Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kärdla koguduse lugu.

Pühalepa kihelkonna põhjapoolse osa asustasid hiljemalt 14. sajandil rannarootslased. Kärdla Püha Olavi kabelit on mainitud 1627. aastal. Külaelanike soov oli kuuluda Reigi kihelkonda, kuid vanu piire mööda arvestati Kärdla ikka Pühalepa osaks. Igal kolmandal pühapäeval peeti Kärdla kabelis jumalateenistust. 

Aastal 1781. a. saatis keisrinna Katariina II hiiurootslased Lõuna-Ukrainasse. Nende külad Hiiumaal jäid tühjaks, ka Kärdla oli praktiliselt tühi. 1810. a. rajati siia karjamõis, kuid suurem muutus tuli 1830. aastal, mil Suuremõisa omanikud Ungern-Sternbergid kolisid Kärdlasse kalevivabriku. Töölisi toodi nii Hiiumaalt kui mandrilt. Robert Eginhard von Ungern-Sternbergi juhtimisel toetas vabrik elamuehitust, rajas kooli ja sadama, vahepeal kasutati isegi oma raha. Välismaised meistrid tõid kaasa kohvijoomise kombe. 

Enne vabriku rajamist ehitasid Ungern-Sternbergi ehk Ungru krahvi pojad Palukülla, Kärdlast 5 km kaugusele väikese pühakoja, millest pidi saama perekonna hauakabel. Aasta oli 1820. Paraku oli põhjavee tase liiga kõrgel ja matmiseks ei saanud kabelit kasutada. Nii sai sellest Pühalepa koguduse abikirik, mida kasutati Kärdla kandi inimeste vaimulikul teenimisel. Pooleteise sajandi jooksul oli Paluküla kabeli torn ka ametlik meremärk.

Vana rootsi kabel oli koos surnuaiaga praeguse Rannapargi kohal. Rahvasuus nimetati seda puuaia kabeliks. Kaarel Tarning oli viimane, kes 1848. aastal siia surnuaeda maeti. 1847. a. ehitati Pika tänava ja Nuutri jõe vahele uus puust kabel, mida rahvas nimetas saksa kabeliks. Kunstnik Johannes Behse maalis kabelile altaripildi. Sellel on kujutatud Jeesust kaheksa lapse keskel: „Laske lapsukesed minu juurde tulla!“ Kunstniku vana-vanaisa oli Tartu Jaani koguduse õpetaja Friedrich David Lenz. Väheldane pühakoda mahutas alla 200 inimese ning jäi vabrikurahva jaoks peagi väikeseks. Seetõttu hakati tööliste annetatud raha eest ja vabriku toetust kasutades ehitama vabriku peavärava lähedale Posti tänavale uut kivikirikut. Ka vabriku omanikud olid usklikud inimesed ja vennastekoguduse pooldajad. 

Põranda tegemiseks esialgu raha ei jätkunud. Siis aga jooksnud Kärdla lahes madalikule inglise aurik „Tagenberg“, mille lastist puuvill ja muu niiskust kartev kaup toodi hoiule Kärdla pooleliolevasse kirikusse. Laeva omanik maksis kauba hoiustamise eest üüri ning selle raha eest ehitati kirikule põrand. Samalt laevalt pärinesid nahaga polsterdatud sohvad, mis jäid kirikusse ning mida hiljem rahvasuus nimetati üürisohvadeks. 

Enne kiriku valmimist peeti jumalateenistust ehitusplatsil lauavirnadel. Kärdla Johannese kirik pühitseti 27. oktoobril 1863. a. Üsna samasugune kirik ehitati mõni aasta hiljem ka Emmastesse. Paekivist ühelöövilise hoone katust hoiavad üleval saledad puitsambad. Peaukse kohal oli uhke roosaken ja katuseharjal avatud kellatorn ühe kellaga. Tänapäevani on avatud kellatorn säilinud näiteks Rannamõisa kirikul. Esialgse oreli ehitas Kärdla kirikule Jüri Bransfeld. Tema kätetööd on ka altar ja kantsel. Rahvas räägib, et enne oreli muretsemist käinud koorijuht ratsahobusega Reigi kiriku orelilt „häält võtmas“ ja siis terve tagasitee ümisenud seda nooti. Saksa kabel jäi kasutusse Kärdla abikirikuna. Seda kasutati köetava talvekirikuna, seal peeti pühapäevakooli- ja leeritundide ning saksakeelseid jumalateenistusi.

1884. a. osteti kirikule kroonlühtrid ja 1888. a. altarimaal. Tundmatu baltisaksa kunstnik maalis Kristuse ristil. Risti all on kujutatud Maarja-Madgaleenat, Jeesuse ema Maarjat ja jünger Johannest. Saksamaalt Walckeri firmalt tellitud orel jõudis kirikusse 1904. aastal. Kahe manuaali ja 17 registriga orel on intoneeritud kõrgromantilise muusika esitamiseks. Vana orel viidi Emmaste koguduse Mänspe kabelisse. 

