Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Koeru koguduse lugu.

Muinasajal oli Koeru ümbrus ühenduses tõenäoliselt Järva-Jaani kihelkonnaga. Ohu korral pakkus kaitset Merja linnamägi. Külade kaupa ristiti siin inimesi 1220. aastal, Koeru kihelkonda on mainitud 1282. aastal. Pisut varem ehk varsti pärast Järva-Jaani ja Ambla kiriku valmimist algas ka Koerus kivikiriku ehitus. Kuna Stensby lepingu kohaselt ei tohtinud Liivi ordu Järvamaale linnuseid rajada, leidsid ehitajad tööd kirikute juures. 

Erinevalt Amblast alustati Koerus kohe torni ehitamist. Kõrge kaarava ühendas torni pikihoonega. Eeskujuks võis olla Suure-Jaani kirik. Ka omapärane trepistik on Koeru ja Suure-Jaani kirikutes sarnane. Trepiharu, mis avaneb võidukaare palendisse, viitab letneri ehk vahevõre olemasolule altariruumi ja pikihoone vahel. Ambla eeskujul toetuvad Koeru kiriku võlvid neljale saledale ümarsambale. Pühakoda kaunistati rikkalike maalingutega ning raiddekoor kõneleb Ojamaa (Gotlandi) eeskujust. Kirik pühitseti Maarja-Magdaleenale. Käärkamber ehitati altariruumi põhjaküljele arvatavasti 13. sajandi lõpul ning võlvitud eeskoda põhjaportaali ette 14. sajandi keskel. 

Liivi sõja ajal, 6. veebruaril 1558 saabusid Koeru kihelkonda venelased, kes põletasid maha Väinjärve küla, 17 talu Karinus ja tapsid palju inimesi Kuusna küla lähedal. Koeru kirikule suuremat kahju ei tehtud. Sama aasta 4. novembril oli Liigvalla mõisas üks vene bojaar kahe sulasega. Nende juurde tulid Koeru pastor Gert Sistrup, Tonnies Weddewes ja Vägeva Didrick, sõid ja jõid koos nendega ja lõid seejärel maha kõik kolm venelast. Kolm aastat hiljem läks kogu Järvamaa Rootsi riigi koosseisu. 

Pärast Poola-Rootsi sõdu oli Koeru kogudus paarkümmend aastat Järva-Jaani kirikuõpetaja teenida. Aastal 1645 said mõlemad kogudused uue altari ja Koeru ka uue kantsli. Järva-Jaani sai praeguse kantsli kolm aastat hiljem. Nii Koeru barokkaltari kui kantsli valmistas Tallinna meister Lüdert Heissmann. 

Alates 1651. a. oli Koerus taas oma hingekarjane. Säilinud on üks Erik Hammerinuse eestikeelse jutluse käsikiri. Peale selle kirjutas ta luuletusi. Kui Hammerinus Paistu kogudusse läks, tuli tema asemele Simon Schlettherus, kes jäi Koeru õpetajaks surmani. Schlettheruse ametijärglane Arnold von Husen läks Viru-Nigulasse ja abiellus sealse eelmise kirikuõpetaja tütrega. Koeru koguduse teenimist jätkas Schlettheruse väimees Christian Calixtus. Viimane suri juba paari aasta pärast ja Koeru kogudus kutsus Arnold von Huseni tagasi. 

Põhjasõja ajal, 1703. aasta augustikuus põletasid venelased maha nii köstrimaja kui pastoraadi koos kõigi kõrvalhoonetega. Kirikul hävisid üksnes tornikiiver ja katus. Altariruumis avasid venelased hauakambri ja lõhkusid suure vanaaegsete kirjadega hauakivi. Imekombel jäi alles kirikumõisa „kooli- ja rahvatuba“. 1708. a. tulid venelased tagasi ja põletasid selle ka maha. Viimase vundamendile ehitati hädapärane majake kirikuõpetajale elu- ja tööpaigaks. 1710. a. kutsuti Arnold von Husen Tallinnasse, kus ta elu lõpul superintendendi ametit pidas. 

Märtsis 1711 pääses venelaste vangistusest valla senine Järva-Jaani koguduse õpetaja Johann Abraham Winkler. Ta asus Koeru elama ja teenis esialgu kahte kogudust. Kolm aastat hiljem andis ta tööjärje Järva-Jaanis üle oma vennale ning pühendus ise üksnes Koeru kogudusele. 

Järgmine kirikuõpetaja Hermann Levin Schmidt oli aktiivne vennastekoguduse tegelane. Ta oli varem Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja, kuid linnavalitsus süüdistas teda sektantluses ning nõudis tema lahkumist. Schmidt tõlkis palju laule, mis trükiti pealkirja all „Monned Kaunid Waimulikud laulud“. 

Schmidti ajal elavnes Koerus vennastekoguduse liikumine. Jumala sõna puudutas südameid ja inimesed tulid kirikuõpetaja juurde oma hingeasjus nõu küsima. Kasvas pühapäevaste kirikuliste hulk, samuti vaikus ja tähelepanu Sõna kuulamisel. 

