Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Keila koguduse lugu.

Vomentaga muinaskihelkond ulatus Nõvalt Mustamäeni. Kihelkonna keskuseks sai Keila, kuhu 1280. aasta paiku ehitati kivist pühakoda, avar võlviga kabel, mis moodustab tänase Keila kiriku altariruumi. Pikihoone jäi esialgu ehitamata või oli see juba varem tehtud puust. 14. sajandi esimesel poolel ehitati pikihoone kivimüürid. Dominiiklaste kasinusnõude kohaselt oli see lihtne, võlvimata ehitis, umbes selline nagu algsed Kose, Jõhvi ja Lüganuse kirikud. Keila kiriku põhjaseinas polnud isegi aknaid. Uks oli ainult lääneseinas, selle raidkiviraamistus järgib Tallinna toomkiriku eeskuju. Portaali kohal oli nelinurkne konsooltorn, mis on praeguse torni sees osaliselt säilinud. 

Aastatel 1346 – 1452 kuulus Keila Mihkli kirik Tallinna Toomkirikule, edaspidi Toompea komtuurkonnale. Uued ülemused alustasid suuri ehitustöid, mida juhtisid kiviraidur Peter ja müürimeister Merten Tallinnast. Kõigepealt ehitati massiivne läänetorn. Altariruumile lisati kolmekülgne lõpmik, võlv laoti uuesti ja kivist ehitati altarilaud. 1480. a. ehitati lõunaportaal. 1489. a võlviti kirik kahelööviliseks, sest ühe löövi jaoks oli kirik liiga lai, kolme jaoks kitsavõitu. Samast ajast pärineb viide esimesele orelile Keila kirikus. Nimelt maksti 1482. aastal 44½ marka orelimeister Oly’le tehtud tööde eest. Lisaks peaaltarile oli kirikus veel kolm altarit. Peaaltaril oli kujutatud Maarjat Jeesusega, kuldkroonid mõlemal peas. 

Hiljemalt 1526. a. oli Keilas ametis luterlik pastor. Hüüru mõisa Kodasema külas asunud kabel hävis Liivi sõjas. 1566 põles maha Keila pastoraat ja õpetaja Christianus Ostendius jäi vigaseks. Järgmisel aastal tegid poolakad kogu alevi maatasa. Kiriku varad peideti sõja eest ära, kuid pärast ei leitud enam üles. Kirik taastati 1596. aastaks. Paarkümmend aastat hiljem lasi koguduse õpetaja Stephan Badwitz taas Keila kirikut remontida. 1626. a. lasi Vääna mõisnik Berndt Taube ehitada käärkambri. Badwitz oli tulemusega rahul ja kinnitas, et kirik on ka jumalateenistuseks vajalike esemetega hästi varustatud. Piiskop võis samuti rahul olla, aga kirikuga ja mitte õpetaja Badwitziga. Viimane sai ametist lahti joomise ja ebasündsate eluviiside pärast, ja selle tõttu, et ta ei tunnistanud Jumala kolmainsust. 

1632. a., samal aastal, kui Tartus asutati ülikool, kinkisid Saku ja Sausti mõisnikud Bernhard von Scharenberg ja Anna von Rosen Keila kirikule uue altari ning Klooga mõisnik Jürgen Heydemann kantsli. Mõlemad valmistas Tallinna tolle aja parim puunikerdaja Tobias Heintze. Samal suvel panid puussepad Hinrich ja Jürgen kirikule uue katuse. Järgmisel aastal tehti korda kiriku pingid ja uksed. 1639. a. sai torn uued vahelaed ja luugid, kuid kaheksa päeva pärast tööde valmimist läks torn pikselöögist põlema. Uuel aastal tuli uus tornikiiver ehitada. 