Esimese maailmasõja ajal viidi kiriku tornist kell minema. See viidi ümbersulatamisele sõjaliseks otstarbeks. 1923. a. kinkis kirikule uue kella Tallinna eliithotelli ja restorani Kuld Lõvi omanik Richard Devid. Ta oli Kärdlast pärit, siin sündinud ja Kärdla kirikus kohaliku, st Pühalepa koguduse õpetaja poolt ka ristitud. 

Seni Pühalepa abikogudusena tegutsenud Kärdla tunnistati iseseisvaks koguduseks 1. juulil 1926. Mõned aastad hiljem arvati ka Palu kabel Kärdla kogudusele. Kuna Pühalepas sel ajal kohapeal oma kirikuõpetajat ei olnud, teenisid iseseisvat Kärdla kogudust esialgu Reigi õpetajad Joosep Meeri ja Friedrich Schiele. 

1929. aastal ehitati Kärdla kirikule lihtne puust 22 meetri kõrgune torn, vana lahtine kellakaar ja fassaadi roosaken on nüüd uue torni sees peidus. Ühtlasi kingiti Kärdla kirikule ka teine tornikell, mis pühitseti koos uue torniga. 1930. aastatel tegutses Kärdla koguduses ligi 50-liikmeline noorte ring, mille esimeheks oli hilisem ajakirjanik ja luuletaja Elmar Vrager. 

Esimese oma õpetaja sai Kärdla kogudus 1. mail 1937. Jaan Audova oli Kärdlas lühikest aega. Juba järgmisel aastal läks ta mandrile ja Kärdla kogudust tuli teenima Adonis Neemre. Noor kirikuõpetaja oli ajaloohuviline. Neemre koostas Paluküla ja Kärdla koguduse kroonika, kogus pilte ja vanu dokumente. 

1940. aastal ei olnud kogudusemaja veel lõplikult valmis ja kirikuõpetaja elas ühe koguduseliikme majas. Kui kommunistid selle maja natsionaliseerisid, tuli ka kirikuõpetajal uus elupaik leida. Teise koguduseliikme lahkel loal kolis õpetaja Neemre vabrikumajja, kuid sealtki tõsteti varsti välja nii omanik kui üüriline. Lõpuks leidis kirikuõpetaja üheainsa väikese toa, millest sai ühtaegu koguduse kantselei kui elupaik kirikuõpetaja perele. 3. juulil 1941 viidi ta koos abikaasa ja kahe lapsega Harku vanglasse, kusjuures noorem laps oli alles kuue päevane. Põhjuseks pereisa kuulumine Kaitseliidu kaplanaati. Mõne nädala pärast pääses naine lastega koju, kuid õpetaja Neemre viidi Siberi vangilaagrisse ja lasti seal maha. 

Kärdla kirik võeti 1941. aastal koguduselt ära ning seal hoiti rahvalt rekvireeritud jalgrattaid ja raadioid. Saksa okupatsiooni ajal sai kogudus oma pühakoja tagasi. Kurvem lugu oli Paluküla kabeliga, mis anti juba 1939. aastal Vene sõjaväele, kes seda põhjalikult rüüstas, seda laona ja torni vaatluspostina kasutas. Vastvalminud Kärdla kogudusemaja muudeti korterelamuks misjärel see varsti maha põles. Ka Saksa kabel võeti koguduselt ära. Sellest sai elektrijaama kontor, hiljem Teeninduskombinaadi töökoda. Hoone lammutati 1970. aastatel. 

1943. aastal tuli Kärdlasse kirikuõpetaja Tõnu Prima, kuid 1944. aasta septembris põgenes ta Rootsi. Kärdla kogudus jätkas tegevust kogu nõukogude okupatsiooni vältel. Kirikuõpetaja Maido Soosalu oli hiidlane, kes kuulus varem baptistikogudusse, kuid lahkus sealt ja liitus luterliku kirikuga. 

Paluküla kabel, mis pikka aega oli tasapisi lagunenud, läks põlema 26. aprillil 1990. Tänu muutunud aegadele avardusid võimalused pühakodade korrastamiseks. Paluküla kabeli katus taastati 1994 ja tornikiiver 1996. aastal. 

Remonti vajas ka Kärdla kirik, mille põrandast leiti vamm. Kiriku seinad olid niisked, katus lagunemas ja kantslitrepp läbi mädanenud. Ettevõtja Enn Kunila eestvedamisel hakkas Hiiumaa Sõprade Selts raha koguma kiriku remondiks. Aastatel 2018 – 2020 vahetati välja kiriku ja katusekonstruktsioonid, restaureeriti aknad ja usked ning juhiti sadeveed hoonest eemale. Kivist viilutorn muudeti puutorni sees paremini vaadeldavaks. Järgnevalt ehitati uus paeplaatidega kaetud põrand, paigaldati maaküte, taastati rõdule viiv trepp, restaureeriti altarimaal ja kroonlühtrid ning uuendati nii sise- kui välisviimistlus. Viimaks renoveeriti ka käärkamber ning valmistati uus dolomiidist altariplaat ja palveküünalde alus. Uued välistrepid tehti graniidist. Samuti restaureeriti endise Saksa kabeli altarimaal ning teostati põhjalik oreli hooldus. Renoveeritud kiriku pühitses peapiiskop Urmas Viilma 2020. aasta jaanipäeval.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Hiiumaa koguduste koduleht dago.ee

2