24-aastane David Christoph Schnabel jõudis Koeru kogudust teenida ainult ühe aasta kuni ta juba Tallinna toomkogudusse kutsuti. Seejärel teenis 32 aastat Koeru rahvast Tallinna toomkoguduse ülemõpetaja poeg Christoph Friedrich Mickwitz. Kui noor Mickwitz tuli 1769. aastal Koeru kirikusse proovijutlust pidama, märkas ta kantsli ukse kohal Vana Testamendi lauliku sõnu (Ps 51,17): „Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!“ See salm vapustas noort jutlustajat, kuna ta teadis, et ta ise alles nelja ja poole aastaselt rääkima oli hakanud. Tema isa oli siis lapsukese palju kordi sülle võtnud ja ikka selle sama salmiga Jumalat palunud. Nüüd sündis ime uuel moel. Mickwitz, kes seni oli kindlalt mõistuse usku, avas oma südame Issandale ja kuulutas edaspidi Tema kiidetavust. 

1773. a. ehitati kirikule uus tornikiiver. Sellest ajast pärineb torni ülaosa ja kiivri praegune kuju. 1784 ehitati Koeru kirikusse 10 registriga orel. Kulud kandis Ervita mõisnik Gotthard von Knorring. Kaua aega oli see Põhja-Eesti maakirikute ainuke orel, kuid sellegi poolest oli koguduse laul vilets – igaüks laulis omal viisil. 

Mickwitzi tööd jätkas tema poeg Dietrich Georg von Mickwitz, kes 1840. aastal Vene aadli seisusesse tõsteti. Vennastekoguduse palvemaju sel ajal Koeru kihelkonnas ei olnud, kuid ärganuid siiski leidus. Osad käisid Järva-Peetri palvemajas, Liigvalla usklikud aga Simuna kihkekonna Koila palvemajas. Järgmise kirikuõpetaja Heinrich Ferdinand Hoffmanni ajal oli palvemaja Arukülas. Õieti toodi 1872. aastal siia Järva-Peetri palvemajaa. 

Koeru kihelkonna Liusvere külas sündis 1812. aastal Juhan Leinberg. Tuntuks sai ta prohvet Maltsvetina. Ta otsustas juhtida rahva orjusemaalt vabadusse. 1861. aastal kogunes paarsada maltsvetlast Lasnamäele valget laeva ootama, kuid politsei ajas nad laiali. Aasta hiljem jõudis 700 maltsvetlast Krimmi, kus nad tõotatud maas pettuma pidid. 

1883. a. ehitati Koeru kirikusse rõdud. Aknaid pikendati siis allapoole, et rõdualune hämaraks ei jääks. 1888. a. raiuti uks läbi tornialuse võlvi. Seni läks kirikumees torni alati kantsli tagant üle võlvide. Aastal 1900 sai Koeru kogudus uue oreli, mille ehitas Walckeri firma Saksamaal Ludwigsburgis. Orelikapi uksele on 1914. aasta juunis oma nime jäädvustanud kohalik leeripoiss Eduard Viiralt, hilisem tuntud kunstnik. 1901. a. kinkis Ervita mõisa omanik Hermann Wrede Koeru kirikule uue altariseina. Maalil on Kristus, kes ilmus jüngritele ja maali all sõnad „Rahu olgu teile.“ 

1920. aastatel oli Koeru vennastekoguduse palvemaja Väinjärve teel. Palvemaja oli lapsepõlvekoduks luuletaja Kalju Lepikule, kes viibis sageli kirikus ja palvetundides. Seda aega meenutab ta luuletuses pealkirjaga „Kirikus“: 

Miks nii kõrge ja kumera laega // on Taevase Isa tuba? // Tahtsin emalt juba küsida – // tuli meelde, et ema ei luba.

Ja altari kohal on imelik pilt – // mees mere pääl palja jalu. // Kuldseid lühtreid ja küünlaid igal pool. // Memm sosistas tasa: palu.

Me olime kaua kõrvuti maas, // silmanurgast sain veidi piilu: // ema kuivatas üksiku pisara // vargsi kirikuräti siilu.

Kõik küünlad heledalt põlesid, // memm ristati kätega istus. // Kirikhärra kantslist kõneles, // et meid on lunastand Kristus.

Siis lauldi lauluraamatust // üht vana tuttavat viisi. // Ma küsisin tasa ema käest, // kas ka mina saan paradiisi.

Koeru koguduse õpetaja Haller siirdus emerituuri tervislikel põhjustel, õpetaja Aksim läks Paldiskisse ja hiljem Kanadasse, õpetaja Ederberg asus perega Saksamaale. Õpetaja Pähna eestvedamisel asutati Koeru ja Simuna vahele Rakke kogudus. Koerust läks Pähn Tallinna toomkogudusse, ta oli pärast sõda piiskopi kohusetäitja ning viibis seejärel vangistuses Venemaal. Õpetaja Eller tuli Virumaalt ja läks edasi Tartumaale. Õpetaja Matisson oli varem Koeru koguduse organist. Juhan Jõgi oli endine kooliõpetaja – lühikest kasvu, tagasihoidlik ja sõbralik mees. Arne Hiob oli senine Türi koguduse organist, kes kutsuti Koerust Tallinna Jaani kogudusse. Sajandivahetusel teenis Koeru kogudust vaimulikest abielupaar Allan Praats ja Elve Bender. Pärast neid on Koeru olnud naaberkoguduste vaimulike teenida. 

22. juulil 2022 pühitses piiskop Tiit Salumäe kirikuaias paekivist urnimüüri. Ühtlasi avati arheoloogiliste leidude näitus.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. 
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1