1639. a. visiteeris piiskop Nicolaus Gaza Keila kogudust ja leidis, et kristliku õpetuse olukord on rahuldav. Tuli mõte muuta Keila piiskopi koguduseks. Õpetaja Bartholin saadeti ametisse Hiiumaale, kuid piiskopi kirikut Keilast ei saanud. Isaac Schwedemann teenis kogudust ajutiselt ja läks edasi Järvamaale. Keilasse tuli Kullamaalt Helmod zur Mühlen. 13 tema tõlgitud laulu on tema õepoja Heinrich Stahli koostatud lauluraamatus. 

Järgmine kirikuõpetaja Eberhard Morian suri põletushaavadesse, kui ta ühe tulekahju ajal inimesi päästis. Tema mälestuseks on kiriku seinal Jaakobi unenägu kujutav maal. Aastal 1663 murdis marutuul maha torni lipuvarda ja muna. 1689. a. sai torn uue katuse. Õpetaja Anton Heidrich osales Uue Testamendi tõlketöös ning eesti kirjakeele üle peetud vaidluses. Keila viimane rootsiaegne kirikuõpetaja Johann Wilcken kuulus samuti Uue Testamendi tõlkijate hulka. Ta suri katku ajal 1710. aasta kevadel. Sama aasta mihklipäeval sõlmiti Keila kihelkonna Harku mõisas Tallinna kapituleerumise ja rüütelkonna eesõiguste säilitamise kokkulepe, mis lõpetas Põhjasõja Eesti alal. 

Erinevalt paljudest teistest kirikutest üle Eesti oli Keila kirik pärast Põhjasõda heas korras. 1712. a. kinkisid Esko Hans ja tema abikaasa kirikule kullatud hõbekarika, Tõnso Jüri naine Mari kinkis leivataldriku. Mitmesuguseid kingitusi on kirikule teinud nii talupojad kui mõisnikud. 

1740ndatel oli vennastekoguduse tegevus Keila kihelkonnas kõige hoogsam Lehola ja Humala mõisate ümbruses. Koguduse õpetajad Johann Middendorf ja tema poeg Stephan Middendorf toetasid hernhuutlikku tegevust, pidades seda Jumala armu avalduseks. Sama meelt olid ka kirikuõpetajad Otto Reinhold Holtz ja tema samanimeline poeg. 

Suur ärkamine algas Keila kihelkonnas 19. sajandil. Kui varem mindi Hageri palvemajja, siis 1810. a. ehitati Saue mõisa maale Nugisoo palvemaja, 1811. a. Keila mõisa maale Keila palvemaja ja 1814. a. Harku mõisa maale Sõrve palvemaja. Kui varem tuli pühapäeviti kirikusse ainult paarkümmend inimest, aga kõrtsid olid külastajaid täis, siis nüüd pöördus olukord vastupidiseks: kirik oli tungil rahvast täis ja kõrtsid tühjad. 19. sajandi keskel oli Keila vennastekoguduses mitukümmend töötegijat ja palvetundides käis üle tuhande inimese. Nii tuli 1850. aastal ehitada veel üks palvemaja: Tammekännu palvemaja Meremõisa maadel.

Õpetaja Otto Reinhold Holtz noorem juhtis Eestimaa piibliseltside tegevust. Ta oli talurahvakoolide asutamise komitee liige. Eesti keelde tõlkis ta talurahvaseaduseid, esmaabi alast kirjandust, Schilleri luuletusi jpm. Ta kirjutas ka ise jutte ja luuletusi, toimetas kalendrit ja oli Friedrich Reinhold Kreutzwaldi emakeele õpetaja. 

1836. a. renoveeriti altar ja lisati sellele maale. 1843. a. jõudis Keila kirikusse Walckeri töökojas ehitatud orel, mis oli esimene Kegellade süsteemiga orel väljaspool Saksamaad. 1851. a. ehitas Tallinna kiviraidur Johann Gottfried Exner lõunaseina roosakna ning lisas tornile kaunistused. Arhitekt Heinrich von Schoenerti kavandite järgi püstitati madala kupli asemele kõrge tornikiiver. 

