rapla koguduse õpetajaks 1907. aastal käis kirikuõpetaja Järvakandi abikirikus jumalateenistusi pidamas ainult neli korda aastas. Edaspidi seati kohapeal ametisse köster ning Rapla õpetaja hakkas Järvakandis käima iga kuu viimasel pühapäeval ning suurte kirikupühade teisel pühal. 

Esimene köster oli Jaan Kasemets. Talle järgnesid Johan Erm, Madis Rookmann, Voldemar Neilin ja organistina Hugo Kõrtsini. Aastal 1914 sai kirik meister August Terkmanni töökojas valmistatud oreli. 1922. a. rajati kiriku ette surnuaed, mistõttu rahvasuus hakati Peetri kirikut ka kabeliks või kabelikirikuks kutsuma.

Järvakandi mõisahoone oli üks Eesti klassitsismi tippe. Siin oli Eesti esinduslikem, koguni grandioosne sihiteede süsteem. Suursuguse mõisakompleksi allakäik algas 1905. aastal, mil peahoone ja mitmed kõrvalhooned maha põletati. Rüüstatud häärber kavatseti taastada, kuid 1919. aastal see võõrandati ning jäi uuesti varemetesse. 

Alates 15. veebruarist 1938 oli Järvakandis oma kirikuõpetaja. Kuna kogudus ei olnud iseseisev, vaid osa Rapla kogudusest, oli ka Friedrich Uuspõld ametlikult Rapla koguduse abiõpetaja Järvakandi kirikus. Järvakandile oli see tõusuaeg, mil elavnes koguduse tegevus. 1938. aastal tehti kirikus põhjalik remont, 1939. a. paigutati altarile õnnistava Kristuse kuju. Tegemist on koopiaga. Originaal, mille on loonud taani kunstnik Bertel Thorwaldsen, asub Kopenhageni toomkirikus. 

Nõukogude ajal ei tohtinud ühel kogudusel olla mitut pühakoda. Et abikogudust ei suletaks, registreeriti Järvakandi Peetri kogudus 1945. aastal iseseisvana. Sisuliselt tegutseti edasi Rapla koguduse osana. 

1943. aastal tuli Järvakandi köstriks Leonhard Vatsar, kes seni pidas sama ametit Peipsi taga Oudovamaal. Kui seal Domkino kirik ja koolimaja 1943. aasta suvel maha põletati, hävis kogu Leonhard Vatsari maine vara. Ta tuli Tartusse, osales kursustel, mida korraldati Venemaalt saabunud Jumala Sõna kuulutajatele ning jõule võis ta pidada juba Järvakandi köstrina. 1950. aastal ordineeriti Vatsar diakoniks. Ustavalt teenis ta Järvakandi kogudust kuni surmani. Rapla kirikuõpetaja käis vaid korra kuus ja suurtel pühadel armulada jagamas. Kiriklikke talitusi pidas vajadusel ka näiteks Kalbu küla sepp Jüri Kimmel, kelle pojast Aare Kimmelist sai hiljem kirikuõpetaja Rannamõisas. 

1946. aasta sügisel süütas pikne kiriku tornikiivri, kuid see taastati juba järgmiseks aastaks. 1957. a. ehitati kiriku taha vana hoone asemele uus kogudusemaja. Ühel 1979. aasta pimedal maikuu ööl viidi kirikust ära kolm kroonlühtrit ja kaks kolmeharulist küünlajalga. Aasta hiljem õnnestus kroonlühtrid tagasi saada. 1989. a. valmistasid Kunstiinstituudi üliõpilased kirikule vitraažaknad. 

Teist korda sai Järvakandi kogudus päris oma õpetaja 1988. aastal. Seegi oli ärkamise- ja tõusuaeg koguduse elus. Kogudusega liitus palju uusi inimesi. Kui õpetaja Jaanus Noormägi Viljandisse läks, asus Järvakandi kogudust teenima diakon Jaan Kähar. Tema 1991. aastal asutatud Johannese seminar Kehtnas tõi uut mõtlemist ja värsket vaimu alevisse, kuhu kommunistlik Parteikool oli aastakümnete jooksul oma paratamatu pitseri jätnud. 

Järvakandi kirikust 18 km lõunapool asub Järvakandi alev. Mõisast jääb see 13 km lõunapoole. Töölisasula tekkis sinna 1879. aastal, kui mõisa metsade vahele rajati klaasivabrik. Hiljem mõisa hävides kandus Järvakandi nimi lõplikult üle alevile, mida nüüd hellitavalt Eesti klaasipealinnaks kutsutakse. 

