Koguduse lugu: Karuse
Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Karuse koguduse lugu.
Alates 11. sajandist oli Kotsu ehk Karuse kihelkonna keskuseks Vatla maalinn. 1218. aastal palusid muuhulgas Kotsu vanemad rahu riialastelt, latgalitelt ja liivlastelt, kes oli tulnud Läänemaad rüüstama. Vastutasuks rahu eest lubati tasuda maksu, anda pantvange ja võtta vastu ristiusk. Võimalik, et 1226. aastal oli siin üks ristijatest preester Petrus Kaikewalde. Karuse kihelkond allutati Liivimaa ordule ning vaimulikuks ülevaatajaks määrati Saare-Lääne piiskop. 13. sajandist pärinevad Karuse kirikaia vanimad säilinud hauatähised.
Praegune varagooti stiilis kivikirik ehitati tõenäoliselt 1260. aastatel. Toona ehitati altariruum ja ühelööviline, kahe võlvikuga pikihoone. Kirik on väike ja silmapaistvalt väikese võidukaarega, aga hästi kõrgete võlvidega. Torni esialgu polnud, käärkambrit ega müüritreppi pole tänaseni. Pelgupaigana kasutatud võlvidele pääses vaid õuest redeli abil. Kirikusse pääses ainult läänefassaadis asuva laia ukse kaudu. Seestpoolt oli võimalik uks riivpalgiga sulgeda.
Karuse kirik on Eestis ainus kirik, mis on pühitsetud pühale Margareetale. Eesti rahvakalendris nimetatakse 13. juulil peetavat maretapäeva ka karusepäevaks. Murdekeeles tähedas karuse kündmine söödi kündmist. Karusepäeval pühitsetud kirik kannabki nüüd Karuse kiriku nime.
1270. aastal maeti Karuse kirikusse Liivimaa ordu maameister Otto von Lutterbergh, kes langes Karuse lahingus. Väidetavalt oligi kirik tema eestvõttel ehitatud. Karuse lahing peeti merejääl 16. veebruaril 1270. a. Ordumeister püüdis minema ajada Läänemaad rüüstama tulnud Leedu väge, kuid kaotas lahingu. Ka piiskop Hermann sai lahingus vigastada.
Matsalu lahe ääres asunud Saastna saarele ehitati katoliku ajal, hiljemalt 15. sajandil püha Olavi kabel. Tõenäoliselt oli enne kivihoonet sama koha peal palkidest ehitatud kabel. Mõõtudega 6 x 16 meetrit oli tegu suure kabeliga. Järelikult oli kabel mõeldud teenima rohkem kui vaid kohalikku rahvast, keda 16. sajandil oli 13 peret.
Karuse viimasest katoliku preestrist Friedrich Köningkist sai reformatsiooni ajal luterlik pastor ning ta kutsuti teenima naaberkogudust Mihklit.
Pärast Liivi sõda oli Karuse kirik armetus olukorras. 1593. aastal oli ta veel ilma uste, akende ja katuseta ning visitaatorid arvasid, et vaevalt leidub kusagil halvemas seisus pühakoda. Millal pikihoone võlvid purunesid, see protokollist ei selgu. Altariruumi võlv on praeguseni alles. 16. sajandi lõpul oli Saastna kabel jätkuvalt populaarne palverännakute sihtkoht, kuhu tuldi patukustutust otsima nii Gotlandilt, Kuramaalt, Saaremaalt kui paljudest teistest kohtadest. Kuna tegemist oli katoliiklike kommetega ja kokkutulekutel läks kord alati käest ära, nõudis luterlik kirikuvalitsus Saastna kabeli juures kogunemiste lõpetamist.
Karuse koguduse õpetaja Georg Quinter valdas üheksat keelt, sealhulgas eesti keelt. Lisaks Karuse kihelkonnale teenis ta ka osa Hanila kogudusest. Pärast Quinteri äraminekut teenis kümme aastat Karuse kogudust Hanila õpetaja.
17. sajandi teisel veerandil tehti Karuse lagunenud kirik korda. Tööd kestsid kaheksa aastat ning neid juhtis Lihula ja Matsalu opman Blasius Smetana. Tõenäoliselt tehti sel ajal kirikule ka teine, lõunapoolne uks. Rootsi aja lõpul, 1697. aastal valmistas Christian Ackermann Karuse kirikule barokkstiilis altari ja kantsli.
Põhjasõda läks Karuse kihelkonnast küll mööda, kuid aeg oli raske sellegipoolest. 1708. aasta 23. novembril möllas Läänemaal torm ja hommikul kell pool kuus murdis tuulepööris maha Karuse kiriku ilusa torni ning purustas ka Martna ja Ridala kirikute torne. Kiriku harjale uut torni ei ehitatud, vaid puust kellatorn püstitati kiriku kõrvale.
Katk, mis 1710. aastal Pärnus ja Saaremaal hirmsasti möllas, jõudis ka Karuse kihelkonda. Esimesena suri 14. augustil Nehatu karjane Kisa Jaanka. Ta oli võtnud enda juurde elama ühe Pärnu rätsepa, kes koos oma perega katku suri. Jaanka mattis katkuohvrid salaja maha ning võttis neist maha jäänud asjad saagina endale. Nüüd pidi aga Jaanka ise ja peaaegu kogu ta pere selle eest eluga maksma. Lühikese ajaga suri katku suurem osa Karuse kihelkonna elanikest, sh koguduse õpetaja Johann Georg Philippi. Kui seni elasid Karuse kihelkonnas rannarootslased, siis pärast katkulainet asustasid maa eestlased.