Kumna mõisnik Georg von Meyendorff juhtis konsistooriumi presidendina ülevenemaalist luterlikku kirikut. Ka tema lapsed olid kõrgetes ametites, kuid läksid üle vene õigeusku, mis isa väga kurvastas. 1862. aastal püstitas ta Keila lähedale oma mõisa maale Martin Lutheri mälestussamba. See oli Vene keisririigi ainus Lutherile pühendatud mälestusmärk ning jäi ainsaks ka Eesti Vabariigis. Tegu oli üldse esimese eestikeesete tekstidega ausambaga. Üle kuue meetri kõrguse samba valmistas hinnatud skulptor Peter Clodt von Jürgensburg, kuid poliitilised olud ei lasknud seda Toompea lossi vastas asuvale platsile püstitada, vaid sinna ehitati Nevski katedraal. 

1884. a. toodi Keila palvemaja kirikule paar versta lähemale. Palvetunde pidasid taluperemehed ja koolmeistrid. 

Ka Fickidega läks nii, et kirikuõpetaja amet anti edasi isalt pojale. 1905. a. sai valmis ja pühitseti Keila koguduse Rannamõisa abikirik. Samal aastal hakkas Keila koguduse abiõpetaja pidama jumalateenistusi Nõmmel endises tööstushoones, mis ehitati ümber kirikuks. Nõmme Rahu kogudus eraldus Keilast 1922. aastal, Rannamõisa kogudus viisteist aastat hiljem. 1928. a. pühitseti Nõmmel Harku tänava palvemaja.

Kui algas Esimene maailmasõda tuli korraldus värvida Keila kirik helehalliks, et see vaenlasele teed ei näitaks. 1920. a. võõbati kirik taas valgeks. 1914. a. paiku ehitas August Terkmann Keila kiriku oreli poole suuremaks ja tõstis selle põhjarõdult läänerõdule. Kogudust teenis siis Jakob Kukk, kes 1919. a. valiti Eesti vaba rahvakiriku esimeseks piiskopiks. Eesti Vabariigi ajal oli Keila justkui baptistide pealinn. Siin olid nende palvemaja, kirjastus ja trükikoda ning jutlustajaid koolitav seminar.

Lugupeetud hingekarjane Keilas oli Ado Köögardal, kes ustavalt kuulutas Jumala Sõna nii heal kui halval päeval, nii sõja- kui rahuajal vahetuvate riigivõimude kiuste. Üle 40 aasta pidas ta päevikut, millest tänaseks on ilmunud mitu kultuurilooliselt väärtuslikku raamatut. 1939. a. lõppesid ehitustööd, mille käigus paigaldati Keila kirikusse tänaseni töötav õhkküttesüsteem. 1940. a. võtsid kommunistid ära kõik hooned, sh ajaloolise pastoraadi ja õpetaja Köögardalilt tema auto. 1948. a. võeti vennastekoguduselt ära nende palvemaja, mis muudeti kaupluseks ja mis hiljem maha põles. 1949. a. võeti maha Lutheri mälestussammas. Palvetunde peeti nõukogude ajal edasi kodudes. 

Kui ajad muutusid, tohtis Keila koguduse õpetaja Jaan Jaani hakata koolis usuõpetuse tunde andma. Saue gümnaasiumis oli tema õpilane Urmas Viilma, kes Keila kirikus 19-aastaselt diakoniks ordineeriti. 41-aastaselt valiti Viilma EELK peapiiskopiks. 

1991. a. taastati Keila kiriku roosakna vitraaž, 1997. a. remonditi orel, suvel 2004 lõppesid tornikiivri remonttööd ning torni tippu asetati uus rist. 2017. a. sai kirik uue, kolmanda kella ning alates 2018. a. on Keilas üle sajandi taas ametis sakslasest kirikuõpetaja.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• Keila koguduse koduleht www.keilakirik.ee

1