Kuna Järvakandi alevi elanikel oli tülikas minna kaugel asuvasse pühakotta, hakkas Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukk alates 1993. aasta sügisest kaks korda kuus jumalateenistusi pidama Järvakandi kultuurimajas. Muide, enne Teist maailmasõda oli ka Joosep Liiv käinud Järvakandi Tehaste klubis aeg-ajalt jumalateenistusi pidamas. 

Kuna Järvakandi koguduse juhtorganitesse kuulusid peamiselt Järvakandi alevis elavad inimesed, kerkis esile mõte ehitada kirik Järvakandi alevisse. Juva sõpruskogudus Soomest lubas ehitust rahaliselt toetada ning juba 1993. aastal algasid vajalikud ettevalmistused. Kirikuehituse tulihingeliseks eestvedajaks sai tollane Järvakandi koguduse juhatuse esimees Tõnu Saar, kes oli ühtlasi Järvakandi vallavolikogu esimees ja  hiljem ka vallavanem. Kuna vald sai endale paremad tööruumid, otsustati senine hoone alevi keskel kogudusele kinkida. 

Selles 1950. aastatel ehitatud kilphoones oli esmalt kauplus, siis raamatukogu ja viimaks alevivalitsus. Arhitekt Illar Kannelmäe jooniste järgi ehitati hoone ühe aastaga põhjalikult ümber. Suure töö tegid kohalikud mehed Rein Ranne, Harald Johanson ja Ivan Viljakainen. Lõunaküljele ehitati juurde kellatorn ja eeskoda. Kuna Kehtna lähedal asuv Järvakandi kirik kannab Peetri nime, anti alevisse ehitatud uuele Järvakandi kirikule Pauluse nimi. 

Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses Järvakandi Pauluse kiriku 18. augustil 1996. Rahvast kogunes pühitsemisele ligi kolm korda nii palju, kui 80 istekohaga kirik mahutada suutis. Õues saadi sündmusest osa valjuhääldite kaudu. Kohalikud inimesed hakkasid armast väikest pühakoda nukukirikuks kutsuma. Altarimaal „Kristus ristil“ ja paar vitraažakent on kunstnik Eva Jänese tööd. Vahetult enne pühitsemist kinkis kohalik harrastuskunstnik August Laidemäe kirikule intarsia vormis taiese Kümnest käsust. 

Seoses uue kiriku valmimisega nihkus koguduse keskus Järvakandi alevisse. Õige pea sai selgeks, et väikesele kogudusele pole kahe kiriku ülapidamine jõukohane ning Järvakandi kogudus andis Kehtna külje all oleva Peetri kiriku tagasi Rapla kogudusele abikirikuks. 

Kui suvel 1997 rajati Järvakanti oma surnuaed, nimetati segaduste vältimiseks senine Peetri kiriku ees olev surnuaed ümber Kehtna kalmistuks. Sama küsimus puudutas ka kirikuid. Valdade piirid olid juba ammu mujale nihkunud. Peetri kirikut ei sidunud Järvakandiga miski peale ajaloolise nime. Sel põhjusel tegi Rapla kogudus Konsistooriumile ettepaneku nimetada Järvakandi Peetri kirik ümber Kehtna Peetri kirikuks. Nõnda aastal 2009 ka sündis. Jumalateenistused Kehtna Peetri kirikus on iga kuu viimsel pühapäeval ning detsembris jõululaupäeval.

Järvakandi Pauluse kirik alevi pargi servas on igale läbisõitjale kergesti leitav. Jumalateenistusi peetakse siin iga kuu esimesel ja kolmandal pühapäeval ning suurematel kirikupühadel algusega kell 15. Kuigi vahepeal elas kohapeal ka oma diakon, on koguduse vaimulik teenimine jäänud siiani Rapla õpetaja korraldada. Heaks abiliseks oli aastaid Järvakandis elanud emeriitõpetaja Kalju Kukk, kes võttis oma hoole alla muuhulgas kohaliku hooldekodu korrapärase külastamise.

Oma palvekojata ei jäänud ka Järvakandi mõisasüda. Lea Särekanno algatusel pühitses praost Jüri Vallsalu 19. juunil 1994. a. kunagisest Järvakandi mõisahoonest paarisaja meetri kaugusel asuva Sipelga talu elumaja Purku Samaaria kojaks. Purku palvemaja tegutseb nüüd Rapla koguduse filiaalina.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.