Pärast Põhjasõda oli Karuse kirik heas korras ja kogudust teenis pietistlike vaadetega praost Christian Anton Kettler. Ühtlasi olid tema hoole all ka Hanila ja Varbla kogudused. Vennastekogudust ega palvemaju pole Karusel kunagi olnud. Kui ärganud hingede kohta aru päriti, vastas Kettler, et Issand ise teab seda ning viitas Eelija-aegsele Iisraelile, kus leidus ka neid, kes ei kummardanud baali. Kettler tänas Jeesust, kes valas oma armu ja õnnistust eesti noorte lugemise ja õppimise üle. Talulapsed igatsesid osta raamatuid, ainult Piiblit ei jõudnud paljud oma vaesuse pärast osta. Kirikuõpetaja püüdis siis pühakirja kättesaadavamaks teha. Nii näiteks laulatuse puhul sai noorpaar osta Piibli poole hinnaga.
Praost Kettleri tööd jätkas Karuse koguduses tema poeg Kaspar Anton Kettler. Tema ajal, 1760. a. põles pastoraat koos kõrvalhoonetega maha, kuid ehitati viis aastat hiljem jälle üles. Seni elas kirikuõpetaja väikeses hädapärases varjualuses.
1787. a. sai Karuse kirik uue altariseina, mille kaunistamisel on kasutatud vanu Ackermanni voolitud kujusid. Nagu õpetajad Kettlerid, nii teenisid surmani Karuse rahvast ka neli järgmist kirikuõpetajat.
Õpetaja Alexander Ludwig Baumann rajas Karuse kiriku juurde 1842. aastal esimese eestikeelse laenuraamatukogu. Järgmine kirikuõpetaja Friedrich Hasselblatt laiendas raamatukogu. Lisaks toimetas õpetaja Hasselblatt trükki põhjaeestikeelse katekismuse, andis välja raamatu „Misjoni laulud“, osales eestikeelse vaimuliku ajakirja „Leiwakorwikenne“ väljaandmises ja oli 1864. aastal ilmunud kiriku lauluraamatu koostaja ning väljaandja. Muuhulgas tõlkis ta eesti keelde laulu „Oh anna tuhat keelt sa mulle“. Tema ametiajal ehitati Karuse kirikule torn ja orel. Torn sai valmis 1859. Samal ajal ehitati ümber aknad, laoti kõrgemaks pikihoone seinad ja kirik sai praeguse peegelvõlvlae. Võimalik, et sellest ajast pärinevad ka tugipiilarid. Väikesed paarisaknad on säilinud ainult idaseinas altari taga. Ühe manuaali ja kaheksa registriga oreli ehitas 1866. aastal Riia meister Karl Hermann.
Koguduse järgmine õpetaja August Hörschelmann saadeti 1878. aastal Bukaresti, et ta osaleks vaimulikuna Vene-Türgi sõjas. Paraku haigestus ta tüüfusesse ning ta saadeti mõni kuu hiljem koju tagasi. August Hörschelmanni vend Aleksander teenis Hageri kogudust. Kui Aleksander ära suri, kutsuti noorem vend August tema tööd jätkama. Karusele tuli Hiiumaalt õpetaja Immanuel Rinne, kelle ajal, 1888. a. sai Karuse kirik praeguse altarimaali, mis kujutab Kristust ristil. Albrecht Düreri eeskujul maalis selle saksa kunstnik Bertha Bagge.
1872. a. sündis Saastna valla taluperes jutlustaja ning koorijuht Tõnis Saar, kes oli ka Tallinna Patarei vangla hingehoidjaks. Tõnise poeg Paul Saar oli hinnatud kirikuõpetaja, kes pärast Omski vangilaagrist vabanemist tuli oma esivanemate radadele Lõuna-Läänemaale ja teenis 1960ndatel muuhulgas Karuse kogudust.
Eesti Vabariigi ajal teenis Karuse kogudust ajaloohuviline kirikuõpetaja Ernst Lüdig. Ta kogus raidkive ja vappe ning rajas Karuse kiriku juurde muuseumi. 1930. aastal uuris kirikuloo professor Olaf Sild Karuse kiriku hauakambreid ja leidis sealt ordumeistri säilmed. Pealuu viidi Haapsallu, kus see paigutati Läänemaa muuseumi.
Pärast teist maailmasõda oli aeg raske. Õpetaja Leo Vool loobus 1946. aastal vaimuliku ametist ja asus tööle kooliõpetajana. Õpetaja Johannes Kivisalu tuli Karusele, seljataga aastad vangilaagrites. Ja kui Kivisalu Pilistverre saadeti, vabanes vangilaagrist Paul Saar.
Saastnast pärit neiu Elviine Lemberg läks Hanila kihelkonna Kõmsi külla mehele õigeusklikule Johannes Põderile. Noor pere elas Kõmsi külas, kui nende perre sündis 1949. aastal tulevane peapiiskop Andres Põder.
Järjekindlalt on kogudus hoolitsenud oma pühakoja eest. Nii seisab Karuse kirik jätkuvalt Virtsu maantee ääres, tervitades möödasõitjaid ja hoides uksed avatuna kõigile, kes Jumala Sõna ja koguduse osadust igatsevad.
“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.
Vaata ka:
2
