Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Käina koguduse lugu.

Hiiumaa jagati 1254. aastal kaheks. Piir ordu ja piiskopi valduste vahel tõmmati mööda Vaemla jõge ja Pihla oja. Ordu alast sai Pühalepa ja piiskopi omast Käina kihelkond. Pärast maadejagamist ehitati Pühaleppa kivikirik, Käinas aga kasutati puukirikut veel sajandeid. Alles 15. ja 16. sajandi vahetuse paiku lasi piiskop Johannes Orgas ehitada kivikiriku ka Käinasse. Dolomiiti raiutud piiskopivapp kinnitati kiriku ukse kohale. Lisaks peaaltarile olid Käina kirikus ka Maarja, Nikolause ja Antoniuse altarid. Tõenäoliselt ühe kõrvalaltari jaoks valmistati pooleteise meetri kõrgune puust püha Nikolause kuju. 

Ühelöövilise kiriku müürid ja põrand laoti paekivist. Pikihoone kaeti laudlae ja altariruum ristvõlviga. Viimase põhjaküljele ehitati väike käärkamber. Lääneseinas kõrgus sale kivitorn. Varsti pärast kivikiriku valmimist asusid siin Jumala Sõna kuulutama luterlikud pastorid. Seni Nikolause järgi nimetatud kirikust sai Käina Martini kirik. Pastor Johann Rowin viidi Saare-Lääne kodusõja ajal 1532 vangi Kuressaarde, kuid juba järgmisel aastal jätkas ta Käina rahva teenimist. Õpetaja Joachim Schulterus sündis Hiiumaal, kuid sattus elama keerulisel ajal. Tal oli au teenida Liivimaa kuningas Magnuse õukonnavaimulikuna. Käinast viidi ta Tartusse. Hiljem oli ta Novgorodis ja Kaasanis ning Schulterusest sai esimene luterlik pastor Moskvas. 

Kabelid olid Käina kihelkonna kaugemates nurkades: Sõrus, Kalanas ja Püha Vaimu kabel oli Kõpu Kaplimäel. Lisaks võib rahvajutu põhjal otsida vanu kabelikohti Nõmbast, Männamaalt ja Alliksaarest. Võimalik, et kunagi oli Kõpus ka Püha Andrease kabel. Juba 1596. a. märkis visitaator David Dubberch, et Käina koguduses oleks vaja ametisse seada abiõpetaja Reigi rahva teenimiseks. Tolleaegne Käina pastor Johannes Becker oli rootslane. Becker vabastati ametist, kuna ta polevat osanud eesti ega saksa keelt. See-eest valdas järgmine pastor Georg Quinter koguni üheksat keelt. Alles õpetaja Bartholomäus Corneruse ajal eraldati Käinast iseseisev Reigi kihelkond. Oma testamendiga asutas õpetaja Cornerus stipendiumi vaesele üliõpilasele teoloogia stuudiumiks, et toetada vaimulike koolitamist.

Õpetaja Martin Gilläus oli rootslane, kes tuli õppima Tartu ülikooli selle asutamisaastal 1632. Aasta hiljem tuli Tartusse ka tema tädipoeg Isaac Hasselblatt, kellest sai Noarootsi koguduse õpetaja. Martin Gilläus oli ametis Räpinas, Tallinnas ja pikemat aega Käinas. Aastal 1660 kinkis krahv Axel Julius de la Gardie Käina kirikule 544 tiinu ehk ligi 600 hektarit maad, mis tegi Käinast suurima maaomandiga koguduse Eestimaal. Umbes samal ajal ehitati Käina kiriku ette kaks tugipiilarit – need on suurimad, mis ühele Eestimaa kirikule kunagi on ehitatud. Kirikut oli vaja toestada ka altariruumi nurkadest, sest ebakindlal savisel pinnasel kippusid müürid vajuma. Õpetaja Gilläus kirjutas ja tõlkis laulusõnu. 1656. a. ilmunud lauluraamatus oli temalt 38 laulu. Neid peeti raamatu parimateks. Näiteks oli seal laul: „Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt“. 

1689. a. ehitati Mänspe esimene kabel. Pärimuse järgi tegid seda Taani meremehed tänutäheks Jumalale, et nad merehädas Mänspe randa pääsesid. Kabeli ehitasid nad purunenud laeva tükkidest. 

Õpetaja Otto Tunder osales Uue Testamendi tõlkimises. Tema poeg Samuel jätkas Käina koguduse teenimist, samuti pojapoeg Wilhelm Tunder. Imekombel elas Samuel üle Põhjasõja-aegse katkuepideemia, millesse suri 69% kihelkonna elanikest. Vanas eas palus Samuel Tunder, et tema poeg Wilhelm talle abiliseks määrataks. Konsistoorium puikles vastu. 1746. a. sai aga Samuel Tunder pastoraadi põlengus tugevasti kannatada, mispeale Konsistoorium tuli talle siiski vastu ja määras poja abiliseks. Wilhelm Tunder oli pietistlike vaadetega ning tema ajal jõudis Käinasse vennastekoguduse ärkamine. Käina usklikud kuulusid Kõpu „hulgakesse“, kuid pidasid palvetunde ka kohapeal. Kui talutared osavõtjatele kitsaks jäid, ehitati palvemaja. Hiljemalt 1761. a. oli see olemas. 

Vahepeal oli Käina kiriku torn lagunema hakanud. 1752. a. kutsuti kohale Saaremaa tornimeister Jaan, kes 9 nädala ja kahe päevaga torni uuesti üles ladus. 

1761. a. jätkas Käina koguduse teenimist Wilhelm Tunderi õe väimehe vend Albert Magnus Haller. Ta oli viis aastat varem tulnud Rootsist Hiiumaale krahvinna Stenbocki lastele koduõpetajaks. 1786. a. asutas ta Käina esimese külakooli. Mõned aastad hiljem oli koole juba kolm – Suure-Lelus, Kaigutsis ja Seljal, hiljem lisandus veel Putkaste. 

Vennastekoguduse ärkamine oli Käinas 19. sajandi esimsel poolel väga elav. Aastal 1818 olid palvemajad Käina kiriku lähedal Wällika talus, Sõru kabeli lähedal ja Mänspe külas. Pühapäeviti pärast pärast jumalateenistust käis palvemajades üle tuhande inimese. 

Õpetaja Halleri poeg Jakob Pontus Haller õppis Jenas ja omandas seal valgustusaja ratsionalistlikud vaated, mis luterliku pietismi keskkonnas mõjusid ehmatavalt. Tema surma järel kutsuti Käina kogudust teenima Georg Friedrich Ignatius, rahvasuus Naatsus. Tema õepoeg Adalbert Hugo Willigerode oli Eesti esimese üldlaulupeo korraldaja. 

1859 – 1860 pöörati Käina kirik teisipidi. Kiriku lõunasein lammutati ja pikihoonega risti ehitati laiendus koos uue peauksega. Altar tõsteti põhjaseina äärde ja piiskop Orgese vapp uue peaukse kohale. Läänepoolse ukse kohale müüriti 17. sajandist pärit rõngasrist, mis on seal tänaseni. Pärast juurdeehitust oli Käinas Hiiumaa suurim kirik. Pärast Ignatiust teenis Käina kogudust õpetaja Anton Haller, üle-eelmise õpetaja pojapoeg, kes laulatati õpetaja Ignatiuse tütrega. Anton Hallerit mäletatakse Ristirahva Pühapäevalehe asutaja ning väljaandjana. Käina kihelkonnas avati tema ajal neli külakooli: Hallikal, Ühtris, Harjul ja Jausas. 

Enne, kui Anton Haller Tallinna Oleviste kogudusse kutsuti, ristis ta Käina kirikus 1873. aasta kevadel kohaliku köstri poja. Rudolf Tobias omandas esimese eestlasena akadeemilise hariduse orelimängu ja heliloomingu alal. Hiljem olid Eesti 50-kroonisel rahatähel Rudolf Tobiase portree ja Käina kiriku orel. Selle oreli ehitas Rudolfi isa, köster Johannes Tobias. Tõenäoliselt ehitas Johannes Tobias ka Mänspe kabeli oreli. 

Aastal 1866 lahutati suurest Käina kihelkonnast iseseisev Emmaste kogudus, mille teenimispiirkonda arvati ka Sõru ja Mänspe kabelid. Sellest jäid Käina õpetaja töökoormus ja sissetulek väiksemaks ning üha sagedamini hakkasid siin vaimulikud vahetuma. Kui õpetaja Ferdinand Luther Tallinna Niguliste kogudusse kutsuti, teenis Käina rahvast Georg von Holst, kes tuli siia Kanepist, kus ta oli atendaadi üle elanud. 1886. a. läks ligi 140 koguduseliiget vene õigeusku. 

Õpetaja Paul Plath oli Ristirahva Pühapäevalehe kaastööline. Esimese maailmasõja ajal saadeti ta 1915. aastal Sise-Venemaale, kuid kaks aastat hiljem tuli ta tagasi Käinasse. Eesti Vabariigi ajal peeti õpetaja Plathi liiga saksameelseks, õpetaja Keerigit liiga ilmalikuks ja õpetajaid Aareandit ja Reinvaldi lausa eksitajateks. Üksteise järel saadeti Käinasse ajutisi asetäitjaid, samal ajal vähenes kiiresti kirikuliste arv. Mõnigi eelistas luterlikule kirikule baptistikogudust. Juba kaks kolmandikku lastest jäi Käinas ristimata. 

Teise maailmasõja ajal, 1941. aasta juunis arreteeriti Käina koguduse õpetaja Voldemar Kirotar. Ta saadeti Irkutskisse, kus ta aasta pärast hukati. Sama ränk oli ka pühakoja saatus. 14. oktoobril 1941 tabas Käina kirikut Saksa lennukilt heidetud süütepomm, mis kukkus läbi altariruumi lae. Kirik põles ja kogu sisustus hävis. 

Nõukogude võim ei lubanud kirikut taastada. Käina kogudus jäi Emmaste õpetaja teenida, jumalateenistusi peeti Tobiase majas ja palju aastaid baptistide Mäeltse palvemajas. Kiriku varemeid kasutati naftalaona, lasketiiruna, toornahkade vastuvõtupunktina, välirestoranina ja lauluväljakuna. 1949. aastal ehitati kiriku kõrvale masina-traktorijaam. 

Kui ajad muutusid ja Eesti iseseisvaks sai, otsis Käina kogudus võimalust pidada jumalateenistusi alevikus. Sobiv koht leiti kultuurikeskuse väikeses saalis. Omandireformi käigus saadud erastamisväärtpaberite eest osteti kogudusele endine EPT saun, mis ehitati ümber koguduse majaks. Seal peetakse jumalateenistusi tänaseni. 

Kiriku varemete taastamiseks koostati projekt 1992. aastal. Kõigepealt betoneeriti pikihoone põrand ja laoti üles kiriku vana lõunasein. Sajandivahetusel restaureeriti Muinsuskaitse abiga võidukaar, taastati altariruumi võlv ja 2004 kaeti altariruum ja käärkamber kimmkatusega. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Hiiumaa koguduste koduleht dago.ee

2